Külaliskorter Pärnus

Anname üürile külaliskorteri Pärnu südalinnas, Elisabeti kiriku kõrval.

Korter on avar, läbi kahe korruse. Kokku 3 magamistuba, köök, avar elutuba, saun, teisel korrusel avar trepihall, sauna eesruum ja katuseterrass. Mõlemal korrusel dushiruum ja WC. Kokku ca 120 m2. Korter on värskelt remonditud, puhas ja valgusküllane.

Korteri üürimiseks võta palun ühendust vihulamoto@gmail.com

Kunene, Epupa ja 4×4

Eile jõudsime Namiibia kõige põhjapoolsemasse õnarusse, Epupa kose juurde. Kosk ei ole meeletult kõrge, tsipa alla 40m. Aga kanjon ja jõgi ise koos ümbritsevate palmisaludega on küll nagu lapsepõlve seiklusraamatutest. Puhas rohekassinine vesi, suured kalad, veel suuremad krokodillid… . Viimased ei ole siiski väga altid ennast näitama. Kämping kus peatume (neid on siin päris mitu) asub kohe jõe kaldal, keset palmisalu. Kaunis-kaunis.

Kunene jõgi on piiriks Angoola ja Namiibia vahel. Joon kaardil on ka ainus märk piirist. Ühtegi piirivalvurit või sõdurit, piiritulpasid vms ei ole kusagil näha. Tänane päevaplaan oli mööda jõe äärt kulgevat “only 4×4” teed mööda jõuda ca 150 km ülesvoolu, Kunene River Lodge kämpingusse. See lõik on meeletult ilusate vaadetega, sinka-vonka ja üles-alla, koos jõega kulgev kruusatee. Täiesti talutava kvaliteediga. Treppis lõike praktiliselt ei olnud, küll aga tuli ette pehmet liiva ja ristuvate jõgede ületust. Suuremad lisajõed on kõik kuivad ja pehme liivase põhjaga. Mõnes väiksemas lisajões oli ka vett ja ühest läbi sõites õnnestus trussikuteni märjaks saada. Mingi ime läbi jäime siiski püsti. Pehmes liivas juhtus kaks korda nii et mõttes juba loobusin. Tuleb siis tuleb, olgu siis see kukkumine siin pehmele pinnale. Ja ikka jäime kuidagi püsti. Väga hea treening. Sellesama 4×4 tee peal kohtasime Saksa abielupaari tsiklitega. Olid alustanud Keeniast ja retke lõpp Kape Townis. Nüüdseks 5 ratturit kellega oleme trehvanud.

Lisaks ratturitele ilmusid aeg-ajalt teele himbad. Lapsed on eriti toredad. Vanemad daamid on pragmaatilisemad, kõigepealt 10 kohalikku taala ja siis fotod.

Kunene River Lodge paraku meid vastu ei võtnud. Kõik kohad täis ja jutt lühike. Natuke veider on siin (Namiibias ja LAVis) see kämpinguplatside teema. Suhteliselt privaatsed platsid, igal oma lõkkekoht, kraanikauss ja vahel ka pistikupesa. Dushid-vetsud on reeglina ühised. Ja kui kõik platsid on juba asustatud siis ongi kämping täis. Mis siis et ruumi on telkimiseks kuipalju veel. Kuna me pikki plaane ette ei tee siis ei ole ka siiani broneerinud midagi. Aga ehk peab hakkama sellele mõtlema.

Tuttavaid nägusid kohtame teel juba päris mitu korda. Oleme varasemalt samades kohtades ööbinud ja teretuttavaid on kogunenud ca 5 ekipaazhi jagu. Ühe Hollandi perega oleme lausa sõpradeks saanud. Kuidagi juhtub nii et paaripäevaste vahedega satume jälle samadesse laagripaikadesse. Tundub et tsikli ja matkamaasturi tempo on ka enam-vähem sama.

 

Tissid

Viimased paar päeva on olnud kruusasõprade paradiis. Teed on kurvilisemad, maastik mägisem. Ülivägevad vaated! Võimsad maastikud mis muutuvad ca 100km järel. Taimestik põhja poole liikudes muutunud tihedamaks. Inimesi ja asustust on endiselt hõredalt. Termiidid on kõvasti arendusi rajanud, majad aina kerkivad.

Eile sattusime öömajale järjekordselt sellisesse kohta  mis kaardil on tähistatud nagu küla või linnake. Tegelikult resort. Aga aus koht. Hommikusöögi kõrvale nägime taamal kaelkirjakuperet, elevant kolas kohe kõrval ringi… Basseinid ja baarid, head söögid.

Kuna vahepeal sai 1000km ainult kruusa sõita,  siis, et tiba edasi ka liikuda, tegime täna pool päeva asfalti. Tsikli pärast… 🙂 Kuigi kruus on lahe jne, valus on ratta pärast neil treppis lõikudel. Vibratsioon on ikka meeletu kohati. Sirgetel lõikudel saab kiirusega asja parandada aga kurvilistel mägiteedel tuleb kogu valu täiega läbi teha. Õnneks siiani ei ole midagi küljest ära pudisenud.

Täna jõudsime Kaokolandi, Opuwosse. Jääme paariks päevaks siia kanti, siis näis mis edasi. Kaardil on üks rada mööda Angola piiril asuva Kunene jõe kallast, märgitud “only 4×4”. Sipelgad juba jooksevad mööda selga 😀

Opuwo on üks räpane ja tolmune väike linnake Põhja-Namiibias. Siin on valged hüved segunenud hõimurahvaste lihtsamate eluviisidega. Segamini on näha hererosid, himbasid, “tavalisi neegreid”, valgeid jne. Keset linna on väike tolmune  turg-slumm. Kes veristab kitse, kes müüb eelmisel nädalal veristatud kitse, koer sünnitab, mees kükitab ja laseb vee välja.  Siinsamas on väikese aiaga piiratud alal kena restoran.   Cappuccino, Club steak, gin-tonik… mida soovid 🙂

 

Läänepoolseim tipp

Oleme jõudnud meie reisi kõige läänepoolsemasse tippu. Edaspidi me nii kaugele läände sellel reisil ei satu.

Eile tegime  enda kohta tubli soorituse, Sesriem-Swakopmund. Üsna kohe Sesriemist välja sõitmist kohtusime nende kuttidega: www.nomadikandco.com  Väga meeldivad sellid. Kahju et kusagil laagripaigale lähemal ei trehvanud. Sõidavad väikeste KTM-dega (690 Enduro) ja näiteks esiosa koos tuledega on samast kohast tellitud nagu meie rattal.  Igatahes on nad oma reisiga samapalju lõpus kui meie enda omaga alguses. Tulevad Iirimaalt mööda Aafrika läänerannikut ja lõpetavad Kaplinnas. Väidetavalt oleme me esimesed overlanderid keda nad on teel kohanud ja enne meid on näinud ainult ühte mootorratturit Aafrikas, sedasama Colinit keda kohtasime Sesriemis. Nii et ida pool on siis hetkel 4 ekipaazhi tsiklitega matkamas ja ongi nagu kõik..?

Kaardil on ca 80 km Sesriemist põhja pool koht nimega Solitaire. Kaardil selline väike linnake või suurem külake. Tegelikult on tegemist pagaritöökojaga keset kõrbe 🙂 . Tankla, restoran, majutus. Kõik 🙂 . Ongi kuulus oma õunastruudli poolest. Ja kõik peatuvad seal, söövad õunastruudlit, meenutavad oma suusapuhkust Alpides ja on häppid. Seline pisut seletamatu müstiline koht. Kuulus selle poolest et keegi otsustas keset kõrbe hakata pirukaid küpsetama 🙂

Kogu eilne tee oli kruus (ca 350km) ja umbes pool sellest oli maailma kõige räigem trepp. Lihtsalt ime et midagi küljest ära ei pudisenud. Muide, teel oli näha üksjagu autode küljest lahti põrunud osi, ntx astmelauad, poritiivad, poolikud pakiraamid jne. Maastik vaheldus päris kiiresti. Vahepeal oli nagu stepp, pikk kuldne stepirohi õõtsus mõlemal pool teed silmapiirini. Oli madalate põõsastega kõrbe. Läbisime kaks kanjonit. Pikalt oli kogu nägemisulatuses ainult mügarlik mäestik. Viimased 150km oli täiesti lage savse/kiviklibuse pinnaga tühermaa ilma igasuguse taimestikuta. Ilma kõige väiksema rohulibleta. Sile kuni silmapiirini. Ja siis ilmus navi kaardile kiri: “Üksikud  ellujäänud taimed”. Ja tõesti, selle koha peal oli tee ääres üks roheline sõnajalga meenutav põõsas. Nagu juba tavaks on saamas, vastu õhtut kui päike on madalal, viib meie tee otse päikesesse. Ja just siis on kõihe hullem tee kui mitte muhvigi näha ei ole. Fotoka nägemine on ilmselgelt parem kui minul:

 

Öömaja leidsime Swakopmundis. Ratas paluti parkida raamatukapi ja kamina vahele. Sõbralik soovitus baikerilt baikerile 🙂

Täna jõudsime veel 70 km edasi Henties Baysse. Pisut uuem küla on keset liivaväljasid valmis saanud. Arendus käib. Tundub et suvel on siin külastajaid üksjagu sest külalistemaju on palju. Hinnad ka soolased. Üks põhilisi ärisid peale majutuse paistab olevat kalapüügi võimaluse pakkumine. Kaldal on pikkade ritvadega kalamehed reas, linnas sõidavad Hiluxid ringi, esistange küljes ridvad püsti. Samuti on näha poode kus reklaamitakse nii varustust kui sööta.

Ühe kohustusliku vaatamisväärsuse juures kohtusime toredate poistega Tamaralandist. Neegrid on ikka nii nummid 😀

Otsustasime peatuda sellises kohas kus on võimalik toas internetti kasutada sest väga tõenäoliselt saab järgmistel päevadel leviga keeruline olema. Kuna viisa lõpuni on jäänud alla kahe nädala ja tagaks kindlasti ka Põhja-Namiibiasse jõuda, siis tuleb järgmised kaks päeva kõvasti sõita. See tähendab et magame seal kus pimedaks läheb. Asustust nagunii eriti ei paista teele jäävat. Pealegi on siin mere ääres jälle ilm külm ja üsna niiske, tundub et aitab.

Sannikovi maa

Tee siia Sesrim-sse (viimased 250 km) on senistest kõige karmim. Jube trepp ja pehme liivaga kaetud. Aga Aafrika ise sunnib õppima oludega kohanema. Pärast erinevaid katsetusi oli selge et sõita saab min 120km/h. Alla selle on vibratsioon nii jõhker et raputab hambad suust. Iseenesest tee on lai ja sirge.  Aga hullult kurnab ära. Ma eriti ei kujuta ette mis tunne on taga istuda sellisel teel. Temperatuurid on päeval ka juba kõrbele kohased, ca 35`C. Kõrb muutub järjest kõrbemaks, st liivasemaks. Taimkate jääb iga kilomeetriga hõredamaks. Namiibias on teed meeletult pikad sirged. Mitusada km-t ilma ühegi jõnksuta. Nii kruusa-kui asfaltteed.

Eile õhtul sai ühel hetkel sirge tee otsa Olime sõitnud pikalt  1700m kõrgusel platool, nüüd oli platool auk sees ja tuli laskuda alla. Alumine platoo on alt vaadates mägedega piiratud, taimkate on rikkalikum, loodus pisut rohelisem. On üksjagu suuremaid puid. Hästi kena ja avar savann. Eemal on näha väiksemaid antiloope ja Oryx-eid. Mäed ümber on nagu postkaartidelt. Kuna hakkas juba pimenema, ja pimeneb siin ruttu, siis ei jõudnud enam fotosid teha. Õnneks oli tee ääres üks sobilik asutus ja saime puu alla telgi üles panna. 

Hommikul teed jätkates sai Sannikovi maa kiiresti otsa ja kõrb jätkus, samuti jube tee kuni  Sesriemi väravateni. Kaardil näeb välja nagu suvaline teine küla. Tegelikult on siin nn baaslaager. Edasi viib tee ainult  Sossusvlei düünide juurde. Kuna need düünid asuvad  rahvuspargis siis tsikliga on jälle keelatud siseneda. Tuleb vaadata mis võimalused on. Üks variant on mööda kõrberadasid üritada kõrvalt sisse hiilida. Teine võimalus ennast mõne auto peale möllida. Vaatame mis õhtu toob. Seame endid baaslaagrisse sisse ja paneme telgi puu alla. Kõrval sätib must mees suuremat laagrit saabuvatele turistidele valmis. 4 suurt kõrbetelki, laud, külmik, lamp laua kohale puu otsa. Lõke süüdatakse samuti kivist alusele juba põlema. Näis kes meile naabriteks tulevad. Üks mootorrattur saabus  veel laagrisse, lõbustab pisikesi paljaid külalapsi. Lapsed on nagu igal pool mujal motikate peale pöördes.

Tänane kilometraas jäi ca 65 km 🙂

Tehnilist pisut

Tänaseks on läbitud 1650km. Proovin üle käia need teemad ja sõlmed mida sai muudetud ratta juures ja mille toimivus on mingil moel tunda andnud. Üldjoontes ütlen juba ette et ratas on seni käitunud suurepäraselt, samuti kogu lisavarustus. Pisut testisõite oleks võinud kodus teha aga need esimesed 1600km on nüüd nö testisõitudena tehtud ja ainult üksikud asjad on vajanud kohendamist.

Tuled. Uus tulede komplekt, nii peatuled kui lisatuled töötavad fantastiliselt. Ei teagi, on see vanuselistest iseärasustest või millest aga videvikus ja pimedas nägemine pole enam see mis vanasti. Vastab täiesti tõele et liiga palju valgust öösel sõites ei ole olemas (kui see just vastutulejalt silma ei paista). Ainus teema, tuled olid korralikult reguleerimata. Eile pisut kruvisin ja sain pooltule jonksu. Pisut võiks ehk veel alla keerata aga juba on täitsa ok. Täistule regullimine on keerulisem. See on nüüd uute puhul eraldi ja regullida saabki ainult seibide alla lisamisega. Paraku on vastaspoole mutter nii niru koha peal et kogu esiots tuleb lahti arutada. Pisut võiks ju allapoole proovida seda keerata aga nagu juba enne mainitud, valgust on piisavalt. Pealegi ei pimesta täistuli vastutulevaid liiklejad, nii et esialgu jääb. Kokkuvõtvalt julgen kinnitada et tuledele kulutatud numbrid on läinud igati täie ette.

Vedrustus. Kes mäletab, kes mitte  aga lisaks amortide põhjalikule hooldusele sai vahetatud ka vedrud tugevamate, progresseeruvate vastu. See on tasunud ennast kuhjaga ära. Üksi sõites ei osanud nendest puudust tunda aga targemate tungival soovitusel sai see töö siiski ette võetud. Milles siis seisneb efekt, mis teeb praeguse vedrustuse varasemast paremaks? Esmalt selgituseks et Aafrikas on vahemaad meeletult pikad. Et kusagile jõuda, tuleb sõita suht kiiresti. Pimedas sõitmine ei ole siin ok. Igasuguseid suuri antiloope liikumas ja need võivad su lihtsalt rajalt maha joosta. Teine suur häda on kohalikud kes tee ääres jalutavad. Kui nad just sulle vastu ei tule ja samal ajal ei naerata siis pole mingit lootust neid märgata enne kui on hilja. Niisiis, enne pimedat tuleb jõuda sihtpunkti. Teed muide on Namiibias tiba kehvemad kui LAVis, just kruusateed. Eriti palju on julmalt treppi sõidetud lõike ja pidevad peene lahtise kruusa pikivaalud. Ja siin tulebki uue vedrustuse eelis minu jaoks välja. Treppis lõikudel pole vaja muud teha kui madalam käik sisse ja rulli peale keerata. Ei mingit resonantsi, ei mingit ujumist. Lihtsalt naudi sõitu, vahet pole mis tee all on. Rae valla kuulsatel trepplõikudel tuli lihtsalt hoog täiesti maha võtta, muidu oli liiga valus.Teine kohalike teede iseärasus on see et lühikese vihmaperioodi ajal täituvad enamuse aastast kuivad jõesängid veega. Selle paari nädalase vee pärast ei ole mõistlik hakata sildu ehitama ja nii ongi jõesängide kohal teedel lihtsalt suured lauged lohud. Vahel on need tähistatud, vahel mitte. Märkad neid alles siis kui on vähe aega pidurdamiseks. Uute vedrudega pole probleemi. Vajutad lohu põhjas peale ja kõik on cill. Kokkuvõte, vedrustusele tehtud kulutused on olnud igati omal kohal. Muide, õigete vedrudega loodetavasti peab ka tagaamort kauem vastu.

Uued veljed ja kitsam tagaratas. Eelpool kirjeldatud pikivaalude ja pehme liiva sees töötab suurepäraselt. Samuti rehvivahetus on äärmiselt lihtne. Vastupidavuse teemal ei oska hinnangut anda, õnneks 🙂 Kas just hädavajalik aga hetkel on hea meel et veljevahetus sai ette võetud.

Õhufiltri vahetus. Ei oska hetkel eriti kommenteerida, natuke tundub ülepingutatud see poroloonfiltri paigaldus. Siiani on filtri õlitamisega kaasnenud arusaamatused veel hingel. Kuna uus filter sai eelkõige soetatud selleks et teha ruumi ABS-ile siis seda enam tundub see mõttetu sest, tegelt ka, see ABS oleks tulnud nahhui visata. Mõttetu kaalulisa ja siin seda küll vaja pole. Aga see vajadus muidugi võib veel tulla. nii et enne Rottweilerile tellimuse saatmist kannatab mõelda. Originaalfiltriga on muidugi see teema et kust sa teda siin kohapeal saad kui peaks tekkima vajadus. Piisavalt kohmakas, kaasa ei võta. Samas vahel kompressoriga filtri element üle käia ja kestab jälle. Nii ja naa. sellele mõtleksin järgmisel korral viimases järjekorras.

Lisapaagid. Seni on vähemalt üks lisapaak ennast juba ära tasunud. Viimane tanklate vahe oli 300km ja see on originaalpaakidega täpselt piiri peal. Kuigi jõudsin kohale ilma lisapaagi kraani avamata, loen selle lisa põhjendatuks. Lisab kõvasti meelerahu kui tead et ca 150 km on veel varuks. Sadula alust paaki ei ole veel määrima hakanud. Mingi mõte on seda kasutada ehk hoopis vee jaoks, kui peaks selline vajadus tekkima.

Kõrge esiporikas. Kuna seni ei ole veel pori leidnud siis ei ole ka vajadus selgunud. Aga vihmaga sõites midagi näkku ei lennanud nii et selles mõttes konkreetse porika valik oli õige.

Panipaigad.  Mõlemad panipaigad on ennast ära tasunud. Nii see mis on tagaamordi ja porika vahel (tööriistad) kui ka õhufiltri ees (kummiparanduskomplekt ja kompressor) on oma funktsiooni siiani suurepäraselt täitnud.

Tööriistakast. Väga hea panipaik. Jube rahul olen sellega. Ligipääs muidugi on pisut tüütu aga kuna seda on vaja avada suhteliselt harva siis pole väga hullu.

Pehmed kohvrid. Seni midagi otseselt ette heita ei ole. Liiva sees ukerdades on kindlasti mugavam kui alumiiniumkohvritega, pehmed ei sega eriti. Kasutusmugavuse poolest ei oskagi kummagi ees eeliseid või puudusi välja tuua. Veekindlad on nad igatahes. Jube head näevad välja nüüd kui juba arvestatav tolmukiht on peale kogunenud :). see on ka positiivne et suurus on vastavalt sisule muudetav. Kui on vähem manti kaasas siis saab rihmadega kokku tõmmata, õhtul poest läbi minnes korraks jälle mahtu suurendada jne.

Telkimisvarustus. Siiani seda reaalselt vaja ei ole läinud. Näis mis edaspidi hakkab juhtuma. Kuna see võtab nii palju ruumi siis tõenäoliselt hakkame seda edaspidi rohkem kasutama. Aga senised kämpingukohad on ka olnud päris kenad ja telkimine kämpingus annab muidugi võimaluse sotsialiseerumiseks. Üldine soovitus oleks et kui eelarve väga ei kipita siis pole mõtet kaasas tassida. Reaalne vajadus selleks LAVis ja Namiibias  puudub.

Kokkuklapitavad peeglid. Korra suutsin parklas manööverdades ratta maha pillata. Jala alla sattus auk ja olematu kiirusega lihtsalt kukkusin külili. Peegel klappis ennast kokku ja vigastusi ei olnud. Nõnda et hea valik oli.

Minikohvrid. Need väokesed kotid või taskud mis mõlemal küljel kukkumisraudade küljes on. Sellesama kukkumise käigus rebenesid krõpsud lahti ja kotil on paar auku ka sees. Ehk siis see konkreetne tootja on küll paraja saasta turule lasknud. Aga muidu on nad vägagi vajalikud ja mugavad kasutada. Reisil igati vajalikud ja omal kohal. Seal ei ole mõistlik hoida midagi purunevat või materjaalselt väga väärtuslikku aga töökindad, ketiõli, kaablisidemed, teibirull, koormarihm jne, väga hea koht. Tõenäoliselt vaatan korra Touratechi samu tooteid kui võimalus tekib. Hind on küll topelt aga Touratechi asjad on seni olnud ka korraliku kvaliteediga.

Reguleeritava kõrgusega esiklaas. Vilinat klaasi taga ei ole, samas mingi tuulemüra on ikka. Putukad püüab kenasti kinni, niipalju kui neid siin on olnud. Korra vist sõitsime mesilassülemile sisse. Igatahes püüdis kõik selle kleepuva massi kinni. Tuntav vahe on kui tõstad pea klaasi tagant välja, kohe oluliselt tugevam müra on siis. Ja kiivri klaas on olnud kogu tee täiesti puhas. Isegi tolm lendab kusagile mööda. Kas see nüüd nii hirmvajalik asi on aga kuna tuledega komplektis siis ok, kehvem ta kindlasti ei ole kui originaal või Touring klaas.

Rohkem nagu ei ole esiotsa midagi arvustada. Kõik toimib. Reis jätkub.

 

 

Muljeid

Kuna Oksana tibake külmetas, oleme passiivsed. Passime veel paar päeva külmas kliimas, et külmetus liiga kiiresti üle ei läheks. Päevasel ajal käin viinamägede vahel farmereid närvi ajamas, õhtul chillime “social area” nimelises merekonteineris 😀

Keeruline on kui muhvigi teha ei ole. Õnneks sain kohalikust apteegist vajalikud medikamendid, nüüd ehk saame kiiremini liikuma.
Pull värk siin. Kogu piirkond on viinamarjakasvandustega kaetud. Iga põllu ümber on ca 2,5 m kõrge tara kus 9000 V sees. Praegu, talvel, on rohelust vähe ja mitte ainult viinamäed vaid ka muidu remmelgad on raagus. Poleks osanud arvatagi et Aafrikas on talvel puud raagus.

Linnade ümber on getod, mõnes 1,5miljonit immigranti, mõnes vähem. Tulevad ekvaatori poolt siia õnne otsima. Siin pererahval ka omad koristajad ja “ehitajad”. Nõuab harjumist. Varem pidasin kodus Kihnu maalamba jäära suht juhmiks loomaks aga kõik sõltub taustsüsteemist.
Õhtul magama minnes kostab poole ööni trummipõrinat ja muid Aafrika meloodiaid. Väga lahe. Päriselt. See ei ole küll tõenäoliselt otse lõkke äärest vaid plaadi pealt aga lahe on ikka.

Peremees siin tegeleb overlanderite sõidukite shippinguga ja neid on territooriumil päris palju ja väga erinevaid. Proovin lähiajal mõned pildid ka üles laadida.

Hääd ööd.