Kokkuvõte 1

Proovin Aafrika reisist väiksemat sorti kokkuvõtte teha. Detailidesse praegu ei lasku, lihtsalt üldine tagasivaade.

Olen õnnelik inimene ja saanud reisida juba üsna madalast noorusest alates. Esimene pikem reis oli koos vanematega Baskiiriasse kui olin 7 aastane. Mäletan siiani eredamaid hetki. Nägin tookord nii maa- kui linnaelu. Mõlemad erinesid Eestist üsna olulisel määral. Ufaa kesklinna tiikidega pargis kasvatasid memmed koduhanesid. Sain ühe käest peaaegu peksa. Nad olid tigedad. Turul müüdi meloneid ja arbuuse mõõtudes mis olid seninägematud- 10-15kg. Suutsin neid ainult veeretada. Maal elasid inimesed muldpõrandaga hüttides. Üle läve ronimine oli kõva ettevõtmine. Lävi oli ca 70cm kõrgune, et sead tuppa ei tuleks. Hütt ise oli kahetoaline. Eespool köök-elutuba, taga magamistuba. Magamistoas oli keset ruumi suur vene ahi ja ühes nurgas altar ikoonidega. Kogu hütt oli kärbseid nii täis et võimatu oli isegi süüa. Teisel päeval ema kannatus katkes ja ta otsustas kärbsed toast välja ajada. Alustas suure rätikuga tagumise toa tagumisest nurgast lehvitamisega ja nõnda kuni ukseni. Olin õues ja kui see kärbseparv uksest viimaks välja lendas- see oli nagu mesilasesülem!

Küla serval oli väike puudesalu ja igal pool mujal kuhu vaatasid- avar stepp silmapiirini. Pimedaks läks ruttu ja öösel paistsid kaugel naftapuurtornide tuled. Selleks et üldse kohalejõuda tuli suure tee pealt külasse kõndida umbes 7 km. Tee viis otse läbi igast servast silmapiirini ulatuva päevalillepõllu. Keset põldu oli vihm pinnase ära uhanud ja tookord mulle tundus et uhtekraav oli pool Pärnu jõe laiusest.

Kontrastseid muljeid sellest reisist on veel palju aga need ei ole praeguse kokkuvõtte juures nii olulised. Mulle jäi meelde et reisides saab näha asju ja olukordi, mille olemasolust ei pruugi aimugi olla. Täna tundub mulle et just see- ootamatud olukorrad, kohtumised, emotsiooni jne ongi mille pärast mulle meeldib reisida. Ja tookordse Baskiiria reisi tegi nii meeldejäävaks (peale selle et see oli üldse esimene pikk reis) võib-olla ka asjaolu et puudusid igasugused ootused. Ei mingisuguseid eelarvamusi, ei infokillukestki eelteadmisi. Ma tahan seda tunnet tagasi!

Olin Aafrikat vältinud pikalt. Ma vist ei olnud kuulnud ühtegi head muljet Aafrikast. Inimesed kurjad, kerjused igal pool, teed hirmsad, röövitakse igal võimalusel, antisanitaarsed tingimused jne. Tegelikult ju räägitakse selliseid jutte pea kõikide turismisihtkohtadest eemale jäävate piirkondade kohta. Aga need mõned reisikirjad, mille peale olin sattunud, olid nii negatiivse tooniga kirjutatud et alateadvuses olin hakanud isegi Aafrika teemalisi blogisid ja reisiraporteid vältima.

Mingil hetkel sattus külla tulema sõber Oleg, kes oma ümbermaailmareisi jätkuna planeeris just Aafrika etappi. Istusime saunas ja mitme õhtu jooksul arutasime läbi erinevad marsruudid. Kuidagi tõmbasid need arutelud endaga kaasa ja mingil hetkel märkasin, et planeerin juba enda reisi. Mulle ei meeldinud mõned tema valikud, hakkasin infot otsima kuidas oleks minu arvates mõistlikum Aafrikat avastada ja lõpuks läkski korralikult lappama. Järgnes lahkumisavaldus tööandjale, lõputud päevad-ööd garaazis ja arvuti taga mis ühel hetkel päädis põhjalikult pikaks reisiks ettevalmistatud mootorratta saatmisega LAV-i ja paar kuud hiljem endale lennupiletite ostmisega samasse sihtpunkti. Algas uus level minu rändurikarjääris.

Aafrika oli kõike muud kui see millena ma teda ette kujutasin.

Mootorrataste hooldus ja remont

Featured

Vihulamoto on valmis saanud uue garaazi!

Kuna ruumi jagub ja üldise karantiini tõttu on ka aega tavapärasest rohkem, oleme otsustanud oma seniste projektide käigus omandatud teadmistele ja kogemustele tuginedes pakkuda mootorrataste hoolduse ja remondiga seotud teenust ka väljapoole siseringi.

Kohe-kohe on hooaeg algamas ja talve läbi seisnud rattad vajavad kindlasti rohkem või vähem kõpitsemist: õlid-filtrid-ketid vahetamist, klapid-karbussid reguleerimist, laagrid vahetamist, aku laadimist ja kodarad pingutamist!

Saada oma mootorrattaga seotud mure kirjeldus e-kirjaga aadressile vihulamoto@gmail.com ja anname Sulle vastuses teada, kas saame abiks olla!

Tehniliste tagajärgede likvideerimine

Viimases lõpus hakkas tehnika igast nurgast järgi andma. Põhiliselt andis tunda Etioopias kalluri alla jäämine. Kuigi Dubais õnnestus mõned avarii tagajärjed hädapärast korda teha, jäi põhjalikumaks remondiks aega väheks.

Mis siis kõpitsemist vajas?

Summutipoldid ja tihendid. need olid enamuses kadunud. Kuidagi sain teel olles jupid nii fikseeritud, et ära ei kaoks

Sabaraam. Selgus, et tsikkel ise on õnneks terve ja sirge, aga sabaraam täiega kõver. Kuna see raam on nii keerulise kujuga ja mingist alumiiniumi sulamist, siis ei tundunud õigeks painutamine eriti reaalne. Sain E-bay st päris hea diiliga kasutatud, aga korraliku asenduse.

Paakide alumine kinnitus sai samuti kalluri all tõsiselt kannatada. Imestan et see üldse nii tugev on. Proovisin kruustangide vahel õigeks väänata aga ei olnud seda moodigi. Jällegi, uus ei olnud väga kulukas.

Tagumine amordi porikaitse oli samuti katki. Asendus uuega.

Vasaku poole lisapaak oli üsna kortsus, aga peale mõningast nuputamist õnnestus see töökorda saada omade jõududega. Muud ei olnudki kui keermestatud pronksist hülsid olid lihtsalt plastiku seest välja muljutud- alumise kinnituse ja kütusekraani kinnitused. Õnneks taipasin need alles hoida. Lasin gaasipõletiga kuumaks ja pressisin omale kohale tagasi. Esiotsa tundub et õnnestus, aeg näitab. Pilte ei teinud.

Scottoiler oli kusagil Araabias ära sulanud. Ikka korralikult. Alguses arvasin et summuti kuumus vms aga lähemal uurimisel selgus, et summuti kiirgus ei pääsenud ligi. Igatahes tuli uus paigaldada. Proovisin leida metallist pudeliga varianti aga ei pakuta. Peab samasugusega läbi ajama. Niipea ei ole plaanis ülearu kuumadesse oludesse sattuda.

Üks esimene suunatuli läks ka vahetusse. Ainult klaasi ei saa tellida.

Sidurikaane sain teepeal selliselt korda, et puurisin augu üle ja keerasin 6mm poldi sisse. Igaks juhuks käiasin seest poldipea madalamaks, et sidurikorv kindlasti külge ei hakkaks. Ja vedas kenasti koju ära.

Õli lahmas korralikult. Kogu mootor leemendas. Sellel oli mitu põhjust. Esiteks karterituulutuse torujupi asend Rottweileri pestava õhufiltri sees jättis soovida. Teine teema oli üks pisike simmerling, mis oli kõva nagu kivi. Toru tegin korda ja simmerlingi vahetasin välja. Aga mootor ikka õline. Lõpuks ei jäänud muud üle, vahetasin välja generaatori kaane tihendi. Ju see kalluri ratas siis vajutas tihendi nii kõvasti kokku et ei jäänudki enam tihedaks. Ja veel, vabakäigu andur laskis ka õli läbi. Ei piisanud O-ringi vahetamisest, tuli tervenisti andur välja vahetada. See on nii lolli koha peal, ajas üksjagu vanduma. Ja miks keegi ei hoiatanud et kohe kui anduri eemaldad, kargab tihvt vedru otsast välja ja suudab mu üldiselt üsna korras garaazis endale peiduka leida. Ei jäänud muud üle kui uue saamiseni raudnaelast uus tift voolida. Töötas küll 🙂

Amordid kah hooldusse, ikkagi 28 000 km sõidetud, kohati mitte just parimatel teedel.

Kuna ratas juba nii lahti roogitud, siis tagakiige ja lenksu laagritele ka uus määre sisse.

Koos poolraamiga õnnestus ka uus vasak tagumine jalaraud tellida. See oli auto alt läbi käies täiesti kägarasse muljutud. Kiigel on korralikud kriimud tunnistajaks.

Lisatulede kronsa, mida Addis Ababa getos üritasin kokku keevitada, vajas kohendamist. Esiteks nägi õmblus üsna inetu välja, teiseks oli pragu tekkinud ka vasakpoolse tule kõrvale. Uus keevis, pisut käiamist ja värvi ning tagasi.

Ketigrupp on ka üsna otsas aga kuna selle vahetamiseks ei ole vaja ratast laiali lammutada siis hetkel ei hakka tegelema. Enne uue hooaja algust jõuab ära vahetada.

Loomulikult õlide ja filtrite vahetus. Veepumba komplekti kontrollisin üle, emulsiooni kusagil näha ei ole. Ei hakka igaks juhuks vahetama.

Esiratta laagrid ja puksid vahetasin ka välja. Põhiline mure oli see et esirattal oli külgsuunaline loks sees. Läks hulga aega enne kui aru sain, mis viga. Selgus, et rummu sees olev pikk puks oli aja jooksul ca 2 mm lühemaks kulunud. Või siis ajapikku mutri kinni keeramisel lühemaks pressitud vms. Uuega sai korda.

Hea tunne et kohe kõik ära sai vahetatud Selle võrra talvel vähem nokitsemist ja sai eelmise hooaja lõpus veel kodu-ja lähivälismaal ka pisut hullata.

Tänaseks on tsikkel jälle valmis järgmisteks väljakutseteks. Mõned kriimud rohkem kui enne aga need on ausalt välja teenitud, igal oma lugu juures. Las olla kaunistuseks!

Elektrisüsteemile tahaks lähiajal väikesed täiendused teha. Akupanga/käivitusabi klemmid on vaja paigaldada nii et need ulataksid paagikotti. Navi tuleb ühendada läbi süüteluku. Ei saa aru mis mul mõttes oli, et otse lasin kunagi ühendada. USB laadija pesa armatuurile paigaldada, sellega peaks elekter ka olema klaar.

ABS peab lahkuma. Seda ei ole vaja. Kuigi sellist nõu anti siit ja sealt juba enne Aafrika reisi, otsustasin tookord alles jätta. Aga nüüd aitab. Saab tööriistadele normaalse koha.

Tahaks ratast kiita. Loomuliku kulumise või mudeli enda eripärade tõttu ei tekkinudki ühtegi tõsisemat probleemi kogu matka jooksul. Enamuse vigastuste põhjuseks oli juba mitu korda mainitud avarii Etioopias, kus oma lolluse tõttu suur veoauto esimese rattaga üle tsikli sõitis. Ja olenemata kõikidest vigastustes suutis see tubli tsikkel mind ikkagi 10000 km kauguselt, ebainimlikult palavast kliimast, täisvarustuses ja raskes lastis tervelt koju tuua. Kuigi kaasa sai võetud tagavara kütusepump, pingeregulaator, rattalaagrid, küljejala andur ja mõndagi veel, ei läinudki neid vaja. Nõrgim koht, mida disaineritele ette heita, on siduri peapump, mille kolvi mansetid on üsna lühikese elueaga. See tuli reisi keskel välja vahetada ja koju jõudes vajas jälle vahetust. Õnneks oli Magura vedelik kaasas ja päris teepeale ei jäänud.

Tehnilise poole pealt enam-vähem kõik. Tagajärjed likvideeritud ja ratas on jälle suurepärases vormis.

Ment. Sumpa. Massandra vein. Eesti Toll.

Verhnii Lars, Gruusia-Venemaa piir, üllatas mitmes mõttes. Esiteks ei olnud juba Gudaurist alates mingeid järjekordi. Tea kas armeenlased on Türgiga vahepeal sõbraks saanud ja sealt kaudu oma olematut eksporti korraldama hakanud..?! Viimati olid esimesed järjekorrad juba enne Gudaurile tõusu, siis enne Stepandsmindat ca 7km ja lõpuks kogu tee alates Stepandsmindast kuni piiripunktini. Seekord piiripunktis mõned autod ja kõik. Meeldiv. Aga asjad peavad olema tasakaalus. Kuna ma kindlustust ei teinud siis sain trahvi. Saingi riigist välja sõites selle eest trahvi, 20€, et ma ei teinud kohalikku kindlustust. Oi kuidas ajas närvi! Ainus hea asi, mis sai mõned päevad hiljem alles teatavaks, oli see et Ants sai ka!

Vene poolel, nagu alati, mingeid probleeme ei esinenud ja edasi kuni Vladikavkazi ringteeni tuli ennast tublisti tagasi hoida. Seal on kaks asja- pidevjoon ja kiirusepiirangud. Ja kitsas tee ja mendid alati samas kohas, üksiku puu all. Seekord olid ka.

Korraks tekkis kiusatus ka Vladikavkazi sisse keerata ja sõpradele tere öelda, aga seekord ei ole seda nädalat küll kusagilt võtta. Ja vähemaga pole mõtet ühte ausat Osseedi bojaari õrritama hakata. Ja kes need ohverdatud härjad ära sööb kui järgmine hommik kohe edasi kimada. Ei-ei, seekord jääb ära. Nagu juba viimased kolm-neli päeva, silme ees on ainult kodu.

Paari aastaga ei ole Põhja-Kaukaasias midagi muutunud. Teesulud armiliste nägudega võitlejatega on endiselt nii Põhja-Osseetia ja Kabardino-Balkaria, Kabardino-Balkaria ja Karachaevo-Tserkessi kui Karachaevo-Tserkessi ja VF-i vahelistel piiridel. Mõnes tuleb putkasse sisse astuda ja ennast registreerida. Ja “suveniiriks” euromünte küsivatele võitlejatele võltsnaeratuse saatel ei öelda.

Teed muide on juba alates Vladikavkazist Moskva suunal esmaklassilised. On paar lühikest lõiku kus veel ei ole 2+2 kiirteed aga üldiselt eurovärk!

Ülepika aja saab lõõrid laulma! Venemaal saab suht normaalselt trassidel sõita. Lihtsalt kiiruse eest eriti kinni ei peeta. Kuna autodega antakse ka korralikult minna siis enamasti jääbki kellal silma +-140 km/h. Normaalne. Sõidan kaua. Nii kaua kui jaksan. Ca kesköö paiku hakkan öömaja otsima. Rostov on juba paarsada kilomeetrit seljataha jäänud kui lõpuks teeäärsete motellide vahele keeran. Saan ühese toa ja tsikli võin parkida kohe akna alla. Valvur lubab kogu öö valvata.

Hommikul liikuma hakates suudan natuke rahvast lõbustada. Et motelli eest minema saada, tuleb suht järsust äärekivist üles sõita. Hoovõtuks ruumi ei ole ja kuna aste on ca 25cm siis ega hooga ei tahakski üritada. Kuidas, ise ka ei tea aga suudan küll äärekivist üles saada kuid külili kukkuda. Õnneks ei miskit hullu.

Igavat sõitu ilmestavad kiirteede tollipunktid ja lühikesed tanklapeatused. Ühel hetkel ei suuda kiusatusele vastu panna ja üritan paremalt, aeglustusraja kaudu rekkate kolonnist mööda lipsata. Vaevalt olen gaasi põhja vajutanud kui näen miilitsaautot. Jõuan küll tagasi reastuda aga olen juba vahele jäänud. Proovin vana trikki kasutades teisele poole vaadates mööda sõita, justkui miilitsaid mitte märgates, aga peeglisse vaadates näen et mõlemad on furashkad kaenlasse haaranud ja jooksevad auto poole. Niipalju mul seekord mune ei ole et sellel, mitte just esimeses nooruses oleval, “null-kaheksal” külmalt eest ära sõita. Kuna käimas on jalka MM ja kõik kohad on miilitsaid täis siis kaugele ma vaevalt jõuaksin. Pidurdan aeglaselt hoo maha ja keeran tagasi.

Peale kulbi löömist ja kohustuslikku lühikest tutvumistseremooniat algab juba varasemast tuttav tekst. Kuna kodu ootab siis segan monoloogile vahele ja sõiman ausal mendil tema emakeeles korralikult näo täis. Korruptsiooni mainin paaril korral, emast räägin. Kui olen lõpetanud, on edasisteks läbirääkimisteks ettevalmistused tehtud. Seekord olen tavapärasest lahkem ja annan härrale tehnilise passi koopia. Neid on mul endiselt terve paagikott täis. Igaks juhuks kinnitan veelkord et ma ei maksa mitte ühtegi senti korruptsioonikassasse. Ja lisan üsna odava klisee stiilis a`la terve Aafrika ja Araabia ei ole ükski ment mind torkinud ja nüüd, napilt kodus, omad inimesed ke….d ajusid. Uurib natuke, kust ja kaua, räägime tsipa reisijuttu ja soovib head teed. Otseloomulikult tuleb kõige lõppu pühaliku näoga monoloog “seekordpiirdumehoiatusegaäraenamrikusõidakorralikultmiilitsonkainimenemeteemeainultomatööd”. Kuna tehnilise passi koopia on hea tahte avaldusena juba tagasi ulatatud, siis enne jutluse lõppu kiivrit pähe ei pane ja kuulan kannatlikult lõpuni. Soovime teineteisele head päeva ja surume käppa. Huvitav, need kohtumised Venemaa miilitsatega kipuvad järjest rohkem lisaks ühesugusele algusele ka ühtemoodi lõppema. Hakka või mõtlema et nii peabki.

Saan sõita veel ca 100km kui tundub et plärin on kuidagi kõvaks läinud. Kuna paak hakkab ka tühjaks saama, otsustan tanklas vaadata mis jalgevahel toimub. Aga tanklat ei tule ega tule. Plärin on kiiresti muutunud äärmiselt häirivaks. Pean teeäärses parklas kinni ja uurin asja. Selgub et summutist on jalga lasknud kõik poldid. Alles on ainult leegitorusid silindrite küljes hoidvad poldid, muu on kadunud. Tagumine pütt on täiesti omapead ja 2into1 püksid logisevad lahtiselt leegitorude otsas, grafiittihendid on ka otsustanud Venemaale jääda. Otsin oma polditagavara välja ja fikseerin allesjäänud detailid. Lörinat ei vähenda see detsibelligi võrra. Vähemalt sain niipalju õigel ajal jaole et peale tihendite ja poltide midagi ära ei kadunud. Tagumine leegitoru oli küll juba jala uksevahele saanud.

Vahepeal on ligi astunud üks mootorrattur. Tal ka tsiklil paak tühi ja kirub et just siin nii pikk vahe tanklatel. Lasen talle oma paagist liitri bensiini ja löristame koos vaikselt järgmise tankla poole. Tal jääb ca 200m puudu 🙂 . Aga on tubli poiss, jookseb oma väikese chopperi kenasti tanklani ära. Kuna ma keeran varsti Tuula peale ära siis vahetame kontakte, surume käppa ja soovime hääd teed. Ja lõpuks kougib oma kottidest välja Massandra veini. Ta Krimmist tulemas. Poisil nii hea meel et 12 km asemel ainult 200m pidi lükkama.

Plärin on üle mõistuse häiriv. Mulle ei mahu pähe kuidas chopperimehed sõita saavad oma leegitorudega. Aga asja kordategemine võtaks kõik kokku vähemalt päeva. Seda juhul kui õnnestub grafiittihenditele mingi kiire asendus külavahelt leida. Näiteks asbestnöör või kehvemal juhul mingi klaaskiudkangast kardinasiil vms. Siluliselt tuleks kogu tagumine ots lahti võtta. Kohvriraamid, plastikud, lisapaak sadula alt jne. Meeletu töö. Jääb ära. Topin tualettpaberist mingid tropid kõrva ja jätkan sõitu. Tropid on kasutud, pea valutab. Kui teeääres politseid näen, lasen pöörded maha ja sõidan vabakäiguga mööda. Pagan teab mis mõtted kellegil tekkida võivad.

Tuulas saan kogu elu kehvema shaslõki ja ilm keerab ära. See Moskvast lääne poole jääv Venemaa osa on mind alati kostitanud vihmaga. Kogu ala on madal ja soine, ehk selle pärast. Smolensk võiks olla vabalt Venemaa vihmapealinn.

Vihmapealinna jõuan kl 10 paiku ja kuigi ilm on kehva, võiks veel paar tundi sõita. Aga Smolenskist edasi Pihkva suunas on täielik sitalepik. Seal ei ole ei külasid ega maju. Ei ole sellist kohta ka kuhu telki üles panna sest tee kõrval on igal pool soo. Olen seal korra niimoodi jäänud hätta. Änneks lasi ühe metsaveomasinate parkla valvur mul tookord oma putka põrandal magada.

Niisiis, meenutades vanu häid aegu, keeran otsa ringi ja sõidan Smolenski poole tagasi. Motelle on Smolenski linnapiiril piisavalt. Isegi süüa antakse.

Öö ei ole ilmataadi tuju parandanud. Aga piirini on jäänud suhteliselt vähe maad ja hommikul soodevahele sukelduda on palju mõnusam kui vastu ööd. Midagi ei ole muutunud. Isegi eriti veidra koha peal oleva tasulise tee putka on täpselt samasugune nagu viimasest korrast on meelde jäänud. Tuju hoiab üleval lähenev kodu ja toredad kohanimed. Petseris paagid veel viimast korda odavat kütust silmini täis ja piirile.

Kaalun enne Petserisse keeramist, kas minna Luhamaa või Koidula kaudu. Viimati oli luhamaal dokumentidega väike jama, seepärast võitis Koidula. Järjekorda ei ole. Piirivalvur küsib uniselt, kas Eestis on lubatud tehnilise passi koopiaga sõita ja hakkab passis lehti lappama. Uurib riikide ja viisade kohta, vaatab luubiga templeid ja palub oodata. Vahepeal küsib küsimusi, siis laseb jälle oodata. Lõpuks kutsub ülemuse. Alustame otsast peale. Kust tuled, kuhu lähed, miks siin ja miks seal jne. Lõpuks hakkab juba närvidele käima. Piiril olen üldiselt alati korralik ja viisakas, elu on õpetanud et nii saab kõige kiiremini üle. Aga krt, kaua võib. Eesti on 100m kaugusel, teisel pool oja.

Probleemiks osutub minu vahepealne kodus käimine. Nimelt võtsin nairobist Vene transiitviisa tookord ja lendasime läbi Moskva. Härrale ei mahu pähe et ma olen vahepeal lennanud Moskvasse ja sõitnud Eestisse, aga tagasi Aafrikasse ei olegi lennanud. Sest tsikkel pidi ju niikaua seal ootama. Mees on kõik pulgad oma peas ritta seadnud, puzzlest oli puudu ainult see koht kuidas ma kodust uuesti Aafrikasse sain. Taban probleemi ära. Tõenäoliselt olin tagasi lennates kasutanud teist passi. Sellega seoses saan aru et tegelikult on puzzlest paar pulka veel puudu aga ei hakka sellele tähelepanu pöörama. Saudi ja Emiraatide templid jäid ka teise passi. Ja teine pass jäi Shirazi hosteli receptionisse. Tundub et pole mõtet kogu juttu algusest peale hakata siin ette kandma, viimaks läheb puzzle päris sassi. Kehitan õlgu ja ootan rahulikult edasi. Küll nad lõpuks ära tüdinevad. Ja tüdinevadki. Viisakalt vabandades antakse pass tagasi ja soovitakse head teed. Huhuhurraaa!

Eesti poolel asi nii lihtsalt ei lähe. Kohe kui tehnilise passi koopia ulatan, saan süüdistuse võltsimises ja kaks automaaturit piiravad mu sisse. Selgitan rahulikult et see ei ole võltsimine kui ma ise vabatahtlikult kinnitan et tegemist on koopiaga, kuna originaal ei elanud reisi üle. Kutid leebuvad, saavad aru. Aga reeglid on reeglid, nad peavad üle kontrollima. Kontrollimisega läheb päris kaua aega. Proovin niikaua CdP-le templit peale saada, et olen Eestisse tagasi jõudnud. No ei ole seda moodi. Tollimutt on nii juhmi olekuga et piinlik hakkab. “Ei mina tea midagi, mine vaata, piirivalve tegeleb sellega!” Piirivalve sellega ilmselgelt ei tegele. Piirivalve tegeleb minu tehnilise passi koopia menetlemisega, juba viimased paar tundi. Aga proovin ikka. Ei, saadetakse tolli tagasi. Proovin võimalikult leebelt memme meelitada, ehk on majas veel keegi kes asjast rohkem jagab. Lõpuks loivabki kohale vähe targem mees. Sõimab mul näo täis et mis ma siin nõuan mingit jama, kadugu ma minema. Nii ütleski, tõmba minema! Kõige mendimaks osutus seekord hoopis Eesti tolliametnik.

Saan lõpuks ka piirivalvurilt loa minema tõmmata ja tõmban minema. Ja tsipa enne kuute olen kodus nagu viis kopikat! Lambad määgivad, saun köeb, naene trepil vastas- no missa oskad kosta, muinasjutt!

Tehtud!

Kaukaasia, jälle!

Ca 20 km enne Iraani-Armeenia piiri (Iraani pool) on väike linnake, mille nimele annab Googel sellise kirjapildi_ Siahrood. Teisel pool jõge on Aserbadjani enklaav.  Söön veel kord kõhu täis ja vimaste Iraani rahade eest, mis said Tabrizis vahetatud, ostan veel odavat bensiini. Ja siis piirile. 

Kuigi olen siit varasemalt juba kaks korda läbi sõitnud ja tean õiget teed, valin seekord teise suuna. Vist mingi silt näitas Armenia või Border või Meghri vms. Selle asemel et mööda head siledat jõeäärset teed mööda ca 20km kaugusele piirile sõita sain ca 90km käänulisi serpentiine, kohati päris järskude tõusude ja laskumistega. Ja enamus aega oli ka õige tee all taamal näha. Õige tee, nagu juba mainitud, kulgeb mööda jõe kallast. Ja See aga on tänu veerikkale jõele roheline ja paistab ülevatl kenasti silma, muu osa maast on punakaspruun kõrb.

Foto internetist

Piiril sahkerdab, nagu ikka hulk spekulante. Tahan pisut Armeenia raha vahetada, kuna mälu järgi oli seal vaja miskit maksta. Miski naljamehe otsa sattusin. Küll proovib arvutada seda ja teist pidi, küsib kõrvaloleva ehituse brigadirilt kalkulaatori ka appi aga mingeid loogilisi numbreid ekraanile ei ilmu. Teised eemalt koputavad sõrmega oimukohale ja naeravad. Rahavahetaja vist ongi tsipa ohmakas. Ma ise muidugi ka et normaalsemat ei osanud leida 🙂 .

Iraani poolel on miski jama Carnet täitmisega. Ma eriti millestki aru ei saa, muud kui et on probleem. Et siis aega raisati Bandar Abbasis küll palju aga ikka suudeti mingi jama kokku kirjutada. Ega nende juttu ei kannata kontrollida ka, kes nendest varesejalgadest ikka aru saab. Vennike lubas igatahes piiripunkti sisse ja peale ca tunniajast pusimist sai asjad korda. Tegin lihtsalt näo et ise tembeldasite (loe: Iraani piiripunkt tembeldas), ise klaarige ära ka. Helistati sinna-tänna, vehiti kätega jne aga lõpuks sain minema.

Armeenia üllatab seekord positiivselt. Ei mingeid maaklereid, ei mingit raha maksmist. Nagu olekski normaalne riik. Harjumuspärase 2-3h asemel kulub ca 15-20 min, ise ühtegi paberit täitma ei pea. Jajah, mind te ei peta! Küll siin kusagil mingi jama ikka peidus on. Ega teist niisama selline hulk anekdoote pole kirjutatud. Lahkun piirilt, mokk töllakil ja ootan millal see jama tuleb. Sest armeenlastega on alati mingi jama. Aga esiotsa saab täitsa rahulikult sõita. Et armeenlastele mingigi võimalus anda oma kohustuslik jama korraldada, jätan kindlustuse tegemata. Mõlemad kindlustust pakkuvad putkad on kinni ja Meghris ma ei hakka eraldi ka otsima. Sellega loon endale olukorra kus iga miilitsaauto mis teele jääb, paneb sõdame kiiremini lööma. Ega ma loll ei ole! Armeenia miilits ei jäta ealeski kasutamata võimalust ilma kindlustuseta motäkameest trahvida. Nii ma siis hiilingi mentidest eemale. Kui juhtub ees sõitma, jään kaugemale maha. Juhtub tagant mõni tulema, keeran peale. Liiga palju neid ei ole aga lõdvaks ei saa ka lasta. 

Meghri (foto internetist)

Sedamoodi sahmerdades suudan ühest olulisest ristmikust mööda sõita ja selle asemel et otse Jerevani sõita, keeran jälle mägedesse. Siis kui vea avastan, on juba hilja tagasi keerata. Nii keerangi peale kus saab, et kaotatud aeg tagasi teha. Aga enne tuleb hulga tõuse ja laskumisi läbida et laugetele mägedele jõuda. Tee on tuttav, olen siin enne ka käinud. Piisavalt kõrge, lausa külm on. Isegi voodriga pole liiga soe. 

Lõpuks juhatab nälg mind väikese mägijõe kaldal oleva “restorani” õuele. Sellise, nagu neid Armeenias palju on. Mõni parem, mõni kehvem.

Olen ainus külastaja. Taat on sõbralik. Uurin seda ja teist, menüüd ju armeenlastel pole. Ei ole ja ei tule. Taat rahustab:” Kuule rännumees, võta rahulikult. Teeme nii et ma söödan Sul korralikult kõhu täis ja sa annad mulle .. 6EURi. Saad kõike piisavalt ja jääd rahule.” No hää küll. Olen väsinud ja ei viitsi eriti süveneda. Taat jättis sellise mulje et talle on auasi rändurit hästi võõrustada. Kuigi Armeenias on sellist muljet alati osatud jätta, lepin seekord. Mõne aja pärast kutsub peremees vaatama oma mangaali. Pole miski plekist vann vaid auk maa sees. Kenasti kividega vooderdatud, põhjas hõõguvad söed. Vardad lihaga paigutatakse püsti sellesse auku.

Foto internetist

Ei jõua veel esimest kalja lõpuni rüübata kui juba kõik valmis ja kutsutakse lauda. Lihh valmis ja tomatid-värgid ka. Taat vaatab hoolega üle mõlema õla ja kougib põuest pudeli välja. “Kuule reisumees, teeme väikese!” Taskust võlub välja kaks nõukaaegset kristallpitsi, luurab veel korra, ega eite silmapiiril ole ja valab kavala näoga pitsid täis. “Tead, mul siin neid sinusuguseid ikka käib! Peale seda kui poiss raamatusse pandi, vahel on kohe õue tsikleid täis!” Taadil põu nagu Tootsil, nüüd tõmbab LP välja. On jah ära mainitud.

Foto internetist

Loeb veel sõnad peale et jões pesta võid aga ära sa paljalt küll ole, naene sellist komnelõtvust ei salli. Lubab keset jõge ehitatud söögituppa ööseks magama jääda. “Mis sa jahmid telgiga, siin öösel vahest vihmane..”.

Hommikul ärkan kuidagi eriti vara. Kl 6 olen juba sadulas ja jätkan Jerevani poole. Teeääres on kõik kohad sel kellaajal veel kinni. Loodan hommikusöögi Jerevanis saada. Kl 8 olen pealinnas aga tutkit, ei mingit hommikusööki. Esimesed kohad avatakse alles kl 10. Ja peale tunnikest otsimist jätkangi näljasena sõitu. Hiliseks hommikusöögiks saan esimese võimaluse alles Sevani järve ääres. Nagu kiuste otsustavad ka politseinikud sinnasamasse sööma tulla. Õnneks on neil muud huvid ja minu tagasihoidlik reisivarustus neid ei huvita.

Järve äärest Gruusia poole kulgeb alguses tuttav tee. Kohustuslik foto Mimino seltskonnaga, peale seda mägikuurort… ja mõne tunni pärast olengi Gruusia piiril. Piiripunkt on kuidagi teistsugune. Mäletan et olid vanad räpased hooned, siin puha uus kõik. Kuna varasemalt olen alati sattunud Gruusia-Armeenia piiri ületama pimedas siis ei taba esimese raksuga ära et olen sattunud hoopis teise piiripunkti. Rahvas sõbralik, asjaajamine kiire. Aga süvenedes kaarti, saan aru et olen järjekordselt enda kodutee paarisaja kilomeetri võrra pikemaks sõitnud.

Armeenia on seekord üllatanud kohe mitmekordselt. Ja nii keeruline kui see mulle ka ei ole, pean tunnistama et kõik üllatused on seekord olnud positiivsed. Esiteks, piiriületus Meghris on kiire ja sujuv. Keegi ei küsi riiki sisenemise eest raha. Keegi ei ülbitse. Keegi ei kuluta 4 tundi kallist sõiduaega bürokraatiale. Mul on just selle piiripunktiga eriti teravad mälestused, kes teab see teab. Naine teab. Teiseks, politsei ei tee märkamagi et üks ülbik Pribaltikast ei ole kindlustust teinud. Kolmandaks ei üritanud seekord ükski shaslõkimüüja nahka üle kõrvade tõmmata. Lausa vastupidi, üks pakkus tasuta öömaja. No ja kõige tipuks oli ka riigist väljumine valutu ja sujuv. Nii et positiivne seekord. Selle, et Jerevanis hommikusööki alles lõunast pakutakse, annan andeks. Pärnus on ka samamoodi.

Gruusia poolel samuti, juba harjumuspäraselt, kõik kiire ja korrektne. Suruvad pihku brozüüri kus igat pidi puust ja punaseks tehtud et tuleb osta kindlustus, liikluskindlustus. Kuna mul roheline kaart olemas, ei pööra sellele erilist tähelepanu. Osta seal nagunii kusagilt seda ei ole sest tegemist on rekordiliselt väikese piiripunktiga. Gruusia poolel jätkub tee mis vaevalt kannatab teeks nimetamist. Aga loodus on kaunis. Jõgi, puisniidud, hobused. Jõe orus 5* pikniku-ja laagripaigad, võimsad põlispuud jne. Kohe kutsub tuld üles tegema ja arbuusi lahti lõikama. Teine kord, kui Armeeniasse minek, siis võib seda kaudu sõita küll ja planeerida laagerdamine enne piiriületust.

Foto internetist

Proovin esimeses linnas Gruusia poolel pisut raha vahetada, kuna tundub et samal päeval enam Venemaale ei jõua. Süüa ka vaja jne. Kell tiksub armutult õhtu poole. Tbilisist kiman otse läbi, ilma peatust tegemata. Kuigi kõht on juba tühi, hoian ennast tagasi. Enne Gudaurit on all jõe ääres üks tore shaslõkikoht. Männipuude all, mäeküljel, vaatega kärestikulisele jõele. Olen seal alati söönud kui mööda sõidame ja ei ole kunagi pidanud pettuma. Ka nüüd plaanin sinnani vastu pidada.

Gruusial läheb hästi. Jõe ääres on igasuguseid suvekohvikuid tekkinud, samuti raftingu pakkujaid jne. Keeran oma lemmikkohta sisse, imestan et ühtegi autot ei ole parklas. Pargin ära ja astun lähemale. Majakesel on silt “Indian Restaurant”. Vastu astuvad kaks tõmmut meest. “What the hell is that?” “India, India, India!”.

Niipalju siis shaslõkist. Tuleb veel pisut näljasena sõita. Kazbeki all saab. Aga hindude äriplaan tundub küll topakas. Kaukaasiasse, keset loodust oma kööki pakkuma…? Ma saaks veel aru et Tbilisis, linnades peab ikka vaheldust olema. Tulla võistlema kaukaaslaste meeletult rikkaliku köögi ja traditsioonidega sellises kohas ei tundu küll eriti mõistlik. Loodetavasti järgmine kord kui siia satun, on kõik endine.

Stepandsminda keskväljakul kohtun kahe Rumeenia motomatkajaga, kes on teel Mongooliasse. Otsustame öömaja jagada ja kolime lähedal asuvasse kodumajutusse. Seal on ees punt Venemaa alpiniste ja veel üls mootorrattur Saksamaalt. Õhtu kujuneb meeleolukaks.

Pilt internetist

Iraan. Rattalaager. Kebab. Kurdid.

Tõepoolest, hommikuks oleme Iraanis. Laev on küll pisike aga teinud öösel head sõitu. Meri on sile, ei loksuta. Mis on julgustav, sest autodekil, kus meie rattad on kinni seotud, vedeleb igasugust kraami. Kui see peaks seal liikuma hakkama on kehvasti.

Sadamasse sissesõidul näeme vanakooli puust kaubalaevu, mis siinkandis, Araabia poolsaart ümbritsevates meredes, on siiani aktiivselt kasutuses.

Kunagi kui oli teemaks, millist marsruuti mööda Aafrikast koju sõita, kaalusin päris tõsiselt sellise laevaga Adeni lahe ületamist, Somaaliast Berbera sadamast Omaani, Muscat-i. Paar rändurit on varasemalt nii teinud. Aga sellisel juhul oleks meil Sudaan vahele jäänud. Samas Omaani oleks jälle ära näinud 🙂 . Aga mis siin ikka oletada, seekord sai nii ja miskit järgmisteks kordadeks ka.

Bandar Abbasi sadamahoone on vägev ja esinduslik merevärav. Tsiklid kästakse parkida hoone merepoolsele küljele ja ise sisse paberitega klaarima.

Omaani automatkajatel on agendid juba ette tellitud, nemad juhatatakse kiirelt kusagile ülemistele korrustele VIP-loungesse, kuni paberid korda aetakse. Me oleme alguses üsna lammaste nägudega. Midagi ei saa aru. Passi sai tempel küll sisse aga kuis tsikli sisse saab tollida..? Küsime, juhatatakse kusagile naaberkvartalisse, miskisse soojakusse koopiaid tegema. Tagasi tulles ei taha meie koopiaid keegi. Lõpuks mingi vend võtab meie paberipaki ja läheb kusagile. Tuleb mingi aja pärast tagasi, küsib 200$. Krt, mitte muffigi ei jaga. Kuidagi saan oma paberid tagasi.

Samal ajal on Ants leidnud ühe vabalt vene keelt rääkiva iraanlase. Selge pilguga, tore mees. See võtab meid oma tiiva alla ja hakkame paberipatakaga allkirju koguma. Vahemaad on päris pikad. Paar korda tuleb sõita teise sadama otsa, tsikliga 3-4 minutit sõitmist. Mees võtab mõnes kohas oma pangakaardi ja maksab sellega midagi. Küsimuse peale vastab et pärast klaarime, katsume praegu asjad korda saada. Järjekordades seistes on aega ka juttu ajada. Härra on kunagi Riias õppinud ja hiljem nõukogude allveelaevadega maailmameredel seilanud. Nüüd pinsil.

Paberite ajamine võtab kokku 4,5h aktiivset jooksmist ühe ametniku juurest teise juurde. Meie uuest sõbrast on reaalselt kasu. Igal pool kus käime, taotakse pitsateid paberitele ja allkirjastatakse dokumente. Ühtegi korda ei tundu, et oleksime mõne kabineti ukse taha vales järjekorras sattunud. Lihtsalt ongi nii keeruline siin. Aga iga asi saab ükskord otsa ja ka meie paberid meritsi Iraani sisenedes saavad lõpuks korda aetud. Klaarime elupäästjaga asjad ära ja meid lubatakse sadama väravast välja sõita.

Kõht on tühjaks läinud. Valime kaardilt lähima koha ja võtame esimese eine Iraanis. Juba tuttav värk- Fanta/Coca/sprite, riis ja lamba/kana jalg, grillitud tomat ja .. midagi oli veel. Teeäärsed kohad ei üllata muuga kui hindadega. Võrreldes paari aasta taguse Iraani külastusega on hinnatase kordades alanenud. Kohalikele ettevõtjatele tõenäoliselt kehva uudis, meie aga ei saa kurta.

Peale sööki paneme paagid täis ja võtame suuna kodu poole. Aafrika on tehtud, Araabia poolsaar, nii uskumatu kui see ka ei tundu (siiamaani ei usu ise ka) , on samuti tsiklitel läbitud. Nüüd on jäänud ainult loetud päevad sõita, et koju jõuda. Mingeid bürokraatlikke tõsiseltvõetavaid takistusi enam ei tohiks teel olla. Aga sellegi poolest on koduni veel ca 7000km. Iraanis ei ole meil plaanis ringi vaadata. Kõige otsemat teed mööda lihtsalt läbi sõita, mis teele jääb ja teel juhtub, seda naudime.

Kuumus ei ole mandrit vahetades grammigi järele andnud. Samasuguste tsüklitena nagu Saudi Araabias, liigun ka siin. Poest poeni, joogipeatusest joogipeatuseni. Vahemaad asulate vahel on päris pikad. Kõrb, kõrb, kõrb.

Täna on plaan ööseks Shirazi jõuda, selle nimel tuleb päris korralikult pingutada. Aga teed on head, liiklust praktiliselt ei olegi, nii et liigun päris jõudsalt edasi. Varsti peale Bandar Abbasi läksime lahku ja leppisime Antsuga nii et saadan teate, kuhu öömaja leian.

Shirazi jõuan pimedas. Autosid ja liiklust on linnas palju. Kesklinnani sõit kestab igaviku. Kuna internetti ei leia kusagilt siis sõidan kaardi järgi lihtsalt nii kesklinna kui oskan ja lõpuks satun Taha Hosteli nimelise koha väravasse. Täiesti juhuslikult. Ja tundub et vägagi õige koht. Siin on seljakotirändureid üksjagu peatumas. Hostel ise on kinnise  sisehoovi ja puidust rõdudega hubane koht. Toad  lihtsad aga värskelt remonditud ja kenad.  Võtan kiire dushi, saadan Antsule koordinaadid ja lähen linna arbuusi otsima.

Meeletu arbuusi isu on. Linn on ennast juba kokku pakkimas, saan viimasel hetkel veel ühe grillkana ja tänavanurgalt arbuusi ning lähen hostelisse  sööma. Vaikselt tiksuvad rändurid ka linnapealt tagasi. Lõikan arbuusi lahti ja kutsun ennast pika laua taha reisijutuõhtule. Mõnna! Siin on tore olla. Kotis on veel Emiraatide sadama meremeeste klubist ostetud Gin ja hunnik toonikupurke, kapist saab jääd…  Millagil saan magama.

Hommikuks on Ants saatnud teate et tal eile rattalaager puru läinud. On öömajale saanud ja paari tunni pärast peaks ka laager saama vahetatud. Pakub et ma võiks liikuma hakata, mis siin koduväravas ikka üksteise taga passida. Mul sügeleb ka hirmsasti, ei hakka viisakusest tagasi ajama. Pakin asjad ja kiman minema.

Pealelõunal jõuan Esfahani. Kuna siin on juba varem käidud ja on veel üsna mitu tundi valget aega ees, ei hakka peatust tegema. Kahjuks ei ole sellel linnal ringteed ja tuleb pealelõunase ummikuga otse läbi südalinna sõita. Tuttavad kohad ja teeremondid on üsna samas seisus kui 2a tagasi.

Sõidan nii kaua kui jaksu on. Juba pimedas keeran tundmatus asulas teelt kõrvale. Teeäärses pargis peavad kohalikud piknikku. Lõhna peale leian kebabitöökoja üles. Jätan tsikli ühe piknikku pidava perekonna lähedale ja lähen sööma. Mingil hetkel märkan et piknik on pooleli jäänud ja kogu perekond on mu tsikli enda alla matnud! Isa väikese tytrega on sadulas, üks tattnokk on tagumise kohvri otsa roninud ja ülejäänud tulistavad pilet teha. Ja kõik on äärmiselt üllatunud kui näevad minu rahulolematust. Nad on lausa solvunud kui platsi puhtaks kupatan ja tsikli vahetult kebabikoha ukse ette pargin. Peremees saadab ühe koka tsikli kõrvalt inimesi eemale peletama, nii et saan rahus süüa. Kebab on küll kõigi aegade maitsvaim üldse, mida söönud olen. Ja need tomatid, nii tomati maitsega! Sööks kohe ühe portsu veel! Aga vastu õhtut söömisega on see lugu et  kui üle pingutad siis tuleb uni peale ja ei jaksa enam sõita. Teeme paar pilti peremehe ja tema nugadega ja sõidan edasi. Kodu ootab, iga kilomeeter loeb.

Peale keskööd tunnen et on aeg puhata. Teeääres on just paras koht, selline nagu neid Iraanis ikka on suurte magistraalide ääres. Katusealused söömiseks ja puhkamiseks ja muruplatsid, kui katusealune ei ole oluline. Pargin ennast ära ja juba olen kutsutud shaslõkki sööma. Kaks kutti istuvad vaipade peal ja proovivad mulle liha sisse sööta. Kuna sellest suurt välja ei tule siis ajame tee kõrvale niisama juttu. Noorem kutt paneb vesipiibu uuesti tiksuma. Selgub et tegemist on kurdi päritoluga noormehega. Olenemata suurtest raskustest üksteisest arusaamisega jõuab niipalju kohale et ta kiidab kurdistani (kurdide kontrolli all olev mitteametlik  ala mitme riigi territooriumil) ja nende elukorraldust. “People democracy! Very democracy” . Kuna nad on ise teel tagasi koju siis kutsub külla. Enne magama jäämist hakkab see mõte mulle järjest rohkem meeldima. Siiski ei luba midagi. Jääme kõik sinnasamasse muru peale magama.

Hommikul ärgates on kurdid juba läinud. Hüvastijätuks on eile vahetatud Viberi numbrile tulnud sõnum kirjaliku kutsega kurdide juurde. Aga seekord saab koduigatsus seiklusjanust võitu. Nii vähe on veel jäänud, ainult 5500km veel!

Tabrizis teen paaritunnise peatuse. Vaja tankida ja tsipa raha vahetada. Teen väikese jalutuskäigu kesklinnas, proovin sööklat leida aga Iraanis on sellega ikka väga kehvasti. Ei tea kas ma otsin valel ajal või valest kohast aga no ei jää mulle teepeale ühtegi kohta kus saaks proovida seda “võrratut Pärsia kööki”, millest tuurikorraldajad räägivad. 

Aga Tabrizi kesklinn on kena. Ja täiesti kogemata juhtun ühest kõrvaltänavast leidma õdusa kohviku. Täiesti seda nägu koht et siit kauplen külma õlle ka välja. Unistada pole ju keelatud.

Ettekandja on seitsmendas taevas ainult sellest, et ma olen talle seda au osutanud ja sisse astunud. Räägib kõigepealt oma eluloo ära, kuidas on oma kutsumuse leidnud ja kuidas vanemad tema valikuid väga heaks ei kiida jne. Siis teeb limmari välja. Kõige lõpuks tuleb fotosessioon kodulehe ja feissari jaoks. Vabandab maani kummarduste saatel et visitkat ei ole anda. 

Olin oma ratta jätnud ühe aktiivse Tupperware agendi välikaubamaja kõrvale. Kõik kenasti alles, jätkan teed piirile. Enam ei ole kaugele minna.

Dubai 2

Kolistame Kalevipoegade kantsist kesklinna. Esialgu hommikust sööma ja internetti, pärast vaatab mis edasi. Kuna meil mingit teadmist kohalikest hommikusöögitavadest ei ole, võtame esimese hotelli, mille aknast paistis viisakas buffet. Ja sai hea valik.

Hotellis on hea WIFI  ja paneme omleti kõrvale väikese rändoffice`i püsti. Esimene suurem töö seisneb laeva leidmises, millega edasi Iraani saada. See on esimene ja vist ainus tegemata kodutöö. Nimelt ei ole meil kummagil halli aimugi,  kus kohast,  millal ja kas üldse on Araabia poolsaarelt võimalik saada laevaga Iraani. Ei saa päris nii väita et üldse sellele kodus tähelepanu ei pööranud. Vaatasin et üle Hormuzi väina on kaardi peal märgitud laevateed ja sellega asi piirdus. Et kui laevad liiguvad, ju siis kuidagi ennast ka peale vangerdame.  Aga põhjalikumalt reisifoorumitesse süvenedes ja erinevaid allikaid läbi töötades selgus et kuigi kunagi oli edev plaan Omaani ja Iraani vahel regulaarne laevaliiklus avada, plaaniks see jäigi. Kaartidel märgitud laevatee on teoreetiline, regulaarset reisijatele ja sõidukitele mõeldud laevaliiklust seal ei toimu. Selgituseks, kui kaarti vaatate siis lühim veetee Araabia poolsaarelt Iraani on Omaanist.

Kuna on teada et Emiraadid on kaasaegsed riigid siis, kuigi oma kultuuriliste eripäradega, nagu kõik riigid maailmas, peaks seal loogilised lahendused inimeste vajadustele olemas olema. Kui esimene eeldus paika ei pidanud, siis teine töötas. Mitte küll Dubaist, aga Sarja`st käib praam üle lahe Iraani. 2 korda nädalas, aga käib. Hetkel on see info muidugi veel kontrollimata aga kuna meil on internet siis asumegi välja selgitama võimalusi piletite ostmiseks. Tundub et aega meil on. Täna on reede hommik, olemasoleva info kohaselt väljub laev alles teisipäeva õhtul.

Meie office võtab järjest ametlikuma väljanägemise. Laual on hunnik pabereid, läpakas, paar tahvelarvutit, passid, kaardid jne. Alguses on väike hirm et millal meid välja visatakse. aga varsti selgub et me oleme vägagi teretulnud. Uuritakse korduvalt, kas kõik on ok ja kuidas meid võiks aidata. Tuuakse värskelt pressitud mahla ja lõpuks pannakse üks lakei valvesse- juhuks kui meil mahl peaks otsa saama või on managerile ehk küsimusi vms. Hotelli fuajees on ka turismibüroo lett, kus müüakse erinevaid pileteid sinna-tänna. Küll ekskursioonile Burj Khalifa otsa, küll kõrbetuurile, küll lennupileteid kasvõi Tallinna. Aga mitte praamipileteid Iraani.

Teine mure on veel- nimelt ei ole mul tsikli tehnilist passi. Pole aimugi kuhu see võis jääda. Selle puudumise olin avastanud juba varem, Addises. Õnneks oli mul niipalju oidu et tellisin Maanteeameti e-teenindusest uue teh passi ja see saadeti kenasti postiga koju. Uuh, digi-Eesti, good job! Olen palunud Oksanal see tööle kaasa võtta ja sisse skännida. Pärast mõningaid katseid õnnestub roheline dokument hotelli receptionis värviliselt ja kahepoolselt välja printida. Teen kohe mitu-mitu koopiat. Ilmselgelt ei petaks sellega kedagi EU piires ära, esitades originaali pähe. Aga siin …. saab näha.

Paneme oma office kokku ja läheme vaatame tsipa ringi. Praegune hotell oli hommikusöögiks hea küll aga tuba maksab siiski liiga palju. Ümber nurga leiame poole soodsama. Kolime sisse ja võtame takso et sadama ja laevapiletite ostukoha asukoht varakult kindlaks teha. Kes teab, ehk on office lahti ja õnnestub juba ka piletid ära osta. Oleks ju võinud ka tsiklitega minna aga siiber oli sellest palavast. Just dushi alt tulnuna, puhtad riided seljas … otsustasime nautida pakutavaid hüvesid. Taksojuht räägib kohe alguses meile ära kuidas ta on parim petsialist kohalike teede peal ja ärgu me muretsegu, ta viib meid soovitud aadressile parimaid radu pidi. Lõpeb see muidugi lubatust 3x suurema arvega, lisaks ei suuda ta soovitud aadressi leida. Röögime siis teineteise peale, pritsisime tatti. Mängime, nagu sellistes olukordades ikka, seda mängu et kes on enesekindlam, kelle cojonesed on grandemad. Ja siis kõige lõpus sammuke tagasi et kõigile oma “nägu” alles jääks. Arve saab enam-vähem viisakas ja aadressi leiame ka üles.  Kontori uksel on korralik silt lahtiolekuaegadega. Esmaspäeval tagasi.

Vaikselt hakkab päev õhtusse veerema. Teeme järjekordse pesupäeva, korrastasime pagasit jne. Peale väikest iluuinakut otsustame Dubai ööelule pilgu peale visata. Valime fooruminõuannetest ühe pubi välja ja, suunurgad kohe-kohe saadava õlle ootuses ilased, kimame kohale. Ja valik pole paha. Igati autentne Iiri pubi. Söök hea ja jook veel parem. Pisut üllatav ja isegi häiriv on muusikalise poole eest hoolitseva grupi laulja dekoltee. Tissid ei taha kuidagi lotaka kaeluse taga püsida. Muidu nagu poleks selle vastu ju midagi aga arvestades piirkonna eripärasid…kas on vajalik sel kombel piire kombata. Aga noh, lõpuks ei ole see meie asi ka siin hinnanguid anda. Ju kohalikud asjapulgad teavad paremini, mis sobib ja mis mitte.

Aega on vastikult palju. Õnneks ei ole enam reede vaid saabunud on laupäev. Laupäev on araabiamaades selline häguse staatusega päev. Päris tööpäev nagu ei ole aga päris reede nagu ka ei ole. Õnneks serveeritakse hommikusööki päris kaua, saab mingid tunnid maha kanda. Ja siis linna peale kolama. Mul oleks tsiklikindaid vaja ja vaataks muidu ka ringi, mida mototeemalist pakutakse.

HD poest me midagi ei sobilikku ei leia. Yamaha esinduspood on päris avar. Ja õnnestub korralikud kindad ka leida. Üks müüja on Ukrainast emigreerunud noor kutt, võtab meie soovid enda kohustuseks. Sahmerdab korralikud allahindlused ja lisaks pakitakse meile veel hulganisti igasugu suveniire ja muidu nänni kaasa. Soovitab külastada Touratechi poodi. Kuna meil eriti midagi muud nagunii teha pole siis sinna sõidamegi järgmiseks.

Touratechi poe juhataja on värvikas kuju. Pärit Columbiast, samuti pikemal motomatkal. Oli 9 kuud tagasi kogemata pikemaks paigale jäänud. Lisaks saime tuttavaks ühe Kuveidi tsiklimehega, kes sõidab jupi kaupa ümber palli. Oli muuhulgas juba Eestis käinud ja Venemaa läbi sõitnud. Et poes käik lihtsalt tutvuse sobitamiseks ei jääks, lasen tagumise rehvi ära vahetada. Juhataja teeb päris korraliku allahindluse, ilmselgelt müüb miinusega. Minu täpsustav küsimus saab vastuseks “Rändur rändurile, no big deal”. Kena-kena. Kahjuks ei ole laos 140 laiust ja 150se kitsale veljele venitamine on mehaanikule paras väljakutse. Aga päev on jälle õhtus, uusi toredaid tutvusi on juurde saadud. Võib rahus põhku pugeda.

Pühapäev on kolimisepäev. Otsustame sadamale ja piletiputkale lähemale kolida. Taksoga luurel käies jäi silma sadama vahetus läheduses Vene restoran ja hotell. Proovimegi endid sinna sisse möllida aga võta näpust- pole vaba tuba! Polegi! Õnneks saame kõrval krundil asuvas resordis toa, õigemini lausa maja.  Esmaspäeval oleme varakult piletisabas. Pileti hind on päris karm, ca 300€ näkku. Aga valikut ei ole ja kirjutame alla. Kujutage ette, Rootsi ots 300€.

Lõpuks ometi on käes teisipäev ja õhtul väljub laev. Ronime juba lõunaks kohale. Tsiklid tuleb kohe viia kai äärde, ise kõmbime tagasi sadama peahoone juurde pabereid vormistama. Ega suurt olegi midagi vaja teha. Piletid tsekitakse ära, pass ja CdP väetaks hoiule ja sõidutatakse uuesti kai servale ootama. Laevafirma manageril hakkab meist kahju ja juhatab sadama territooriumil asuva “meremeeste klubi ” juurde. Selleks osutub remondis olev söökla, mille mere poolses otsas on tax free pood. See sobib meile hästi. Poes on kõike mida üks kuumast nõrkev motäkamees vajab. Mõne aja pärast selgub et kuigi söökla saal on remondis, on köök endiselt töös. Saame veel kõhu ka täis enne merele minekut.

Kai äärde tagasi jõudes tutvume Omaani automatkajatega Neil suur projekt käsil, kimavad Iraanist Londonisse. Nendega vesteldes saame kinnituse et Omaanist, otse üle väina Iraani ei saa. Just selle pärast ka nemad siit kaudu sõidavad. Ootamine on seekord lihtsalt igav. Mingit ärevust ei ole. Iraani viisa on passis kenasti olemas, ilma igasuguste üleliigsete preambulateta. Lõpuks lubataksegi laeva ja tuuakse ka dokumendid järgi. Oma suures agaruses on manager lasknud Sarjah tollis mu CdP-le väljumise templi sisse lüüa. Jääb vaid loota et Emiraatidesse sissesõidu templi puudumine endaga probleeme kaasa ei too. Laev on samasugune raibe nagu eelmine, selle vahega et nüüd paigutatakse kõik reisijad tekile, kajuteid ei saa. Tuleb öö läbi toolis istuda. Mingil hetkel hiilin uuesti autodekile, võtan madratsi ja keeran ülemise autodeki varjulisse kohta magama. Hommikuks oleme Iraanis, loodetavasti.

 

Ar-Riyad, Dubai.

Mekkast edasi kulgeb tee juba pimedas. Palavus on ka õhtul karm, alla 40`C ei kuku. Kasutan võimalust ja sätin ennast McDonaldsis internetti, seniks kuni Ants sobivat tanklat otsib. Nõme lugu küll aga eelnevate riikide kütusekriisi hullusega kaasa minnes olen saabunud Saudi-Araabiasse täis paakidega ja lisaks on sadula peal veel üks kollane 30l kanister, samuti silmini täis. Nii piinlik. Nagu oleks üle mägede Borjomi linna matkanud, seljakott  Värska vett täis.

Kusagil teepeal vajub meie kahene seltskond jälle laiali. Proovin nii kaua sõita kuni vähegi jaksu on. Tee ääres enam eriti midagi muud ei ole kui üksikud tanklad ja paar poodi, seejärel jälle 60-80 km kõrbe. Pealinna ja Meka vahel kulgeb läbi kõrbe 3+3 kiirtee. Jään teeäärsesse motelli pidama ja saadan Antsule teate oma asukohaga. Vaevalt ta selle enne homset kätte saab aga ega palju enamat ka teha saa. Toa võtsin konditsioneeri pärast, muidu oleks võinud õues tsikli kõrval ka magada. Aga peale paari korda saapaga viskamist tuli kont ikkagi välja lülitada (saapad said otsa). Kolises nii kõvasti et ei saanud magada. Ja siis mingil hetkel ei saanud magada sest oli nii palav, lülitasin jälle sisse. Nii paar korda öö jooksul.

Hommikul jätkan ca kl 6 teed Ar Rijadi suunas.Tormab. Liiva lendab. Temperatuur on +50 ja üles. Teeääres midagi vaadata ei ole. Teekond kulgeb poest poeni. Igas peatuses võtan 2x 2l külma vee. Ühe pudeli valan pähe ja kraevahele, teise joon ära. Ühe sõõmuga. Midagi ei tilgu suunurgast maha. Kraevahe ja selg kuivavad esimese 5 minutiga ära. Sissejoodud vesi aitab järgmise poeni jõuda, kus kordan sama protseduuri. Nii terve päeva. Paarsada km enne pealinna saavad kütusepaagid lõpuks tühjaks ja otsin võimalust tankida. Muidu kaasaegsed tanklad aga kaardiga maksmine on probleem. Ei saa. Peale 3-4 äraütlemist otsustan asja tõsisemalt käsile võtta. Vaatan uhkema tankla, sõidan tankuri juurde. Pakistanlasest tankija vastab eitavalt. Jätan tsikli tankuri kõrvale ja jalutan poodi. “Kas siin selle kaardiga saab maksta?” “Ja, saab küll, mida soovite?” “Oot, ma tulen kohe tagasi.”. Jalutan välja, tangin paagid täis. Sadulaaluse ka. Korralikult. Siis sisse tagasi. Võtan poest paar vett, jäätise ja kassa juurde. “Kütus ka.” “Kütuse eest maksate tankijale.” Lähen välja, ulatan tankijale kaardi. See on kimbatuses. Selgitan et seest öeldi et saab kaardiga maksta ja saadeti Teie juurde. Arusaamatu kisa ja kätega vehkimine, lähen sisse tagasi. “Ise ütlesid ennist et saab kaardiga maksta!” “Aga see käis poe kohta!” Jajah.., klaarige kuidagi ära, kaart on siin. Mis te arvate et ma jään siia teepeale ve?

Midagi seal skeemitatakse, kaart käib terminalist läbi ja võin edasi sõita. Tuleb tunnistada et ma sain kohe alguses aru et kaardimakse käis ainult poe kohta. Aga juba täis paakidega on oluliselt kindlam lahendust otsida. Pealegi ei ole see siis enam ainult minu probleem ja võluväel lülitab pakistanlane ka oma hallid ajurakud sisse. Kui vaja siis suudab mõelda küll.

Ar Riyadi jõuan keskpäevases leitsakus. Linn on mattunud liivatormi, ühtegi inimest näha ei ole. Ainult need kes on autodes. Südalinna üksikud vanemad hooned on remondis, tänavad ka üles kaevatud. Ega siin sellist keskaegset linnasüdant ei olegi. Enamus on kaasaegne ehitus. Vägevaid ärihooneid ja hotelle on piisavalt. Kuna Antsu saatuse kohta info puudub, otsustan toa võtta ja asja uurida. Kuigi viisa on meil kolmeks päevaks ja täna on juba teine päev, on iseenesest aega. Siit Emiraatide piirini on ca 500km, selle jõuab ära sõita küll. Ja mis siis niiväga ikka juhtuda saab kui ei jõuagi. Maha vast ei lasta, mõned kepihoobid kannatab ära. Pärast Dubais aega haavu lakkuda.

Saudi Araabia pealinna südames, 4* hotellis saab kahese toa ca 60 taala eest. Nii julmalt palav on et ei viitsi isegi mõelda millegile muule. Saaks ainult jahedasse tuppa. Tellin kellegi pesu järele ja keeran magama. Aga peale pooletunnist vähkremist on selge et keset päeva und ei tule. Saadan Antsule teate oma asukohaga ja lähen uurin kus saaks raha vahetada. Ei mingit probleemi- 200m jalutamist ja u 15 pangaautomaati on reas, võta millisest tahad. Dollareid või neidsamuseid kohalikke.

Hotelli tagasi jõudes on puhas ja kuiv pesu juba ukselingi küljes ootamas. Päris kiire töö! Proovin veel korra tukastada aga ei õnnestu. Kuumusest on adrekas endiselt laes. Kogu sõidu ajal oli ainus mõte et mis siis saab kui midagi juhtub. No mis iganes, jääb mootor seisma. Ja edasi?! Ei jõua sellise palavusega kusagile lükata ja ega polegi kuhugi lükata. Varju ei ole, ainult kõrb. Midagi remontida keset liivatormi ja sellise palavusega pole lootustki. Ja nii sõidadki, lihtsalt hinge kinni hoides et miskit ei juhtuks. Et mootor üle ei kuumeneks. Et rehvid vastu peaks. Et mingi detail saba ei annaks. Et jõuaks järgmise tankla või poeni. Siis vaatab jälle edasi.

Kui netis kolatud, Delfist uudised loetud, Oksanaga musid-kallid vahetatud, tuleb Antsult teade et ta siinsamas linnaservas. Vedeleb kusagil kaubanduskeskuses kuumavarjus. Kutsun hotelli aga ta praeguse palavaga ei taha tulla. Veider tunne. Muffigi pole teha. Hotell on tore küll aga kaua sa ikka niisama istud. Käin all restos ära, söön kõhu peent rooga täis. Ja tuppa tagasi. Ants on otsustanud et kütab õhtul Dubai poole minema, pole mõtet siin passida. Kell on 10 õhtul. Pakin ka asjad kokku, tsekin ennast välja ja võtan suuna Araabia Ühendemiraatidele. Väljas on endiselt 45`C aga vaikselt on inimesi juba tänavatele ilmunud. GPS juhib probleemideta linnast välja. Mõned mitmekordsed ristmikud, paar ringteed ja kõrbes jälle. Ja edasi kulgeb 280km jummala sirge tee Dubai suunas. Mitte ühtegi õrna suunamuutust ka. Lennujaama maandumisrada. Selline tsipa pikem kui tavaliselt. Liiklust praktiliselt ei ole, vajutan gaasi üsna põhja. Paar km enne piiri jõuan tanklasse. Seekord saab ausalt kaardiga maksta. Või mis siin nii väga ikka maksta, paagitäis on paar euri.

31 liitrit ja 3,5€. 0,11€/l. Ja mina sõitsin siia riiki, kaasas ca 50 liitrit musta turu kursiga ostetud kütust. Tark mees, midagi pole öelda. Palju õnne!

Nüüd on juba uni ka peal, kell hakkab üks saama.Tankla taga on motell, maksab sama palju kui pealinna hotell, 60$. Samal päeval teist korda enam nagu ei tahaks nii palju öömaja eest välja käia, pealegi on võrdlusmoment räigelt motelli kahjuks. Aga poiss on lahke, juhatab pisut edasi moshee juurde. Seal pidada saama tasuta magada.

Moshee kõrval on eraldi maja kus saab jalgu ja muud pesta ning mustemaid asju ajada. Pargin ennast otse ukse ette, jätan saapad ukse taha ja keeran suurde jahedasse saali, paksu pehme pärsia vaiba peale magama. Teises nurgas norskab veel paar heledas öösärgis meest. Tagi pea alla, rahakott püksi ja head ööd. Huvitaval kombel tõmban hommikuni välja, ilma et vahepeal ärkaks. Hommikul ennast üles harutades avastan et Ants on mu kõrvale magama sättinud. Veider, meil mingit kontakti peale Riyadist lahkumist enam ei olnud. Ta pidi lihtsalt juhuslikult samasse kohta sattuma. Sakutan õlast aga vägilane ei tee väljagi. Jätan rahule. Kell on 7 hommikul, pesen hambad ja sõidan piirile.

Piiril tekib väike segadus sest Carnet ei ole Emiraatides nõutav, vaja on tsikli tehnilist passi. Seda mul ei ole, on kuhugi kaduma saanud. On üksjagu seletamist, kutsutakse boss välja. Kuidagi lahendatakse asi ära ja sisenen Emiraatidesse. Kuni Dubaini on samasugune kõrb. Selle vahega et teeäärsete tanklate, autode  ja kiirtee järgi võiks arvata et olen Saksamaal. Kaardiga saab tasuda, see on hea.

Dubaisse jõuan keskpäevaks ja esimene asi on otsida üles KTMi esindus. Sest päris palju on nipet-näpet mis vajab lahendamist. Kusagilt lahmab õli välja, soojalt käivitades mootor jukerdab, tagarehv on üsna otsas, igaks juhuks tahaks kütusefiltri ära vahetada ja mis kõige olulisem- õlivahetuse aeg on käes. Etioopias varastatud kinnaste asemele uute soetamiseks on see samuti esimene ja samas kodu poole vaadates ka viimane koht kus midagi asjalikku võiks leida. Suur on mu pettumus kui KTMi esinduse juurde jõudes selgub et pood on paar kuud tagasi kinni pandud. Saali põrand on veel koristamata, oranzi sümboolikat vedeleb igal pool. Aga kedagi ei ole.

Õnneks on selles piirkonnas kõiksugu muid tsiklipoode ja töökodasid päris arvukalt. Ühest teise, teisest kolmandasse, nii jõuan lõpuks sõbraliku kollektiiviga töökotta kus minu murega kohe tegelema hakatakse. Tsikkel sisse, paagid maha ja asja kallale. Saan ise juures olla ja juhendada. Mehaanik on terane poiss Sri Lankalt. Kahepeale saame õli vahetatud, filter on mul omal olemas. Õli leket ei suuda diagnoosida, see jääb järgmist korda ootama. Kruvin kütusepumba maha ja vahetan filtrid igaks juhuks ära. Nüüd alles selgub et kalluri alla jäädes on see läbi paagi kütusepumba kinnitused päris kõveraks väänanud. väänan pisut õigemaks ja panen kokku tagasi. Kell on juba päris palju, kutid kibelevad koju. Neljapäeva õhtu, homme vaba päev. Aga kiirustamine maksab kätte. Ratas kokku laotud, proovime käivitada. Aga eikäivittu. Mitte üks piuks. Boss on juba üsna närviline. Kell on ca 21.30. Tavaliselt lõpetavad kl 6 õhtul. Aga midagi pole parata, tuleb jälle paak maha võtta ja kütusepumbast viga otsida. Sest siia ma tulin sõites ja muud varianti ei ole ka siit lahkumiseks. Selgubki et  kütusepumba kinnitused on nii rumalasti paindesse jäänud et kütusetoru, mis ühendab pumpa ja filtreid, ei ole piisavalt tihedalt omal kohal ning pump krutib lihtsalt kütust paagis ringi, suutmata seda pihustiteni lükata. Jälle kokku ja seekord kõik korras. Jumal tänatud et sellega ei pidanud kusagil tee ääres keset liivatormi tegelema. Uuuhh!

Oleme mehaanikuga töö käigus päris headeks sõpradeks saanud, ta kutsub ööseks enda juurde. Äge! Käime teepeal sööklast läbi ja võtame kotitäie paremat kaasa. Kl 11 õhtul maabume Dubai kalevipoegade juures. Suures villas on ca 10 tuba, igas 6-8 matsi naridel. Pakistanist, Indiast, Sri Lankalt jne. Taksojuhid, kokad, mehaanikud, koristajad, ehitajad. Osad joovad õues viskit! Seda poleks küll oodanud!. Proovin õlut tellida aga hoolimata uute sõprade pingutustest, see ei õnnestu. Lihtsalt liiga hilja juba. Mis ikka. Sööme kõhud täis, rüüpame kokat peale. Keskööks jõuab Ants ka kohale. Pessu ja tuttu. Homme uus päev!