Dubai 2

Kolistame Kalevipoegade kantsist kesklinna. Esialgu hommikust sööma ja internetti, pärast vaatab mis edasi. Kuna meil mingit teadmist kohalikest hommikusöögitavadest ei ole, võtame esimese hotelli, mille aknast paistis viisakas buffet. Ja sai hea valik.

Hotellis on hea WIFI  ja paneme omleti kõrvale väikese rändoffice`i püsti. Esimene suurem töö seisneb laeva leidmises, millega edasi Iraani saada. See on esimene ja vist ainus tegemata kodutöö. Nimelt ei ole meil kummagil halli aimugi,  kus kohast,  millal ja kas üldse on Araabia poolsaarelt võimalik saada laevaga Iraani. Ei saa päris nii väita et üldse sellele kodus tähelepanu ei pööranud. Vaatasin et üle Hormuzi väina on kaardi peal märgitud laevateed ja sellega asi piirdus. Et kui laevad liiguvad, ju siis kuidagi ennast ka peale vangerdame.  Aga põhjalikumalt reisifoorumitesse süvenedes ja erinevaid allikaid läbi töötades selgus et kuigi kunagi oli edev plaan Omaani ja Iraani vahel regulaarne laevaliiklus avada, plaaniks see jäigi. Kaartidel märgitud laevatee on teoreetiline, regulaarset reisijatele ja sõidukitele mõeldud laevaliiklust seal ei toimu. Selgituseks, kui kaarti vaatate siis lühim veetee Araabia poolsaarelt Iraani on Omaanist.

Kuna on teada et Emiraadid on kaasaegsed riigid siis, kuigi oma kultuuriliste eripäradega, nagu kõik riigid maailmas, peaks seal loogilised lahendused inimeste vajadustele olemas olema. Kui esimene eeldus paika ei pidanud, siis teine töötas. Mitte küll Dubaist, aga Sarja`st käib praam üle lahe Iraani. 2 korda nädalas, aga käib. Hetkel on see info muidugi veel kontrollimata aga kuna meil on internet siis asumegi välja selgitama võimalusi piletite ostmiseks. Tundub et aega meil on. Täna on reede hommik, olemasoleva info kohaselt väljub laev alles teisipäeva õhtul.

Meie office võtab järjest ametlikuma väljanägemise. Laual on hunnik pabereid, läpakas, paar tahvelarvutit, passid, kaardid jne. Alguses on väike hirm et millal meid välja visatakse. aga varsti selgub et me oleme vägagi teretulnud. Uuritakse korduvalt, kas kõik on ok ja kuidas meid võiks aidata. Tuuakse värskelt pressitud mahla ja lõpuks pannakse üks lakei valvesse- juhuks kui meil mahl peaks otsa saama või on managerile ehk küsimusi vms. Hotelli fuajees on ka turismibüroo lett, kus müüakse erinevaid pileteid sinna-tänna. Küll ekskursioonile Burj Khalifa otsa, küll kõrbetuurile, küll lennupileteid kasvõi Tallinna. Aga mitte praamipileteid Iraani.

Teine mure on veel- nimelt ei ole mul tsikli tehnilist passi. Pole aimugi kuhu see võis jääda. Selle puudumise olin avastanud juba varem, Addises. Õnneks oli mul niipalju oidu et tellisin Maanteeameti e-teenindusest uue teh passi ja see saadeti kenasti postiga koju. Uuh, digi-Eesti, good job! Olen palunud Oksanal see tööle kaasa võtta ja sisse skännida. Pärast mõningaid katseid õnnestub roheline dokument hotelli receptionis värviliselt ja kahepoolselt välja printida. Teen kohe mitu-mitu koopiat. Ilmselgelt ei petaks sellega kedagi EU piires ära, esitades originaali pähe. Aga siin …. saab näha.

Paneme oma office kokku ja läheme vaatame tsipa ringi. Praegune hotell oli hommikusöögiks hea küll aga tuba maksab siiski liiga palju. Ümber nurga leiame poole soodsama. Kolime sisse ja võtame takso et sadama ja laevapiletite ostukoha asukoht varakult kindlaks teha. Kes teab, ehk on office lahti ja õnnestub juba ka piletid ära osta. Oleks ju võinud ka tsiklitega minna aga siiber oli sellest palavast. Just dushi alt tulnuna, puhtad riided seljas … otsustasime nautida pakutavaid hüvesid. Taksojuht räägib kohe alguses meile ära kuidas ta on parim petsialist kohalike teede peal ja ärgu me muretsegu, ta viib meid soovitud aadressile parimaid radu pidi. Lõpeb see muidugi lubatust 3x suurema arvega, lisaks ei suuda ta soovitud aadressi leida. Röögime siis teineteise peale, pritsisime tatti. Mängime, nagu sellistes olukordades ikka, seda mängu et kes on enesekindlam, kelle cojonesed on grandemad. Ja siis kõige lõpus sammuke tagasi et kõigile oma “nägu” alles jääks. Arve saab enam-vähem viisakas ja aadressi leiame ka üles.  Kontori uksel on korralik silt lahtiolekuaegadega. Esmaspäeval tagasi.

Vaikselt hakkab päev õhtusse veerema. Teeme järjekordse pesupäeva, korrastasime pagasit jne. Peale väikest iluuinakut otsustame Dubai ööelule pilgu peale visata. Valime fooruminõuannetest ühe pubi välja ja, suunurgad kohe-kohe saadava õlle ootuses ilased, kimame kohale. Ja valik pole paha. Igati autentne Iiri pubi. Söök hea ja jook veel parem. Pisut üllatav ja isegi häiriv on muusikalise poole eest hoolitseva grupi laulja dekoltee. Tissid ei taha kuidagi lotaka kaeluse taga püsida. Muidu nagu poleks selle vastu ju midagi aga arvestades piirkonna eripärasid…kas on vajalik sel kombel piire kombata. Aga noh, lõpuks ei ole see meie asi ka siin hinnanguid anda. Ju kohalikud asjapulgad teavad paremini, mis sobib ja mis mitte.

Aega on vastikult palju. Õnneks ei ole enam reede vaid saabunud on laupäev. Laupäev on araabiamaades selline häguse staatusega päev. Päris tööpäev nagu ei ole aga päris reede nagu ka ei ole. Õnneks serveeritakse hommikusööki päris kaua, saab mingid tunnid maha kanda. Ja siis linna peale kolama. Mul oleks tsiklikindaid vaja ja vaataks muidu ka ringi, mida mototeemalist pakutakse.

HD poest me midagi ei sobilikku ei leia. Yamaha esinduspood on päris avar. Ja õnnestub korralikud kindad ka leida. Üks müüja on Ukrainast emigreerunud noor kutt, võtab meie soovid enda kohustuseks. Sahmerdab korralikud allahindlused ja lisaks pakitakse meile veel hulganisti igasugu suveniire ja muidu nänni kaasa. Soovitab külastada Touratechi poodi. Kuna meil eriti midagi muud nagunii teha pole siis sinna sõidamegi järgmiseks.

Touratechi poe juhataja on värvikas kuju. Pärit Columbiast, samuti pikemal motomatkal. Oli 9 kuud tagasi kogemata pikemaks paigale jäänud. Lisaks saime tuttavaks ühe Kuveidi tsiklimehega, kes sõidab jupi kaupa ümber palli. Oli muuhulgas juba Eestis käinud ja Venemaa läbi sõitnud. Et poes käik lihtsalt tutvuse sobitamiseks ei jääks, lasen tagumise rehvi ära vahetada. Juhataja teeb päris korraliku allahindluse, ilmselgelt müüb miinusega. Minu täpsustav küsimus saab vastuseks “Rändur rändurile, no big deal”. Kena-kena. Kahjuks ei ole laos 140 laiust ja 150se kitsale veljele venitamine on mehaanikule paras väljakutse. Aga päev on jälle õhtus, uusi toredaid tutvusi on juurde saadud. Võib rahus põhku pugeda.

Pühapäev on kolimisepäev. Otsustame sadamale ja piletiputkale lähemale kolida. Taksoga luurel käies jäi silma sadama vahetus läheduses Vene restoran ja hotell. Proovimegi endid sinna sisse möllida aga võta näpust- pole vaba tuba! Polegi! Õnneks saame kõrval krundil asuvas resordis toa, õigemini lausa maja.  Esmaspäeval oleme varakult piletisabas. Pileti hind on päris karm, ca 300€ näkku. Aga valikut ei ole ja kirjutame alla. Kujutage ette, Rootsi ots 300€.

Lõpuks ometi on käes teisipäev ja õhtul väljub laev. Ronime juba lõunaks kohale. Tsiklid tuleb kohe viia kai äärde, ise kõmbime tagasi sadama peahoone juurde pabereid vormistama. Ega suurt olegi midagi vaja teha. Piletid tsekitakse ära, pass ja CdP väetaks hoiule ja sõidutatakse uuesti kai servale ootama. Laevafirma manageril hakkab meist kahju ja juhatab sadama territooriumil asuva “meremeeste klubi ” juurde. Selleks osutub remondis olev söökla, mille mere poolses otsas on tax free pood. See sobib meile hästi. Poes on kõike mida üks kuumast nõrkev motäkamees vajab. Mõne aja pärast selgub et kuigi söökla saal on remondis, on köök endiselt töös. Saame veel kõhu ka täis enne merele minekut.

Kai äärde tagasi jõudes tutvume Omaani automatkajatega Neil suur projekt käsil, kimavad Iraanist Londonisse. Nendega vesteldes saame kinnituse et Omaanist, otse üle väina Iraani ei saa. Just selle pärast ka nemad siit kaudu sõidavad. Ootamine on seekord lihtsalt igav. Mingit ärevust ei ole. Iraani viisa on passis kenasti olemas, ilma igasuguste üleliigsete preambulateta. Lõpuks lubataksegi laeva ja tuuakse ka dokumendid järgi. Oma suures agaruses on manager lasknud Sarjah tollis mu CdP-le väljumise templi sisse lüüa. Jääb vaid loota et Emiraatidesse sissesõidu templi puudumine endaga probleeme kaasa ei too. Laev on samasugune raibe nagu eelmine, selle vahega et nüüd paigutatakse kõik reisijad tekile, kajuteid ei saa. Tuleb öö läbi toolis istuda. Mingil hetkel hiilin uuesti autodekile, võtan madratsi ja keeran ülemise autodeki varjulisse kohta magama. Hommikuks oleme Iraanis, loodetavasti.

 

Ar-Riyad, Dubai.

Mekkast edasi kulgeb tee juba pimedas. Palavus on ka õhtul karm, alla 40`C ei kuku. Kasutan võimalust ja sätin ennast McDonaldsis internetti, seniks kuni Ants sobivat tanklat otsib. Nõme lugu küll aga eelnevate riikide kütusekriisi hullusega kaasa minnes olen saabunud Saudi-Araabiasse täis paakidega ja lisaks on sadula peal veel üks kollane 30l kanister, samuti silmini täis. Nii piinlik. Nagu oleks üle mägede Borjomi linna matkanud, seljakott  Värska vett täis.

Kusagil teepeal vajub meie kahene seltskond jälle laiali. Proovin nii kaua sõita kuni vähegi jaksu on. Tee ääres enam eriti midagi muud ei ole kui üksikud tanklad ja paar poodi, seejärel jälle 60-80 km kõrbe. Pealinna ja Meka vahel kulgeb läbi kõrbe 3+3 kiirtee. Jään teeäärsesse motelli pidama ja saadan Antsule teate oma asukohaga. Vaevalt ta selle enne homset kätte saab aga ega palju enamat ka teha saa. Toa võtsin konditsioneeri pärast, muidu oleks võinud õues tsikli kõrval ka magada. Aga peale paari korda saapaga viskamist tuli kont ikkagi välja lülitada (saapad said otsa). Kolises nii kõvasti et ei saanud magada. Ja siis mingil hetkel ei saanud magada sest oli nii palav, lülitasin jälle sisse. Nii paar korda öö jooksul.

Hommikul jätkan ca kl 6 teed Ar Rijadi suunas.Tormab. Liiva lendab. Temperatuur on +50 ja üles. Teeääres midagi vaadata ei ole. Teekond kulgeb poest poeni. Igas peatuses võtan 2x 2l külma vee. Ühe pudeli valan pähe ja kraevahele, teise joon ära. Ühe sõõmuga. Midagi ei tilgu suunurgast maha. Kraevahe ja selg kuivavad esimese 5 minutiga ära. Sissejoodud vesi aitab järgmise poeni jõuda, kus kordan sama protseduuri. Nii terve päeva. Paarsada km enne pealinna saavad kütusepaagid lõpuks tühjaks ja otsin võimalust tankida. Muidu kaasaegsed tanklad aga kaardiga maksmine on probleem. Ei saa. Peale 3-4 äraütlemist otsustan asja tõsisemalt käsile võtta. Vaatan uhkema tankla, sõidan tankuri juurde. Pakistanlasest tankija vastab eitavalt. Jätan tsikli tankuri kõrvale ja jalutan poodi. “Kas siin selle kaardiga saab maksta?” “Ja, saab küll, mida soovite?” “Oot, ma tulen kohe tagasi.”. Jalutan välja, tangin paagid täis. Sadulaaluse ka. Korralikult. Siis sisse tagasi. Võtan poest paar vett, jäätise ja kassa juurde. “Kütus ka.” “Kütuse eest maksate tankijale.” Lähen välja, ulatan tankijale kaardi. See on kimbatuses. Selgitan et seest öeldi et saab kaardiga maksta ja saadeti Teie juurde. Arusaamatu kisa ja kätega vehkimine, lähen sisse tagasi. “Ise ütlesid ennist et saab kaardiga maksta!” “Aga see käis poe kohta!” Jajah.., klaarige kuidagi ära, kaart on siin. Mis te arvate et ma jään siia teepeale ve?

Midagi seal skeemitatakse, kaart käib terminalist läbi ja võin edasi sõita. Tuleb tunnistada et ma sain kohe alguses aru et kaardimakse käis ainult poe kohta. Aga juba täis paakidega on oluliselt kindlam lahendust otsida. Pealegi ei ole see siis enam ainult minu probleem ja võluväel lülitab pakistanlane ka oma hallid ajurakud sisse. Kui vaja siis suudab mõelda küll.

Ar Riyadi jõuan keskpäevases leitsakus. Linn on mattunud liivatormi, ühtegi inimest näha ei ole. Ainult need kes on autodes. Südalinna üksikud vanemad hooned on remondis, tänavad ka üles kaevatud. Ega siin sellist keskaegset linnasüdant ei olegi. Enamus on kaasaegne ehitus. Vägevaid ärihooneid ja hotelle on piisavalt. Kuna Antsu saatuse kohta info puudub, otsustan toa võtta ja asja uurida. Kuigi viisa on meil kolmeks päevaks ja täna on juba teine päev, on iseenesest aega. Siit Emiraatide piirini on ca 500km, selle jõuab ära sõita küll. Ja mis siis niiväga ikka juhtuda saab kui ei jõuagi. Maha vast ei lasta, mõned kepihoobid kannatab ära. Pärast Dubais aega haavu lakkuda.

Saudi Araabia pealinna südames, 4* hotellis saab kahese toa ca 60 taala eest. Nii julmalt palav on et ei viitsi isegi mõelda millegile muule. Saaks ainult jahedasse tuppa. Tellin kellegi pesu järele ja keeran magama. Aga peale pooletunnist vähkremist on selge et keset päeva und ei tule. Saadan Antsule teate oma asukohaga ja lähen uurin kus saaks raha vahetada. Ei mingit probleemi- 200m jalutamist ja u 15 pangaautomaati on reas, võta millisest tahad. Dollareid või neidsamuseid kohalikke.

Hotelli tagasi jõudes on puhas ja kuiv pesu juba ukselingi küljes ootamas. Päris kiire töö! Proovin veel korra tukastada aga ei õnnestu. Kuumusest on adrekas endiselt laes. Kogu sõidu ajal oli ainus mõte et mis siis saab kui midagi juhtub. No mis iganes, jääb mootor seisma. Ja edasi?! Ei jõua sellise palavusega kusagile lükata ja ega polegi kuhugi lükata. Varju ei ole, ainult kõrb. Midagi remontida keset liivatormi ja sellise palavusega pole lootustki. Ja nii sõidadki, lihtsalt hinge kinni hoides et miskit ei juhtuks. Et mootor üle ei kuumeneks. Et rehvid vastu peaks. Et mingi detail saba ei annaks. Et jõuaks järgmise tankla või poeni. Siis vaatab jälle edasi.

Kui netis kolatud, Delfist uudised loetud, Oksanaga musid-kallid vahetatud, tuleb Antsult teade et ta siinsamas linnaservas. Vedeleb kusagil kaubanduskeskuses kuumavarjus. Kutsun hotelli aga ta praeguse palavaga ei taha tulla. Veider tunne. Muffigi pole teha. Hotell on tore küll aga kaua sa ikka niisama istud. Käin all restos ära, söön kõhu peent rooga täis. Ja tuppa tagasi. Ants on otsustanud et kütab õhtul Dubai poole minema, pole mõtet siin passida. Kell on 10 õhtul. Pakin ka asjad kokku, tsekin ennast välja ja võtan suuna Araabia Ühendemiraatidele. Väljas on endiselt 45`C aga vaikselt on inimesi juba tänavatele ilmunud. GPS juhib probleemideta linnast välja. Mõned mitmekordsed ristmikud, paar ringteed ja kõrbes jälle. Ja edasi kulgeb 280km jummala sirge tee Dubai suunas. Mitte ühtegi õrna suunamuutust ka. Lennujaama maandumisrada. Selline tsipa pikem kui tavaliselt. Liiklust praktiliselt ei ole, vajutan gaasi üsna põhja. Paar km enne piiri jõuan tanklasse. Seekord saab ausalt kaardiga maksta. Või mis siin nii väga ikka maksta, paagitäis on paar euri.

31 liitrit ja 3,5€. 0,11€/l. Ja mina sõitsin siia riiki, kaasas ca 50 liitrit musta turu kursiga ostetud kütust. Tark mees, midagi pole öelda. Palju õnne!

Nüüd on juba uni ka peal, kell hakkab üks saama.Tankla taga on motell, maksab sama palju kui pealinna hotell, 60$. Samal päeval teist korda enam nagu ei tahaks nii palju öömaja eest välja käia, pealegi on võrdlusmoment räigelt motelli kahjuks. Aga poiss on lahke, juhatab pisut edasi moshee juurde. Seal pidada saama tasuta magada.

Moshee kõrval on eraldi maja kus saab jalgu ja muud pesta ning mustemaid asju ajada. Pargin ennast otse ukse ette, jätan saapad ukse taha ja keeran suurde jahedasse saali, paksu pehme pärsia vaiba peale magama. Teises nurgas norskab veel paar heledas öösärgis meest. Tagi pea alla, rahakott püksi ja head ööd. Huvitaval kombel tõmban hommikuni välja, ilma et vahepeal ärkaks. Hommikul ennast üles harutades avastan et Ants on mu kõrvale magama sättinud. Veider, meil mingit kontakti peale Riyadist lahkumist enam ei olnud. Ta pidi lihtsalt juhuslikult samasse kohta sattuma. Sakutan õlast aga vägilane ei tee väljagi. Jätan rahule. Kell on 7 hommikul, pesen hambad ja sõidan piirile.

Piiril tekib väike segadus sest Carnet ei ole Emiraatides nõutav, vaja on tsikli tehnilist passi. Seda mul ei ole, on kuhugi kaduma saanud. On üksjagu seletamist, kutsutakse boss välja. Kuidagi lahendatakse asi ära ja sisenen Emiraatidesse. Kuni Dubaini on samasugune kõrb. Selle vahega et teeäärsete tanklate, autode  ja kiirtee järgi võiks arvata et olen Saksamaal. Kaardiga saab tasuda, see on hea.

Dubaisse jõuan keskpäevaks ja esimene asi on otsida üles KTMi esindus. Sest päris palju on nipet-näpet mis vajab lahendamist. Kusagilt lahmab õli välja, soojalt käivitades mootor jukerdab, tagarehv on üsna otsas, igaks juhuks tahaks kütusefiltri ära vahetada ja mis kõige olulisem- õlivahetuse aeg on käes. Etioopias varastatud kinnaste asemele uute soetamiseks on see samuti esimene ja samas kodu poole vaadates ka viimane koht kus midagi asjalikku võiks leida. Suur on mu pettumus kui KTMi esinduse juurde jõudes selgub et pood on paar kuud tagasi kinni pandud. Saali põrand on veel koristamata, oranzi sümboolikat vedeleb igal pool. Aga kedagi ei ole.

Õnneks on selles piirkonnas kõiksugu muid tsiklipoode ja töökodasid päris arvukalt. Ühest teise, teisest kolmandasse, nii jõuan lõpuks sõbraliku kollektiiviga töökotta kus minu murega kohe tegelema hakatakse. Tsikkel sisse, paagid maha ja asja kallale. Saan ise juures olla ja juhendada. Mehaanik on terane poiss Sri Lankalt. Kahepeale saame õli vahetatud, filter on mul omal olemas. Õli leket ei suuda diagnoosida, see jääb järgmist korda ootama. Kruvin kütusepumba maha ja vahetan filtrid igaks juhuks ära. Nüüd alles selgub et kalluri alla jäädes on see läbi paagi kütusepumba kinnitused päris kõveraks väänanud. väänan pisut õigemaks ja panen kokku tagasi. Kell on juba päris palju, kutid kibelevad koju. Neljapäeva õhtu, homme vaba päev. Aga kiirustamine maksab kätte. Ratas kokku laotud, proovime käivitada. Aga eikäivittu. Mitte üks piuks. Boss on juba üsna närviline. Kell on ca 21.30. Tavaliselt lõpetavad kl 6 õhtul. Aga midagi pole parata, tuleb jälle paak maha võtta ja kütusepumbast viga otsida. Sest siia ma tulin sõites ja muud varianti ei ole ka siit lahkumiseks. Selgubki et  kütusepumba kinnitused on nii rumalasti paindesse jäänud et kütusetoru, mis ühendab pumpa ja filtreid, ei ole piisavalt tihedalt omal kohal ning pump krutib lihtsalt kütust paagis ringi, suutmata seda pihustiteni lükata. Jälle kokku ja seekord kõik korras. Jumal tänatud et sellega ei pidanud kusagil tee ääres keset liivatormi tegelema. Uuuhh!

Oleme mehaanikuga töö käigus päris headeks sõpradeks saanud, ta kutsub ööseks enda juurde. Äge! Käime teepeal sööklast läbi ja võtame kotitäie paremat kaasa. Kl 11 õhtul maabume Dubai kalevipoegade juures. Suures villas on ca 10 tuba, igas 6-8 matsi naridel. Pakistanist, Indiast, Sri Lankalt jne. Taksojuhid, kokad, mehaanikud, koristajad, ehitajad. Osad joovad õues viskit! Seda poleks küll oodanud!. Proovin õlut tellida aga hoolimata uute sõprade pingutustest, see ei õnnestu. Lihtsalt liiga hilja juba. Mis ikka. Sööme kõhud täis, rüüpame kokat peale. Keskööks jõuab Ants ka kohale. Pessu ja tuttu. Homme uus päev!

Hüvasti Aafrika! Tere Araabia poolsaar! Mecca (Makkah)

Ikka veel ootame. Kuigi oleme terve päeva alates varahommikust oodanud, on praegused minutid kõige pikemad. Kuna meil on ühekordse sisenemisega Sudaani viisa ja lahkumise tempel on juba sees siis laeva mitte laskmisele on ainult üks alternatiiv- me jääme lihtsalt kai peale kõlkuma. Ühest küljest mitte just ahvatlev stsenaarium, teiselt poolt kindlasti ka ametnike jaoks mitte liiga mugav lahendus. Mõtteid keerleb peas igasuguseid.

Mööduvad selle reisi pikimad 40 minutit, mille järel purser välja ilmub ja rõõmsalt viipab- sõitke peale, mis passite! Uuuh! Tehtud! Sõidame autodekile ja seome rattad kinni.Oleme laevas, mootorid juba mürisevad, ramp on tõstetud ja alustame sõitu Saudi-Araabiasse! See ei ole lihtsalt mingi laevasõit. Isegi kui jätta kõrvale kogu see asjaajamise keerukus, Saudi viisa saamine jne .. siin on veel üks asi. Nimelt, Vihulamoto seekordne Aafrika seiklus on ametlikult läbi! Ja igati edukalt! Kõik mis sai planeeritud, ja lisaks veel palju muudki, on tehtud! Reisi, mis algas 2017 aasta juulis Kaplinnast, käigus on läbinud suur Aafrika manner! Me liigume uue kontinendi suunas! Hurraaa!

Laevasõidu algus ei ole just kõige sujuvam. Kolm puksiiri näevad kurja vaeva et väike praam avarast sadamaakvatooriumist vabasse vette aidata. Tundub et laeval ei toimi ükski manööverdamiseks mõeldud abi ja on ainult täiskäik edasi. Või siis mingi käik edasi. Igatahes kui saab juba otse edasi sõita siis ajab korstnast musta välja ja puksiirid, kel ootamatult enam kedagi nügida ei ole, panevad omavahel kõva pauguga ninapidi kokku.

Laev on kunagi Rootsist toodud, tuttavaid kirju täis. Hirmsal kombel hooldamata. Tõenäoliselt ei ole siin alates omanikuvahetusest mitte midagi hooldatud-remonditud. Koristatud ka mitte eriti. Kuna enamus horisontaalsetest pindadest on kohalike poolt hõivatud, võtame kajuti. Käime päris mitu tükki läbi enne kui leiame sellise mis enam-vähem sobib. Ühes pole vett, teises ventilatsiooni, kolmandas tilgub laest midagi jne. Lõpuks leiame sellise kus saab dushi all käia ja isegi jahutus vist toimib.

Üks “rootsiaegne” puhvet isegi töötab ja pakutakse lausa sooja sööki, täitsa hea on ka. Kohalike söömiskultuur on ainus mille peale isu kipub ära minema. Nii räpast rahvast ei ole ammu näinud. Kui seltskond on lõpetanud, on laua kõrval ja all konkreetne prügila. Riis, kastmed, kanakondid jne, kõik vedeleb. Mehed ise pühivad suud-käed puhtaks ja astuvad minema. Ja nii enam-vähem igas lauas. Mingi aja pärast koristab puhvetipidaja suurema sodi ära, peenem tallatakse lihtsalt vaiba sisse. Eks aja jooksul kõduneb ja tarakanid aitavad ka.

Ringi kolades avastame laeva köögi. Otsustame sisse piiluda. Juhtumisi on ka kapten kambüüsis. Teeb juttu, on Tallinnas käinud seoses ühe laeva toomisega Helsinkist. Mitte selle sama aga ühe teise. Köögis on mehed ja  lambad. Või on need kitsed? Suurt vahet pole, neid viimaseid ei ole kauaks.

Päev on olnud uimaselt närvesööv, keerame magama.

Hommikuks igatahes maa  ei pasta. Sõidame veel päris pikalt enne kui lõuna paiku hakkab midagi silmapiirile tekkima. Lõpuks on sadam näha. Mere poolt tundub päris kaasaegne. Nii ehitised kui puksiirid, kõik üsna edev. Sildumisel läheb jälle puksiiridega tantsuks.  Pisikese ro-ro praami otste kinnitamiseks kulub tubli tund, seda kahel puksiiril ja praamil endal. Vintside kasutamine tundub olevat tuumateadus. Aga olgu, igal maal omad kombed. 

Enne kui laevast välja saame tuleb mingi tablett alla neelata. Väidetavalt kõik kes Sudaanist Saudi Araabiasse sisenevad, peavad meningiidivastase preventatsiooni läbi tegema. Nii söödetaksegi kõikidele reisijatele tablett sisse.

Peame kiirelt tsiklid eest ära ajama kuna treilerite ja konteinerite maha vedamiseks puksiirautod juba ootavad. Vaadates nende sõidustiili siis meie tsiklitest sõidetaks tõenäoliselt lihtsalt üle. Kohe kui laevast välja saame kästakse meil ratastelt maha ronida. Ilmub välja mingi ninatark päkapikk ja nõuab tsikli võtmeid. No ma ei hakka kordama kuhu see päkapikk sai saadetud. Aga ta on järjekindel. Lubas politsei kutsuda. Lubasime tal koos politseiga tundmatuid paiku külastada. Eks enesekindlus oli ka üksjagu suurenenud kuna jalg oli juba Araabia poolsaarel korra maha käinud ja tagasi meid vaevalt enam Sudaani saadetakse, liiatigi ei ole meil sinna enam viisat, Saudisse on vähemalt mingisugunegi olemas. Aga see selleks. Päkapikk saab lõpuks aru et ülbitsemine ei aita.  Keegi laevameeskonnast tuleb ja selgitab et passikontrollini me ise sõita kindlasti ei saa. Kõik inimesed viiakse bussiga paar km eemal olevasse terminali ja kuna paberid ei ole veel korras siis peab tsiklitega sinna sõitma keegi spets firmast. Mis iganes, see vennike ei jaksa kindlasti meie ratastega sõita, toodagu mõni usaldusväärsem juht siis. Oh imet, tuuaksegi!. Teen mehele kiire eksami ja saab hakkama küll. Ronime bussi.

Passikontrollis läheb kiirelt, templid sisse ja suunatakse edasi, juba teisele poole väravaid, tsikleid ootama. Siin läheb aega. On lõunase palvuse aeg ja muidu ka vist lõuna. Või lihtsalt liiga palav aeg. Ootamiseks on igatahes konditsioneeriga ruum ja teisel pool teed on tasuta joogiautomaat. Lihtsalt jälle on vaja oodata.

Ca 3h pärast saame tsiklid kätte. Spetsialist on minu omal süüte sisse ja tuled peale jätnud, aku on tühi. Õnneks on mul akupank olemas ja laetud. Saame liikuma kui kell on ca viis õhtul. Isegi navi töötab! Tüürime linnast välja. Plaan on veel täna sõita nii kaugele kui jaksu on ja siis kusagil Mecca kandis öömajale jääda. Enne on vaja süüa. Linna servas on vägagi euroopalikud  kaubanduskeskused, samas ka kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud restoranid-kiirtoidukohad. Valime ühe ja ..oh üllatust, isegi WIFI on olemas! Vot sulle tagurluse kantsi. Inimesed on peredega söömas. Naised ei ole sugugi üleni musta mähitud. Esmamulje on päris ok.

MECCA

Peale sööki hakkab juba videvikule kiskuma. Kuna Mecca on suht lähedal siis võtame suuna sinna. Ega me nii naiivsed muidugi ei ole, arvamaks et saame Antsuga käsikäes tiiru ümber musta tulba jalutada. Aga kuna otseselt meid keegi keelamas ei ole siis vaatame mis saab. Mecca suunas viib 5-realine kiirtee. Viidad näitavad järjest väiksemaid numbreid kuni meid peatab eravärvides politseiauto. Ületasin vist kiirust, väike värin on sees. Välja astub heas tujus, eeskujulikku inglise keelt kõnelev noormees. “Hei, te vist ei ole moslemid?” “Eee.. ei ole eriti jah…”. “Ma vaatasin jah, teil sellised numbrid et te vist ei ole 🙂 “. Selgitab pingevabalt, rahulikult et mittemoslemid Meccasse sõita ei tohi ja peame järgmisest viaduktist maha keerama. Nojah, mis seal ikka. Vähemalt proovisime. Noormees soovib head teed ja sõidab edasi. Mõni ninatark kindlasti soovitanuks meil väita et oleme moslemid ja läheme ikka asjapärast. Noh, seal on väikseid trikke veel, eraldamaks terad sõkaldest. Aga eks igaüks proovib ise ära kui on huvi ja võimalust. Meie siin peenviimistlema ei hakka ja oleme oma sooritusega niigi rahul.

Järgmise viaduktini on päris pikalt maad. Nüüd on ka viitadel juba kirjad mis juhatavad mittemoslemid paremale. Jutuks olnud viaduktil ootab meid tuttav auto. Kutt on meil siiski silma peal hoidnud ja seletab, kuhu me edasi peame sõitma et Ar-Riyadi sõita. Tema juhatatud teed mööda teeksime üle saja kilomeetrise ringi. Päris nii leplikud me ka ei ole. Noogutame, teeme näo et vaatame kaarti. Kui oleme veendunud et kutt on tagasi keeranud ja piisavalt kaugel, valime ristmikult meile sobivama tee. Sisuliselt Mecca ringtee. Neid seal päris mitu. Mis seal ikka, lähemale me ei saanud. Kaardilt saate meie teekonda sisse zuumides vaadata kui lähedale meil õnnestus jõuda.

Kui ringteel Meccale kõige lähemal oleme, paistab püha linna poolt mägede vahelt meeletult suur valgustatud  kellatorn meieni.  Hõõgub smaragdroheliselt mägede vahel. Tegemist on Makkah Royal Clock Tower`ga, mis on kõrgeim osa Abraj Al-Bait nimelises kompleksis. (foto internetist, Google otsingust)See on maailmas kõrguselt kolmas hoone (581.1m) ja muuhulgas on torni kelladel planeedi kõige suuremad sihverplaadid. Asub muidugi Mecca kesklinnas, otse Masjid al Haram-i kõrval. See on moshee, mille õuel on Kaaba. (foto jälle Google otsingust)Mis omakorda tähendab et me nägime  Mecca ikkagi oma silmaga  ära 🙂 . Mis seal salata, kuigi tegemist ei ole meie jaoks palverännakuga, oli reisi üks eesmärkidest ka kõikide moslemite püha linna näha. Mõningate asjakohaste mööndustega ehk küll aga saab öelda et tehtud!

Muide, kui olete tõsiusklik moslem ja plaanite oma usutunnistusekohast kohustuslikku reisi, siis booking.com aitab. Hinnatase on üllatavalt soodne, linnavaatega “King”- toa  eest tuleb välja käia 108€. Tegemist on 5* hotelliga. Reitingud on head, muuhulgas leiab toast  triikraua ja tualettpaberid. Ei hakka seekord arutlema teemal “kellele need viimased mõeldud on….”