Kokkuvõte 1

Proovin Aafrika reisist väiksemat sorti kokkuvõtte teha. Detailidesse praegu ei lasku, lihtsalt üldine tagasivaade.

Olen õnnelik inimene ja saanud reisida juba üsna madalast noorusest alates. Esimene pikem reis oli koos vanematega Baskiiriasse kui olin 7 aastane. Mäletan siiani eredamaid hetki. Nägin tookord nii maa- kui linnaelu. Mõlemad erinesid Eestist üsna olulisel määral. Ufaa kesklinna tiikidega pargis kasvatasid memmed koduhanesid. Sain ühe käest peaaegu peksa. Nad olid tigedad. Turul müüdi meloneid ja arbuuse mõõtudes mis olid seninägematud- 10-15kg. Suutsin neid ainult veeretada. Maal elasid inimesed muldpõrandaga hüttides. Üle läve ronimine oli kõva ettevõtmine. Lävi oli ca 70cm kõrgune, et sead tuppa ei tuleks. Hütt ise oli kahetoaline. Eespool köök-elutuba, taga magamistuba. Magamistoas oli keset ruumi suur vene ahi ja ühes nurgas altar ikoonidega. Kogu hütt oli kärbseid nii täis et võimatu oli isegi süüa. Teisel päeval ema kannatus katkes ja ta otsustas kärbsed toast välja ajada. Alustas suure rätikuga tagumise toa tagumisest nurgast lehvitamisega ja nõnda kuni ukseni. Olin õues ja kui see kärbseparv uksest viimaks välja lendas- see oli nagu mesilasesülem!

Küla serval oli väike puudesalu ja igal pool mujal kuhu vaatasid- avar stepp silmapiirini. Pimedaks läks ruttu ja öösel paistsid kaugel naftapuurtornide tuled. Selleks et üldse kohalejõuda tuli suure tee pealt külasse kõndida umbes 7 km. Tee viis otse läbi igast servast silmapiirini ulatuva päevalillepõllu. Keset põldu oli vihm pinnase ära uhanud ja tookord mulle tundus et uhtekraav oli pool Pärnu jõe laiusest.

Kontrastseid muljeid sellest reisist on veel palju aga need ei ole praeguse kokkuvõtte juures nii olulised. Mulle jäi meelde et reisides saab näha asju ja olukordi, mille olemasolust ei pruugi aimugi olla. Täna tundub mulle et just see- ootamatud olukorrad, kohtumised, emotsiooni jne ongi mille pärast mulle meeldib reisida. Ja tookordse Baskiiria reisi tegi nii meeldejäävaks (peale selle et see oli üldse esimene pikk reis) võib-olla ka asjaolu et puudusid igasugused ootused. Ei mingisuguseid eelarvamusi, ei infokillukestki eelteadmisi. Ma tahan seda tunnet tagasi!

Olin Aafrikat vältinud pikalt. Ma vist ei olnud kuulnud ühtegi head muljet Aafrikast. Inimesed kurjad, kerjused igal pool, teed hirmsad, röövitakse igal võimalusel, antisanitaarsed tingimused jne. Tegelikult ju räägitakse selliseid jutte pea kõikide turismisihtkohtadest eemale jäävate piirkondade kohta. Aga need mõned reisikirjad, mille peale olin sattunud, olid nii negatiivse tooniga kirjutatud et alateadvuses olin hakanud isegi Aafrika teemalisi blogisid ja reisiraporteid vältima.

Mingil hetkel sattus külla tulema sõber Oleg, kes oma ümbermaailmareisi jätkuna planeeris just Aafrika etappi. Istusime saunas ja mitme õhtu jooksul arutasime läbi erinevad marsruudid. Kuidagi tõmbasid need arutelud endaga kaasa ja mingil hetkel märkasin, et planeerin juba enda reisi. Mulle ei meeldinud mõned tema valikud, hakkasin infot otsima kuidas oleks minu arvates mõistlikum Aafrikat avastada ja lõpuks läkski korralikult lappama. Järgnes lahkumisavaldus tööandjale, lõputud päevad-ööd garaazis ja arvuti taga mis ühel hetkel päädis põhjalikult pikaks reisiks ettevalmistatud mootorratta saatmisega LAV-i ja paar kuud hiljem endale lennupiletite ostmisega samasse sihtpunkti. Algas uus level minu rändurikarjääris.

Aafrika oli kõike muud kui see millena ma teda ette kujutasin.

Ment. Sumpa. Massandra vein. Eesti Toll.

Verhnii Lars, Gruusia-Venemaa piir, üllatas mitmes mõttes. Esiteks ei olnud juba Gudaurist alates mingeid järjekordi. Tea kas armeenlased on Türgiga vahepeal sõbraks saanud ja sealt kaudu oma olematut eksporti korraldama hakanud..?! Viimati olid esimesed järjekorrad juba enne Gudaurile tõusu, siis enne Stepandsmindat ca 7km ja lõpuks kogu tee alates Stepandsmindast kuni piiripunktini. Seekord piiripunktis mõned autod ja kõik. Meeldiv. Aga asjad peavad olema tasakaalus. Kuna ma kindlustust ei teinud siis sain trahvi. Saingi riigist välja sõites selle eest trahvi, 20€, et ma ei teinud kohalikku kindlustust. Oi kuidas ajas närvi! Ainus hea asi, mis sai mõned päevad hiljem alles teatavaks, oli see et Ants sai ka!

Vene poolel, nagu alati, mingeid probleeme ei esinenud ja edasi kuni Vladikavkazi ringteeni tuli ennast tublisti tagasi hoida. Seal on kaks asja- pidevjoon ja kiirusepiirangud. Ja kitsas tee ja mendid alati samas kohas, üksiku puu all. Seekord olid ka.

Korraks tekkis kiusatus ka Vladikavkazi sisse keerata ja sõpradele tere öelda, aga seekord ei ole seda nädalat küll kusagilt võtta. Ja vähemaga pole mõtet ühte ausat Osseedi bojaari õrritama hakata. Ja kes need ohverdatud härjad ära sööb kui järgmine hommik kohe edasi kimada. Ei-ei, seekord jääb ära. Nagu juba viimased kolm-neli päeva, silme ees on ainult kodu.

Paari aastaga ei ole Põhja-Kaukaasias midagi muutunud. Teesulud armiliste nägudega võitlejatega on endiselt nii Põhja-Osseetia ja Kabardino-Balkaria, Kabardino-Balkaria ja Karachaevo-Tserkessi kui Karachaevo-Tserkessi ja VF-i vahelistel piiridel. Mõnes tuleb putkasse sisse astuda ja ennast registreerida. Ja “suveniiriks” euromünte küsivatele võitlejatele võltsnaeratuse saatel ei öelda.

Teed muide on juba alates Vladikavkazist Moskva suunal esmaklassilised. On paar lühikest lõiku kus veel ei ole 2+2 kiirteed aga üldiselt eurovärk!

Ülepika aja saab lõõrid laulma! Venemaal saab suht normaalselt trassidel sõita. Lihtsalt kiiruse eest eriti kinni ei peeta. Kuna autodega antakse ka korralikult minna siis enamasti jääbki kellal silma +-140 km/h. Normaalne. Sõidan kaua. Nii kaua kui jaksan. Ca kesköö paiku hakkan öömaja otsima. Rostov on juba paarsada kilomeetrit seljataha jäänud kui lõpuks teeäärsete motellide vahele keeran. Saan ühese toa ja tsikli võin parkida kohe akna alla. Valvur lubab kogu öö valvata.

Hommikul liikuma hakates suudan natuke rahvast lõbustada. Et motelli eest minema saada, tuleb suht järsust äärekivist üles sõita. Hoovõtuks ruumi ei ole ja kuna aste on ca 25cm siis ega hooga ei tahakski üritada. Kuidas, ise ka ei tea aga suudan küll äärekivist üles saada kuid külili kukkuda. Õnneks ei miskit hullu.

Igavat sõitu ilmestavad kiirteede tollipunktid ja lühikesed tanklapeatused. Ühel hetkel ei suuda kiusatusele vastu panna ja üritan paremalt, aeglustusraja kaudu rekkate kolonnist mööda lipsata. Vaevalt olen gaasi põhja vajutanud kui näen miilitsaautot. Jõuan küll tagasi reastuda aga olen juba vahele jäänud. Proovin vana trikki kasutades teisele poole vaadates mööda sõita, justkui miilitsaid mitte märgates, aga peeglisse vaadates näen et mõlemad on furashkad kaenlasse haaranud ja jooksevad auto poole. Niipalju mul seekord mune ei ole et sellel, mitte just esimeses nooruses oleval, “null-kaheksal” külmalt eest ära sõita. Kuna käimas on jalka MM ja kõik kohad on miilitsaid täis siis kaugele ma vaevalt jõuaksin. Pidurdan aeglaselt hoo maha ja keeran tagasi.

Peale kulbi löömist ja kohustuslikku lühikest tutvumistseremooniat algab juba varasemast tuttav tekst. Kuna kodu ootab siis segan monoloogile vahele ja sõiman ausal mendil tema emakeeles korralikult näo täis. Korruptsiooni mainin paaril korral, emast räägin. Kui olen lõpetanud, on edasisteks läbirääkimisteks ettevalmistused tehtud. Seekord olen tavapärasest lahkem ja annan härrale tehnilise passi koopia. Neid on mul endiselt terve paagikott täis. Igaks juhuks kinnitan veelkord et ma ei maksa mitte ühtegi senti korruptsioonikassasse. Ja lisan üsna odava klisee stiilis a`la terve Aafrika ja Araabia ei ole ükski ment mind torkinud ja nüüd, napilt kodus, omad inimesed ke….d ajusid. Uurib natuke, kust ja kaua, räägime tsipa reisijuttu ja soovib head teed. Otseloomulikult tuleb kõige lõppu pühaliku näoga monoloog “seekordpiirdumehoiatusegaäraenamrikusõidakorralikultmiilitsonkainimenemeteemeainultomatööd”. Kuna tehnilise passi koopia on hea tahte avaldusena juba tagasi ulatatud, siis enne jutluse lõppu kiivrit pähe ei pane ja kuulan kannatlikult lõpuni. Soovime teineteisele head päeva ja surume käppa. Huvitav, need kohtumised Venemaa miilitsatega kipuvad järjest rohkem lisaks ühesugusele algusele ka ühtemoodi lõppema. Hakka või mõtlema et nii peabki.

Saan sõita veel ca 100km kui tundub et plärin on kuidagi kõvaks läinud. Kuna paak hakkab ka tühjaks saama, otsustan tanklas vaadata mis jalgevahel toimub. Aga tanklat ei tule ega tule. Plärin on kiiresti muutunud äärmiselt häirivaks. Pean teeäärses parklas kinni ja uurin asja. Selgub et summutist on jalga lasknud kõik poldid. Alles on ainult leegitorusid silindrite küljes hoidvad poldid, muu on kadunud. Tagumine pütt on täiesti omapead ja 2into1 püksid logisevad lahtiselt leegitorude otsas, grafiittihendid on ka otsustanud Venemaale jääda. Otsin oma polditagavara välja ja fikseerin allesjäänud detailid. Lörinat ei vähenda see detsibelligi võrra. Vähemalt sain niipalju õigel ajal jaole et peale tihendite ja poltide midagi ära ei kadunud. Tagumine leegitoru oli küll juba jala uksevahele saanud.

Vahepeal on ligi astunud üks mootorrattur. Tal ka tsiklil paak tühi ja kirub et just siin nii pikk vahe tanklatel. Lasen talle oma paagist liitri bensiini ja löristame koos vaikselt järgmise tankla poole. Tal jääb ca 200m puudu 🙂 . Aga on tubli poiss, jookseb oma väikese chopperi kenasti tanklani ära. Kuna ma keeran varsti Tuula peale ära siis vahetame kontakte, surume käppa ja soovime hääd teed. Ja lõpuks kougib oma kottidest välja Massandra veini. Ta Krimmist tulemas. Poisil nii hea meel et 12 km asemel ainult 200m pidi lükkama.

Plärin on üle mõistuse häiriv. Mulle ei mahu pähe kuidas chopperimehed sõita saavad oma leegitorudega. Aga asja kordategemine võtaks kõik kokku vähemalt päeva. Seda juhul kui õnnestub grafiittihenditele mingi kiire asendus külavahelt leida. Näiteks asbestnöör või kehvemal juhul mingi klaaskiudkangast kardinasiil vms. Siluliselt tuleks kogu tagumine ots lahti võtta. Kohvriraamid, plastikud, lisapaak sadula alt jne. Meeletu töö. Jääb ära. Topin tualettpaberist mingid tropid kõrva ja jätkan sõitu. Tropid on kasutud, pea valutab. Kui teeääres politseid näen, lasen pöörded maha ja sõidan vabakäiguga mööda. Pagan teab mis mõtted kellegil tekkida võivad.

Tuulas saan kogu elu kehvema shaslõki ja ilm keerab ära. See Moskvast lääne poole jääv Venemaa osa on mind alati kostitanud vihmaga. Kogu ala on madal ja soine, ehk selle pärast. Smolensk võiks olla vabalt Venemaa vihmapealinn.

Vihmapealinna jõuan kl 10 paiku ja kuigi ilm on kehva, võiks veel paar tundi sõita. Aga Smolenskist edasi Pihkva suunas on täielik sitalepik. Seal ei ole ei külasid ega maju. Ei ole sellist kohta ka kuhu telki üles panna sest tee kõrval on igal pool soo. Olen seal korra niimoodi jäänud hätta. Änneks lasi ühe metsaveomasinate parkla valvur mul tookord oma putka põrandal magada.

Niisiis, meenutades vanu häid aegu, keeran otsa ringi ja sõidan Smolenski poole tagasi. Motelle on Smolenski linnapiiril piisavalt. Isegi süüa antakse.

Öö ei ole ilmataadi tuju parandanud. Aga piirini on jäänud suhteliselt vähe maad ja hommikul soodevahele sukelduda on palju mõnusam kui vastu ööd. Midagi ei ole muutunud. Isegi eriti veidra koha peal oleva tasulise tee putka on täpselt samasugune nagu viimasest korrast on meelde jäänud. Tuju hoiab üleval lähenev kodu ja toredad kohanimed. Petseris paagid veel viimast korda odavat kütust silmini täis ja piirile.

Kaalun enne Petserisse keeramist, kas minna Luhamaa või Koidula kaudu. Viimati oli luhamaal dokumentidega väike jama, seepärast võitis Koidula. Järjekorda ei ole. Piirivalvur küsib uniselt, kas Eestis on lubatud tehnilise passi koopiaga sõita ja hakkab passis lehti lappama. Uurib riikide ja viisade kohta, vaatab luubiga templeid ja palub oodata. Vahepeal küsib küsimusi, siis laseb jälle oodata. Lõpuks kutsub ülemuse. Alustame otsast peale. Kust tuled, kuhu lähed, miks siin ja miks seal jne. Lõpuks hakkab juba närvidele käima. Piiril olen üldiselt alati korralik ja viisakas, elu on õpetanud et nii saab kõige kiiremini üle. Aga krt, kaua võib. Eesti on 100m kaugusel, teisel pool oja.

Probleemiks osutub minu vahepealne kodus käimine. Nimelt võtsin nairobist Vene transiitviisa tookord ja lendasime läbi Moskva. Härrale ei mahu pähe et ma olen vahepeal lennanud Moskvasse ja sõitnud Eestisse, aga tagasi Aafrikasse ei olegi lennanud. Sest tsikkel pidi ju niikaua seal ootama. Mees on kõik pulgad oma peas ritta seadnud, puzzlest oli puudu ainult see koht kuidas ma kodust uuesti Aafrikasse sain. Taban probleemi ära. Tõenäoliselt olin tagasi lennates kasutanud teist passi. Sellega seoses saan aru et tegelikult on puzzlest paar pulka veel puudu aga ei hakka sellele tähelepanu pöörama. Saudi ja Emiraatide templid jäid ka teise passi. Ja teine pass jäi Shirazi hosteli receptionisse. Tundub et pole mõtet kogu juttu algusest peale hakata siin ette kandma, viimaks läheb puzzle päris sassi. Kehitan õlgu ja ootan rahulikult edasi. Küll nad lõpuks ära tüdinevad. Ja tüdinevadki. Viisakalt vabandades antakse pass tagasi ja soovitakse head teed. Huhuhurraaa!

Eesti poolel asi nii lihtsalt ei lähe. Kohe kui tehnilise passi koopia ulatan, saan süüdistuse võltsimises ja kaks automaaturit piiravad mu sisse. Selgitan rahulikult et see ei ole võltsimine kui ma ise vabatahtlikult kinnitan et tegemist on koopiaga, kuna originaal ei elanud reisi üle. Kutid leebuvad, saavad aru. Aga reeglid on reeglid, nad peavad üle kontrollima. Kontrollimisega läheb päris kaua aega. Proovin niikaua CdP-le templit peale saada, et olen Eestisse tagasi jõudnud. No ei ole seda moodi. Tollimutt on nii juhmi olekuga et piinlik hakkab. “Ei mina tea midagi, mine vaata, piirivalve tegeleb sellega!” Piirivalve sellega ilmselgelt ei tegele. Piirivalve tegeleb minu tehnilise passi koopia menetlemisega, juba viimased paar tundi. Aga proovin ikka. Ei, saadetakse tolli tagasi. Proovin võimalikult leebelt memme meelitada, ehk on majas veel keegi kes asjast rohkem jagab. Lõpuks loivabki kohale vähe targem mees. Sõimab mul näo täis et mis ma siin nõuan mingit jama, kadugu ma minema. Nii ütleski, tõmba minema! Kõige mendimaks osutus seekord hoopis Eesti tolliametnik.

Saan lõpuks ka piirivalvurilt loa minema tõmmata ja tõmban minema. Ja tsipa enne kuute olen kodus nagu viis kopikat! Lambad määgivad, saun köeb, naene trepil vastas- no missa oskad kosta, muinasjutt!

Tehtud!

Kaukaasia, jälle!

Ca 20 km enne Iraani-Armeenia piiri (Iraani pool) on väike linnake, mille nimele annab Googel sellise kirjapildi_ Siahrood. Teisel pool jõge on Aserbadjani enklaav.  Söön veel kord kõhu täis ja vimaste Iraani rahade eest, mis said Tabrizis vahetatud, ostan veel odavat bensiini. Ja siis piirile. 

Kuigi olen siit varasemalt juba kaks korda läbi sõitnud ja tean õiget teed, valin seekord teise suuna. Vist mingi silt näitas Armenia või Border või Meghri vms. Selle asemel et mööda head siledat jõeäärset teed mööda ca 20km kaugusele piirile sõita sain ca 90km käänulisi serpentiine, kohati päris järskude tõusude ja laskumistega. Ja enamus aega oli ka õige tee all taamal näha. Õige tee, nagu juba mainitud, kulgeb mööda jõe kallast. Ja See aga on tänu veerikkale jõele roheline ja paistab ülevatl kenasti silma, muu osa maast on punakaspruun kõrb.

Foto internetist

Piiril sahkerdab, nagu ikka hulk spekulante. Tahan pisut Armeenia raha vahetada, kuna mälu järgi oli seal vaja miskit maksta. Miski naljamehe otsa sattusin. Küll proovib arvutada seda ja teist pidi, küsib kõrvaloleva ehituse brigadirilt kalkulaatori ka appi aga mingeid loogilisi numbreid ekraanile ei ilmu. Teised eemalt koputavad sõrmega oimukohale ja naeravad. Rahavahetaja vist ongi tsipa ohmakas. Ma ise muidugi ka et normaalsemat ei osanud leida 🙂 .

Iraani poolel on miski jama Carnet täitmisega. Ma eriti millestki aru ei saa, muud kui et on probleem. Et siis aega raisati Bandar Abbasis küll palju aga ikka suudeti mingi jama kokku kirjutada. Ega nende juttu ei kannata kontrollida ka, kes nendest varesejalgadest ikka aru saab. Vennike lubas igatahes piiripunkti sisse ja peale ca tunniajast pusimist sai asjad korda. Tegin lihtsalt näo et ise tembeldasite (loe: Iraani piiripunkt tembeldas), ise klaarige ära ka. Helistati sinna-tänna, vehiti kätega jne aga lõpuks sain minema.

Armeenia üllatab seekord positiivselt. Ei mingeid maaklereid, ei mingit raha maksmist. Nagu olekski normaalne riik. Harjumuspärase 2-3h asemel kulub ca 15-20 min, ise ühtegi paberit täitma ei pea. Jajah, mind te ei peta! Küll siin kusagil mingi jama ikka peidus on. Ega teist niisama selline hulk anekdoote pole kirjutatud. Lahkun piirilt, mokk töllakil ja ootan millal see jama tuleb. Sest armeenlastega on alati mingi jama. Aga esiotsa saab täitsa rahulikult sõita. Et armeenlastele mingigi võimalus anda oma kohustuslik jama korraldada, jätan kindlustuse tegemata. Mõlemad kindlustust pakkuvad putkad on kinni ja Meghris ma ei hakka eraldi ka otsima. Sellega loon endale olukorra kus iga miilitsaauto mis teele jääb, paneb sõdame kiiremini lööma. Ega ma loll ei ole! Armeenia miilits ei jäta ealeski kasutamata võimalust ilma kindlustuseta motäkameest trahvida. Nii ma siis hiilingi mentidest eemale. Kui juhtub ees sõitma, jään kaugemale maha. Juhtub tagant mõni tulema, keeran peale. Liiga palju neid ei ole aga lõdvaks ei saa ka lasta. 

Meghri (foto internetist)

Sedamoodi sahmerdades suudan ühest olulisest ristmikust mööda sõita ja selle asemel et otse Jerevani sõita, keeran jälle mägedesse. Siis kui vea avastan, on juba hilja tagasi keerata. Nii keerangi peale kus saab, et kaotatud aeg tagasi teha. Aga enne tuleb hulga tõuse ja laskumisi läbida et laugetele mägedele jõuda. Tee on tuttav, olen siin enne ka käinud. Piisavalt kõrge, lausa külm on. Isegi voodriga pole liiga soe. 

Lõpuks juhatab nälg mind väikese mägijõe kaldal oleva “restorani” õuele. Sellise, nagu neid Armeenias palju on. Mõni parem, mõni kehvem.

Olen ainus külastaja. Taat on sõbralik. Uurin seda ja teist, menüüd ju armeenlastel pole. Ei ole ja ei tule. Taat rahustab:” Kuule rännumees, võta rahulikult. Teeme nii et ma söödan Sul korralikult kõhu täis ja sa annad mulle .. 6EURi. Saad kõike piisavalt ja jääd rahule.” No hää küll. Olen väsinud ja ei viitsi eriti süveneda. Taat jättis sellise mulje et talle on auasi rändurit hästi võõrustada. Kuigi Armeenias on sellist muljet alati osatud jätta, lepin seekord. Mõne aja pärast kutsub peremees vaatama oma mangaali. Pole miski plekist vann vaid auk maa sees. Kenasti kividega vooderdatud, põhjas hõõguvad söed. Vardad lihaga paigutatakse püsti sellesse auku.

Foto internetist

Ei jõua veel esimest kalja lõpuni rüübata kui juba kõik valmis ja kutsutakse lauda. Lihh valmis ja tomatid-värgid ka. Taat vaatab hoolega üle mõlema õla ja kougib põuest pudeli välja. “Kuule reisumees, teeme väikese!” Taskust võlub välja kaks nõukaaegset kristallpitsi, luurab veel korra, ega eite silmapiiril ole ja valab kavala näoga pitsid täis. “Tead, mul siin neid sinusuguseid ikka käib! Peale seda kui poiss raamatusse pandi, vahel on kohe õue tsikleid täis!” Taadil põu nagu Tootsil, nüüd tõmbab LP välja. On jah ära mainitud.

Foto internetist

Loeb veel sõnad peale et jões pesta võid aga ära sa paljalt küll ole, naene sellist komnelõtvust ei salli. Lubab keset jõge ehitatud söögituppa ööseks magama jääda. “Mis sa jahmid telgiga, siin öösel vahest vihmane..”.

Hommikul ärkan kuidagi eriti vara. Kl 6 olen juba sadulas ja jätkan Jerevani poole. Teeääres on kõik kohad sel kellaajal veel kinni. Loodan hommikusöögi Jerevanis saada. Kl 8 olen pealinnas aga tutkit, ei mingit hommikusööki. Esimesed kohad avatakse alles kl 10. Ja peale tunnikest otsimist jätkangi näljasena sõitu. Hiliseks hommikusöögiks saan esimese võimaluse alles Sevani järve ääres. Nagu kiuste otsustavad ka politseinikud sinnasamasse sööma tulla. Õnneks on neil muud huvid ja minu tagasihoidlik reisivarustus neid ei huvita.

Järve äärest Gruusia poole kulgeb alguses tuttav tee. Kohustuslik foto Mimino seltskonnaga, peale seda mägikuurort… ja mõne tunni pärast olengi Gruusia piiril. Piiripunkt on kuidagi teistsugune. Mäletan et olid vanad räpased hooned, siin puha uus kõik. Kuna varasemalt olen alati sattunud Gruusia-Armeenia piiri ületama pimedas siis ei taba esimese raksuga ära et olen sattunud hoopis teise piiripunkti. Rahvas sõbralik, asjaajamine kiire. Aga süvenedes kaarti, saan aru et olen järjekordselt enda kodutee paarisaja kilomeetri võrra pikemaks sõitnud.

Armeenia on seekord üllatanud kohe mitmekordselt. Ja nii keeruline kui see mulle ka ei ole, pean tunnistama et kõik üllatused on seekord olnud positiivsed. Esiteks, piiriületus Meghris on kiire ja sujuv. Keegi ei küsi riiki sisenemise eest raha. Keegi ei ülbitse. Keegi ei kuluta 4 tundi kallist sõiduaega bürokraatiale. Mul on just selle piiripunktiga eriti teravad mälestused, kes teab see teab. Naine teab. Teiseks, politsei ei tee märkamagi et üks ülbik Pribaltikast ei ole kindlustust teinud. Kolmandaks ei üritanud seekord ükski shaslõkimüüja nahka üle kõrvade tõmmata. Lausa vastupidi, üks pakkus tasuta öömaja. No ja kõige tipuks oli ka riigist väljumine valutu ja sujuv. Nii et positiivne seekord. Selle, et Jerevanis hommikusööki alles lõunast pakutakse, annan andeks. Pärnus on ka samamoodi.

Gruusia poolel samuti, juba harjumuspäraselt, kõik kiire ja korrektne. Suruvad pihku brozüüri kus igat pidi puust ja punaseks tehtud et tuleb osta kindlustus, liikluskindlustus. Kuna mul roheline kaart olemas, ei pööra sellele erilist tähelepanu. Osta seal nagunii kusagilt seda ei ole sest tegemist on rekordiliselt väikese piiripunktiga. Gruusia poolel jätkub tee mis vaevalt kannatab teeks nimetamist. Aga loodus on kaunis. Jõgi, puisniidud, hobused. Jõe orus 5* pikniku-ja laagripaigad, võimsad põlispuud jne. Kohe kutsub tuld üles tegema ja arbuusi lahti lõikama. Teine kord, kui Armeeniasse minek, siis võib seda kaudu sõita küll ja planeerida laagerdamine enne piiriületust.

Foto internetist

Proovin esimeses linnas Gruusia poolel pisut raha vahetada, kuna tundub et samal päeval enam Venemaale ei jõua. Süüa ka vaja jne. Kell tiksub armutult õhtu poole. Tbilisist kiman otse läbi, ilma peatust tegemata. Kuigi kõht on juba tühi, hoian ennast tagasi. Enne Gudaurit on all jõe ääres üks tore shaslõkikoht. Männipuude all, mäeküljel, vaatega kärestikulisele jõele. Olen seal alati söönud kui mööda sõidame ja ei ole kunagi pidanud pettuma. Ka nüüd plaanin sinnani vastu pidada.

Gruusial läheb hästi. Jõe ääres on igasuguseid suvekohvikuid tekkinud, samuti raftingu pakkujaid jne. Keeran oma lemmikkohta sisse, imestan et ühtegi autot ei ole parklas. Pargin ära ja astun lähemale. Majakesel on silt “Indian Restaurant”. Vastu astuvad kaks tõmmut meest. “What the hell is that?” “India, India, India!”.

Niipalju siis shaslõkist. Tuleb veel pisut näljasena sõita. Kazbeki all saab. Aga hindude äriplaan tundub küll topakas. Kaukaasiasse, keset loodust oma kööki pakkuma…? Ma saaks veel aru et Tbilisis, linnades peab ikka vaheldust olema. Tulla võistlema kaukaaslaste meeletult rikkaliku köögi ja traditsioonidega sellises kohas ei tundu küll eriti mõistlik. Loodetavasti järgmine kord kui siia satun, on kõik endine.

Stepandsminda keskväljakul kohtun kahe Rumeenia motomatkajaga, kes on teel Mongooliasse. Otsustame öömaja jagada ja kolime lähedal asuvasse kodumajutusse. Seal on ees punt Venemaa alpiniste ja veel üls mootorrattur Saksamaalt. Õhtu kujuneb meeleolukaks.

Pilt internetist

Iraan. Rattalaager. Kebab. Kurdid.

Tõepoolest, hommikuks oleme Iraanis. Laev on küll pisike aga teinud öösel head sõitu. Meri on sile, ei loksuta. Mis on julgustav, sest autodekil, kus meie rattad on kinni seotud, vedeleb igasugust kraami. Kui see peaks seal liikuma hakkama on kehvasti.

Sadamasse sissesõidul näeme vanakooli puust kaubalaevu, mis siinkandis, Araabia poolsaart ümbritsevates meredes, on siiani aktiivselt kasutuses.

Kunagi kui oli teemaks, millist marsruuti mööda Aafrikast koju sõita, kaalusin päris tõsiselt sellise laevaga Adeni lahe ületamist, Somaaliast Berbera sadamast Omaani, Muscat-i. Paar rändurit on varasemalt nii teinud. Aga sellisel juhul oleks meil Sudaan vahele jäänud. Samas Omaani oleks jälle ära näinud 🙂 . Aga mis siin ikka oletada, seekord sai nii ja miskit järgmisteks kordadeks ka.

Bandar Abbasi sadamahoone on vägev ja esinduslik merevärav. Tsiklid kästakse parkida hoone merepoolsele küljele ja ise sisse paberitega klaarima.

Omaani automatkajatel on agendid juba ette tellitud, nemad juhatatakse kiirelt kusagile ülemistele korrustele VIP-loungesse, kuni paberid korda aetakse. Me oleme alguses üsna lammaste nägudega. Midagi ei saa aru. Passi sai tempel küll sisse aga kuis tsikli sisse saab tollida..? Küsime, juhatatakse kusagile naaberkvartalisse, miskisse soojakusse koopiaid tegema. Tagasi tulles ei taha meie koopiaid keegi. Lõpuks mingi vend võtab meie paberipaki ja läheb kusagile. Tuleb mingi aja pärast tagasi, küsib 200$. Krt, mitte muffigi ei jaga. Kuidagi saan oma paberid tagasi.

Samal ajal on Ants leidnud ühe vabalt vene keelt rääkiva iraanlase. Selge pilguga, tore mees. See võtab meid oma tiiva alla ja hakkame paberipatakaga allkirju koguma. Vahemaad on päris pikad. Paar korda tuleb sõita teise sadama otsa, tsikliga 3-4 minutit sõitmist. Mees võtab mõnes kohas oma pangakaardi ja maksab sellega midagi. Küsimuse peale vastab et pärast klaarime, katsume praegu asjad korda saada. Järjekordades seistes on aega ka juttu ajada. Härra on kunagi Riias õppinud ja hiljem nõukogude allveelaevadega maailmameredel seilanud. Nüüd pinsil.

Paberite ajamine võtab kokku 4,5h aktiivset jooksmist ühe ametniku juurest teise juurde. Meie uuest sõbrast on reaalselt kasu. Igal pool kus käime, taotakse pitsateid paberitele ja allkirjastatakse dokumente. Ühtegi korda ei tundu, et oleksime mõne kabineti ukse taha vales järjekorras sattunud. Lihtsalt ongi nii keeruline siin. Aga iga asi saab ükskord otsa ja ka meie paberid meritsi Iraani sisenedes saavad lõpuks korda aetud. Klaarime elupäästjaga asjad ära ja meid lubatakse sadama väravast välja sõita.

Kõht on tühjaks läinud. Valime kaardilt lähima koha ja võtame esimese eine Iraanis. Juba tuttav värk- Fanta/Coca/sprite, riis ja lamba/kana jalg, grillitud tomat ja .. midagi oli veel. Teeäärsed kohad ei üllata muuga kui hindadega. Võrreldes paari aasta taguse Iraani külastusega on hinnatase kordades alanenud. Kohalikele ettevõtjatele tõenäoliselt kehva uudis, meie aga ei saa kurta.

Peale sööki paneme paagid täis ja võtame suuna kodu poole. Aafrika on tehtud, Araabia poolsaar, nii uskumatu kui see ka ei tundu (siiamaani ei usu ise ka) , on samuti tsiklitel läbitud. Nüüd on jäänud ainult loetud päevad sõita, et koju jõuda. Mingeid bürokraatlikke tõsiseltvõetavaid takistusi enam ei tohiks teel olla. Aga sellegi poolest on koduni veel ca 7000km. Iraanis ei ole meil plaanis ringi vaadata. Kõige otsemat teed mööda lihtsalt läbi sõita, mis teele jääb ja teel juhtub, seda naudime.

Kuumus ei ole mandrit vahetades grammigi järele andnud. Samasuguste tsüklitena nagu Saudi Araabias, liigun ka siin. Poest poeni, joogipeatusest joogipeatuseni. Vahemaad asulate vahel on päris pikad. Kõrb, kõrb, kõrb.

Täna on plaan ööseks Shirazi jõuda, selle nimel tuleb päris korralikult pingutada. Aga teed on head, liiklust praktiliselt ei olegi, nii et liigun päris jõudsalt edasi. Varsti peale Bandar Abbasi läksime lahku ja leppisime Antsuga nii et saadan teate, kuhu öömaja leian.

Shirazi jõuan pimedas. Autosid ja liiklust on linnas palju. Kesklinnani sõit kestab igaviku. Kuna internetti ei leia kusagilt siis sõidan kaardi järgi lihtsalt nii kesklinna kui oskan ja lõpuks satun Taha Hosteli nimelise koha väravasse. Täiesti juhuslikult. Ja tundub et vägagi õige koht. Siin on seljakotirändureid üksjagu peatumas. Hostel ise on kinnise  sisehoovi ja puidust rõdudega hubane koht. Toad  lihtsad aga värskelt remonditud ja kenad.  Võtan kiire dushi, saadan Antsule koordinaadid ja lähen linna arbuusi otsima.

Meeletu arbuusi isu on. Linn on ennast juba kokku pakkimas, saan viimasel hetkel veel ühe grillkana ja tänavanurgalt arbuusi ning lähen hostelisse  sööma. Vaikselt tiksuvad rändurid ka linnapealt tagasi. Lõikan arbuusi lahti ja kutsun ennast pika laua taha reisijutuõhtule. Mõnna! Siin on tore olla. Kotis on veel Emiraatide sadama meremeeste klubist ostetud Gin ja hunnik toonikupurke, kapist saab jääd…  Millagil saan magama.

Hommikuks on Ants saatnud teate et tal eile rattalaager puru läinud. On öömajale saanud ja paari tunni pärast peaks ka laager saama vahetatud. Pakub et ma võiks liikuma hakata, mis siin koduväravas ikka üksteise taga passida. Mul sügeleb ka hirmsasti, ei hakka viisakusest tagasi ajama. Pakin asjad ja kiman minema.

Pealelõunal jõuan Esfahani. Kuna siin on juba varem käidud ja on veel üsna mitu tundi valget aega ees, ei hakka peatust tegema. Kahjuks ei ole sellel linnal ringteed ja tuleb pealelõunase ummikuga otse läbi südalinna sõita. Tuttavad kohad ja teeremondid on üsna samas seisus kui 2a tagasi.

Sõidan nii kaua kui jaksu on. Juba pimedas keeran tundmatus asulas teelt kõrvale. Teeäärses pargis peavad kohalikud piknikku. Lõhna peale leian kebabitöökoja üles. Jätan tsikli ühe piknikku pidava perekonna lähedale ja lähen sööma. Mingil hetkel märkan et piknik on pooleli jäänud ja kogu perekond on mu tsikli enda alla matnud! Isa väikese tytrega on sadulas, üks tattnokk on tagumise kohvri otsa roninud ja ülejäänud tulistavad pilet teha. Ja kõik on äärmiselt üllatunud kui näevad minu rahulolematust. Nad on lausa solvunud kui platsi puhtaks kupatan ja tsikli vahetult kebabikoha ukse ette pargin. Peremees saadab ühe koka tsikli kõrvalt inimesi eemale peletama, nii et saan rahus süüa. Kebab on küll kõigi aegade maitsvaim üldse, mida söönud olen. Ja need tomatid, nii tomati maitsega! Sööks kohe ühe portsu veel! Aga vastu õhtut söömisega on see lugu et  kui üle pingutad siis tuleb uni peale ja ei jaksa enam sõita. Teeme paar pilti peremehe ja tema nugadega ja sõidan edasi. Kodu ootab, iga kilomeeter loeb.

Peale keskööd tunnen et on aeg puhata. Teeääres on just paras koht, selline nagu neid Iraanis ikka on suurte magistraalide ääres. Katusealused söömiseks ja puhkamiseks ja muruplatsid, kui katusealune ei ole oluline. Pargin ennast ära ja juba olen kutsutud shaslõkki sööma. Kaks kutti istuvad vaipade peal ja proovivad mulle liha sisse sööta. Kuna sellest suurt välja ei tule siis ajame tee kõrvale niisama juttu. Noorem kutt paneb vesipiibu uuesti tiksuma. Selgub et tegemist on kurdi päritoluga noormehega. Olenemata suurtest raskustest üksteisest arusaamisega jõuab niipalju kohale et ta kiidab kurdistani (kurdide kontrolli all olev mitteametlik  ala mitme riigi territooriumil) ja nende elukorraldust. “People democracy! Very democracy” . Kuna nad on ise teel tagasi koju siis kutsub külla. Enne magama jäämist hakkab see mõte mulle järjest rohkem meeldima. Siiski ei luba midagi. Jääme kõik sinnasamasse muru peale magama.

Hommikul ärgates on kurdid juba läinud. Hüvastijätuks on eile vahetatud Viberi numbrile tulnud sõnum kirjaliku kutsega kurdide juurde. Aga seekord saab koduigatsus seiklusjanust võitu. Nii vähe on veel jäänud, ainult 5500km veel!

Tabrizis teen paaritunnise peatuse. Vaja tankida ja tsipa raha vahetada. Teen väikese jalutuskäigu kesklinnas, proovin sööklat leida aga Iraanis on sellega ikka väga kehvasti. Ei tea kas ma otsin valel ajal või valest kohast aga no ei jää mulle teepeale ühtegi kohta kus saaks proovida seda “võrratut Pärsia kööki”, millest tuurikorraldajad räägivad. 

Aga Tabrizi kesklinn on kena. Ja täiesti kogemata juhtun ühest kõrvaltänavast leidma õdusa kohviku. Täiesti seda nägu koht et siit kauplen külma õlle ka välja. Unistada pole ju keelatud.

Ettekandja on seitsmendas taevas ainult sellest, et ma olen talle seda au osutanud ja sisse astunud. Räägib kõigepealt oma eluloo ära, kuidas on oma kutsumuse leidnud ja kuidas vanemad tema valikuid väga heaks ei kiida jne. Siis teeb limmari välja. Kõige lõpuks tuleb fotosessioon kodulehe ja feissari jaoks. Vabandab maani kummarduste saatel et visitkat ei ole anda. 

Olin oma ratta jätnud ühe aktiivse Tupperware agendi välikaubamaja kõrvale. Kõik kenasti alles, jätkan teed piirile. Enam ei ole kaugele minna.

Dubai 2

Kolistame Kalevipoegade kantsist kesklinna. Esialgu hommikust sööma ja internetti, pärast vaatab mis edasi. Kuna meil mingit teadmist kohalikest hommikusöögitavadest ei ole, võtame esimese hotelli, mille aknast paistis viisakas buffet. Ja sai hea valik.

Hotellis on hea WIFI  ja paneme omleti kõrvale väikese rändoffice`i püsti. Esimene suurem töö seisneb laeva leidmises, millega edasi Iraani saada. See on esimene ja vist ainus tegemata kodutöö. Nimelt ei ole meil kummagil halli aimugi,  kus kohast,  millal ja kas üldse on Araabia poolsaarelt võimalik saada laevaga Iraani. Ei saa päris nii väita et üldse sellele kodus tähelepanu ei pööranud. Vaatasin et üle Hormuzi väina on kaardi peal märgitud laevateed ja sellega asi piirdus. Et kui laevad liiguvad, ju siis kuidagi ennast ka peale vangerdame.  Aga põhjalikumalt reisifoorumitesse süvenedes ja erinevaid allikaid läbi töötades selgus et kuigi kunagi oli edev plaan Omaani ja Iraani vahel regulaarne laevaliiklus avada, plaaniks see jäigi. Kaartidel märgitud laevatee on teoreetiline, regulaarset reisijatele ja sõidukitele mõeldud laevaliiklust seal ei toimu. Selgituseks, kui kaarti vaatate siis lühim veetee Araabia poolsaarelt Iraani on Omaanist.

Kuna on teada et Emiraadid on kaasaegsed riigid siis, kuigi oma kultuuriliste eripäradega, nagu kõik riigid maailmas, peaks seal loogilised lahendused inimeste vajadustele olemas olema. Kui esimene eeldus paika ei pidanud, siis teine töötas. Mitte küll Dubaist, aga Sarja`st käib praam üle lahe Iraani. 2 korda nädalas, aga käib. Hetkel on see info muidugi veel kontrollimata aga kuna meil on internet siis asumegi välja selgitama võimalusi piletite ostmiseks. Tundub et aega meil on. Täna on reede hommik, olemasoleva info kohaselt väljub laev alles teisipäeva õhtul.

Meie office võtab järjest ametlikuma väljanägemise. Laual on hunnik pabereid, läpakas, paar tahvelarvutit, passid, kaardid jne. Alguses on väike hirm et millal meid välja visatakse. aga varsti selgub et me oleme vägagi teretulnud. Uuritakse korduvalt, kas kõik on ok ja kuidas meid võiks aidata. Tuuakse värskelt pressitud mahla ja lõpuks pannakse üks lakei valvesse- juhuks kui meil mahl peaks otsa saama või on managerile ehk küsimusi vms. Hotelli fuajees on ka turismibüroo lett, kus müüakse erinevaid pileteid sinna-tänna. Küll ekskursioonile Burj Khalifa otsa, küll kõrbetuurile, küll lennupileteid kasvõi Tallinna. Aga mitte praamipileteid Iraani.

Teine mure on veel- nimelt ei ole mul tsikli tehnilist passi. Pole aimugi kuhu see võis jääda. Selle puudumise olin avastanud juba varem, Addises. Õnneks oli mul niipalju oidu et tellisin Maanteeameti e-teenindusest uue teh passi ja see saadeti kenasti postiga koju. Uuh, digi-Eesti, good job! Olen palunud Oksanal see tööle kaasa võtta ja sisse skännida. Pärast mõningaid katseid õnnestub roheline dokument hotelli receptionis värviliselt ja kahepoolselt välja printida. Teen kohe mitu-mitu koopiat. Ilmselgelt ei petaks sellega kedagi EU piires ära, esitades originaali pähe. Aga siin …. saab näha.

Paneme oma office kokku ja läheme vaatame tsipa ringi. Praegune hotell oli hommikusöögiks hea küll aga tuba maksab siiski liiga palju. Ümber nurga leiame poole soodsama. Kolime sisse ja võtame takso et sadama ja laevapiletite ostukoha asukoht varakult kindlaks teha. Kes teab, ehk on office lahti ja õnnestub juba ka piletid ära osta. Oleks ju võinud ka tsiklitega minna aga siiber oli sellest palavast. Just dushi alt tulnuna, puhtad riided seljas … otsustasime nautida pakutavaid hüvesid. Taksojuht räägib kohe alguses meile ära kuidas ta on parim petsialist kohalike teede peal ja ärgu me muretsegu, ta viib meid soovitud aadressile parimaid radu pidi. Lõpeb see muidugi lubatust 3x suurema arvega, lisaks ei suuda ta soovitud aadressi leida. Röögime siis teineteise peale, pritsisime tatti. Mängime, nagu sellistes olukordades ikka, seda mängu et kes on enesekindlam, kelle cojonesed on grandemad. Ja siis kõige lõpus sammuke tagasi et kõigile oma “nägu” alles jääks. Arve saab enam-vähem viisakas ja aadressi leiame ka üles.  Kontori uksel on korralik silt lahtiolekuaegadega. Esmaspäeval tagasi.

Vaikselt hakkab päev õhtusse veerema. Teeme järjekordse pesupäeva, korrastasime pagasit jne. Peale väikest iluuinakut otsustame Dubai ööelule pilgu peale visata. Valime fooruminõuannetest ühe pubi välja ja, suunurgad kohe-kohe saadava õlle ootuses ilased, kimame kohale. Ja valik pole paha. Igati autentne Iiri pubi. Söök hea ja jook veel parem. Pisut üllatav ja isegi häiriv on muusikalise poole eest hoolitseva grupi laulja dekoltee. Tissid ei taha kuidagi lotaka kaeluse taga püsida. Muidu nagu poleks selle vastu ju midagi aga arvestades piirkonna eripärasid…kas on vajalik sel kombel piire kombata. Aga noh, lõpuks ei ole see meie asi ka siin hinnanguid anda. Ju kohalikud asjapulgad teavad paremini, mis sobib ja mis mitte.

Aega on vastikult palju. Õnneks ei ole enam reede vaid saabunud on laupäev. Laupäev on araabiamaades selline häguse staatusega päev. Päris tööpäev nagu ei ole aga päris reede nagu ka ei ole. Õnneks serveeritakse hommikusööki päris kaua, saab mingid tunnid maha kanda. Ja siis linna peale kolama. Mul oleks tsiklikindaid vaja ja vaataks muidu ka ringi, mida mototeemalist pakutakse.

HD poest me midagi ei sobilikku ei leia. Yamaha esinduspood on päris avar. Ja õnnestub korralikud kindad ka leida. Üks müüja on Ukrainast emigreerunud noor kutt, võtab meie soovid enda kohustuseks. Sahmerdab korralikud allahindlused ja lisaks pakitakse meile veel hulganisti igasugu suveniire ja muidu nänni kaasa. Soovitab külastada Touratechi poodi. Kuna meil eriti midagi muud nagunii teha pole siis sinna sõidamegi järgmiseks.

Touratechi poe juhataja on värvikas kuju. Pärit Columbiast, samuti pikemal motomatkal. Oli 9 kuud tagasi kogemata pikemaks paigale jäänud. Lisaks saime tuttavaks ühe Kuveidi tsiklimehega, kes sõidab jupi kaupa ümber palli. Oli muuhulgas juba Eestis käinud ja Venemaa läbi sõitnud. Et poes käik lihtsalt tutvuse sobitamiseks ei jääks, lasen tagumise rehvi ära vahetada. Juhataja teeb päris korraliku allahindluse, ilmselgelt müüb miinusega. Minu täpsustav küsimus saab vastuseks “Rändur rändurile, no big deal”. Kena-kena. Kahjuks ei ole laos 140 laiust ja 150se kitsale veljele venitamine on mehaanikule paras väljakutse. Aga päev on jälle õhtus, uusi toredaid tutvusi on juurde saadud. Võib rahus põhku pugeda.

Pühapäev on kolimisepäev. Otsustame sadamale ja piletiputkale lähemale kolida. Taksoga luurel käies jäi silma sadama vahetus läheduses Vene restoran ja hotell. Proovimegi endid sinna sisse möllida aga võta näpust- pole vaba tuba! Polegi! Õnneks saame kõrval krundil asuvas resordis toa, õigemini lausa maja.  Esmaspäeval oleme varakult piletisabas. Pileti hind on päris karm, ca 300€ näkku. Aga valikut ei ole ja kirjutame alla. Kujutage ette, Rootsi ots 300€.

Lõpuks ometi on käes teisipäev ja õhtul väljub laev. Ronime juba lõunaks kohale. Tsiklid tuleb kohe viia kai äärde, ise kõmbime tagasi sadama peahoone juurde pabereid vormistama. Ega suurt olegi midagi vaja teha. Piletid tsekitakse ära, pass ja CdP väetaks hoiule ja sõidutatakse uuesti kai servale ootama. Laevafirma manageril hakkab meist kahju ja juhatab sadama territooriumil asuva “meremeeste klubi ” juurde. Selleks osutub remondis olev söökla, mille mere poolses otsas on tax free pood. See sobib meile hästi. Poes on kõike mida üks kuumast nõrkev motäkamees vajab. Mõne aja pärast selgub et kuigi söökla saal on remondis, on köök endiselt töös. Saame veel kõhu ka täis enne merele minekut.

Kai äärde tagasi jõudes tutvume Omaani automatkajatega Neil suur projekt käsil, kimavad Iraanist Londonisse. Nendega vesteldes saame kinnituse et Omaanist, otse üle väina Iraani ei saa. Just selle pärast ka nemad siit kaudu sõidavad. Ootamine on seekord lihtsalt igav. Mingit ärevust ei ole. Iraani viisa on passis kenasti olemas, ilma igasuguste üleliigsete preambulateta. Lõpuks lubataksegi laeva ja tuuakse ka dokumendid järgi. Oma suures agaruses on manager lasknud Sarjah tollis mu CdP-le väljumise templi sisse lüüa. Jääb vaid loota et Emiraatidesse sissesõidu templi puudumine endaga probleeme kaasa ei too. Laev on samasugune raibe nagu eelmine, selle vahega et nüüd paigutatakse kõik reisijad tekile, kajuteid ei saa. Tuleb öö läbi toolis istuda. Mingil hetkel hiilin uuesti autodekile, võtan madratsi ja keeran ülemise autodeki varjulisse kohta magama. Hommikuks oleme Iraanis, loodetavasti.

 

Ar-Riyad, Dubai.

Mekkast edasi kulgeb tee juba pimedas. Palavus on ka õhtul karm, alla 40`C ei kuku. Kasutan võimalust ja sätin ennast McDonaldsis internetti, seniks kuni Ants sobivat tanklat otsib. Nõme lugu küll aga eelnevate riikide kütusekriisi hullusega kaasa minnes olen saabunud Saudi-Araabiasse täis paakidega ja lisaks on sadula peal veel üks kollane 30l kanister, samuti silmini täis. Nii piinlik. Nagu oleks üle mägede Borjomi linna matkanud, seljakott  Värska vett täis.

Kusagil teepeal vajub meie kahene seltskond jälle laiali. Proovin nii kaua sõita kuni vähegi jaksu on. Tee ääres enam eriti midagi muud ei ole kui üksikud tanklad ja paar poodi, seejärel jälle 60-80 km kõrbe. Pealinna ja Meka vahel kulgeb läbi kõrbe 3+3 kiirtee. Jään teeäärsesse motelli pidama ja saadan Antsule teate oma asukohaga. Vaevalt ta selle enne homset kätte saab aga ega palju enamat ka teha saa. Toa võtsin konditsioneeri pärast, muidu oleks võinud õues tsikli kõrval ka magada. Aga peale paari korda saapaga viskamist tuli kont ikkagi välja lülitada (saapad said otsa). Kolises nii kõvasti et ei saanud magada. Ja siis mingil hetkel ei saanud magada sest oli nii palav, lülitasin jälle sisse. Nii paar korda öö jooksul.

Hommikul jätkan ca kl 6 teed Ar Rijadi suunas.Tormab. Liiva lendab. Temperatuur on +50 ja üles. Teeääres midagi vaadata ei ole. Teekond kulgeb poest poeni. Igas peatuses võtan 2x 2l külma vee. Ühe pudeli valan pähe ja kraevahele, teise joon ära. Ühe sõõmuga. Midagi ei tilgu suunurgast maha. Kraevahe ja selg kuivavad esimese 5 minutiga ära. Sissejoodud vesi aitab järgmise poeni jõuda, kus kordan sama protseduuri. Nii terve päeva. Paarsada km enne pealinna saavad kütusepaagid lõpuks tühjaks ja otsin võimalust tankida. Muidu kaasaegsed tanklad aga kaardiga maksmine on probleem. Ei saa. Peale 3-4 äraütlemist otsustan asja tõsisemalt käsile võtta. Vaatan uhkema tankla, sõidan tankuri juurde. Pakistanlasest tankija vastab eitavalt. Jätan tsikli tankuri kõrvale ja jalutan poodi. “Kas siin selle kaardiga saab maksta?” “Ja, saab küll, mida soovite?” “Oot, ma tulen kohe tagasi.”. Jalutan välja, tangin paagid täis. Sadulaaluse ka. Korralikult. Siis sisse tagasi. Võtan poest paar vett, jäätise ja kassa juurde. “Kütus ka.” “Kütuse eest maksate tankijale.” Lähen välja, ulatan tankijale kaardi. See on kimbatuses. Selgitan et seest öeldi et saab kaardiga maksta ja saadeti Teie juurde. Arusaamatu kisa ja kätega vehkimine, lähen sisse tagasi. “Ise ütlesid ennist et saab kaardiga maksta!” “Aga see käis poe kohta!” Jajah.., klaarige kuidagi ära, kaart on siin. Mis te arvate et ma jään siia teepeale ve?

Midagi seal skeemitatakse, kaart käib terminalist läbi ja võin edasi sõita. Tuleb tunnistada et ma sain kohe alguses aru et kaardimakse käis ainult poe kohta. Aga juba täis paakidega on oluliselt kindlam lahendust otsida. Pealegi ei ole see siis enam ainult minu probleem ja võluväel lülitab pakistanlane ka oma hallid ajurakud sisse. Kui vaja siis suudab mõelda küll.

Ar Riyadi jõuan keskpäevases leitsakus. Linn on mattunud liivatormi, ühtegi inimest näha ei ole. Ainult need kes on autodes. Südalinna üksikud vanemad hooned on remondis, tänavad ka üles kaevatud. Ega siin sellist keskaegset linnasüdant ei olegi. Enamus on kaasaegne ehitus. Vägevaid ärihooneid ja hotelle on piisavalt. Kuna Antsu saatuse kohta info puudub, otsustan toa võtta ja asja uurida. Kuigi viisa on meil kolmeks päevaks ja täna on juba teine päev, on iseenesest aega. Siit Emiraatide piirini on ca 500km, selle jõuab ära sõita küll. Ja mis siis niiväga ikka juhtuda saab kui ei jõuagi. Maha vast ei lasta, mõned kepihoobid kannatab ära. Pärast Dubais aega haavu lakkuda.

Saudi Araabia pealinna südames, 4* hotellis saab kahese toa ca 60 taala eest. Nii julmalt palav on et ei viitsi isegi mõelda millegile muule. Saaks ainult jahedasse tuppa. Tellin kellegi pesu järele ja keeran magama. Aga peale pooletunnist vähkremist on selge et keset päeva und ei tule. Saadan Antsule teate oma asukohaga ja lähen uurin kus saaks raha vahetada. Ei mingit probleemi- 200m jalutamist ja u 15 pangaautomaati on reas, võta millisest tahad. Dollareid või neidsamuseid kohalikke.

Hotelli tagasi jõudes on puhas ja kuiv pesu juba ukselingi küljes ootamas. Päris kiire töö! Proovin veel korra tukastada aga ei õnnestu. Kuumusest on adrekas endiselt laes. Kogu sõidu ajal oli ainus mõte et mis siis saab kui midagi juhtub. No mis iganes, jääb mootor seisma. Ja edasi?! Ei jõua sellise palavusega kusagile lükata ja ega polegi kuhugi lükata. Varju ei ole, ainult kõrb. Midagi remontida keset liivatormi ja sellise palavusega pole lootustki. Ja nii sõidadki, lihtsalt hinge kinni hoides et miskit ei juhtuks. Et mootor üle ei kuumeneks. Et rehvid vastu peaks. Et mingi detail saba ei annaks. Et jõuaks järgmise tankla või poeni. Siis vaatab jälle edasi.

Kui netis kolatud, Delfist uudised loetud, Oksanaga musid-kallid vahetatud, tuleb Antsult teade et ta siinsamas linnaservas. Vedeleb kusagil kaubanduskeskuses kuumavarjus. Kutsun hotelli aga ta praeguse palavaga ei taha tulla. Veider tunne. Muffigi pole teha. Hotell on tore küll aga kaua sa ikka niisama istud. Käin all restos ära, söön kõhu peent rooga täis. Ja tuppa tagasi. Ants on otsustanud et kütab õhtul Dubai poole minema, pole mõtet siin passida. Kell on 10 õhtul. Pakin ka asjad kokku, tsekin ennast välja ja võtan suuna Araabia Ühendemiraatidele. Väljas on endiselt 45`C aga vaikselt on inimesi juba tänavatele ilmunud. GPS juhib probleemideta linnast välja. Mõned mitmekordsed ristmikud, paar ringteed ja kõrbes jälle. Ja edasi kulgeb 280km jummala sirge tee Dubai suunas. Mitte ühtegi õrna suunamuutust ka. Lennujaama maandumisrada. Selline tsipa pikem kui tavaliselt. Liiklust praktiliselt ei ole, vajutan gaasi üsna põhja. Paar km enne piiri jõuan tanklasse. Seekord saab ausalt kaardiga maksta. Või mis siin nii väga ikka maksta, paagitäis on paar euri.

31 liitrit ja 3,5€. 0,11€/l. Ja mina sõitsin siia riiki, kaasas ca 50 liitrit musta turu kursiga ostetud kütust. Tark mees, midagi pole öelda. Palju õnne!

Nüüd on juba uni ka peal, kell hakkab üks saama.Tankla taga on motell, maksab sama palju kui pealinna hotell, 60$. Samal päeval teist korda enam nagu ei tahaks nii palju öömaja eest välja käia, pealegi on võrdlusmoment räigelt motelli kahjuks. Aga poiss on lahke, juhatab pisut edasi moshee juurde. Seal pidada saama tasuta magada.

Moshee kõrval on eraldi maja kus saab jalgu ja muud pesta ning mustemaid asju ajada. Pargin ennast otse ukse ette, jätan saapad ukse taha ja keeran suurde jahedasse saali, paksu pehme pärsia vaiba peale magama. Teises nurgas norskab veel paar heledas öösärgis meest. Tagi pea alla, rahakott püksi ja head ööd. Huvitaval kombel tõmban hommikuni välja, ilma et vahepeal ärkaks. Hommikul ennast üles harutades avastan et Ants on mu kõrvale magama sättinud. Veider, meil mingit kontakti peale Riyadist lahkumist enam ei olnud. Ta pidi lihtsalt juhuslikult samasse kohta sattuma. Sakutan õlast aga vägilane ei tee väljagi. Jätan rahule. Kell on 7 hommikul, pesen hambad ja sõidan piirile.

Piiril tekib väike segadus sest Carnet ei ole Emiraatides nõutav, vaja on tsikli tehnilist passi. Seda mul ei ole, on kuhugi kaduma saanud. On üksjagu seletamist, kutsutakse boss välja. Kuidagi lahendatakse asi ära ja sisenen Emiraatidesse. Kuni Dubaini on samasugune kõrb. Selle vahega et teeäärsete tanklate, autode  ja kiirtee järgi võiks arvata et olen Saksamaal. Kaardiga saab tasuda, see on hea.

Dubaisse jõuan keskpäevaks ja esimene asi on otsida üles KTMi esindus. Sest päris palju on nipet-näpet mis vajab lahendamist. Kusagilt lahmab õli välja, soojalt käivitades mootor jukerdab, tagarehv on üsna otsas, igaks juhuks tahaks kütusefiltri ära vahetada ja mis kõige olulisem- õlivahetuse aeg on käes. Etioopias varastatud kinnaste asemele uute soetamiseks on see samuti esimene ja samas kodu poole vaadates ka viimane koht kus midagi asjalikku võiks leida. Suur on mu pettumus kui KTMi esinduse juurde jõudes selgub et pood on paar kuud tagasi kinni pandud. Saali põrand on veel koristamata, oranzi sümboolikat vedeleb igal pool. Aga kedagi ei ole.

Õnneks on selles piirkonnas kõiksugu muid tsiklipoode ja töökodasid päris arvukalt. Ühest teise, teisest kolmandasse, nii jõuan lõpuks sõbraliku kollektiiviga töökotta kus minu murega kohe tegelema hakatakse. Tsikkel sisse, paagid maha ja asja kallale. Saan ise juures olla ja juhendada. Mehaanik on terane poiss Sri Lankalt. Kahepeale saame õli vahetatud, filter on mul omal olemas. Õli leket ei suuda diagnoosida, see jääb järgmist korda ootama. Kruvin kütusepumba maha ja vahetan filtrid igaks juhuks ära. Nüüd alles selgub et kalluri alla jäädes on see läbi paagi kütusepumba kinnitused päris kõveraks väänanud. väänan pisut õigemaks ja panen kokku tagasi. Kell on juba päris palju, kutid kibelevad koju. Neljapäeva õhtu, homme vaba päev. Aga kiirustamine maksab kätte. Ratas kokku laotud, proovime käivitada. Aga eikäivittu. Mitte üks piuks. Boss on juba üsna närviline. Kell on ca 21.30. Tavaliselt lõpetavad kl 6 õhtul. Aga midagi pole parata, tuleb jälle paak maha võtta ja kütusepumbast viga otsida. Sest siia ma tulin sõites ja muud varianti ei ole ka siit lahkumiseks. Selgubki et  kütusepumba kinnitused on nii rumalasti paindesse jäänud et kütusetoru, mis ühendab pumpa ja filtreid, ei ole piisavalt tihedalt omal kohal ning pump krutib lihtsalt kütust paagis ringi, suutmata seda pihustiteni lükata. Jälle kokku ja seekord kõik korras. Jumal tänatud et sellega ei pidanud kusagil tee ääres keset liivatormi tegelema. Uuuhh!

Oleme mehaanikuga töö käigus päris headeks sõpradeks saanud, ta kutsub ööseks enda juurde. Äge! Käime teepeal sööklast läbi ja võtame kotitäie paremat kaasa. Kl 11 õhtul maabume Dubai kalevipoegade juures. Suures villas on ca 10 tuba, igas 6-8 matsi naridel. Pakistanist, Indiast, Sri Lankalt jne. Taksojuhid, kokad, mehaanikud, koristajad, ehitajad. Osad joovad õues viskit! Seda poleks küll oodanud!. Proovin õlut tellida aga hoolimata uute sõprade pingutustest, see ei õnnestu. Lihtsalt liiga hilja juba. Mis ikka. Sööme kõhud täis, rüüpame kokat peale. Keskööks jõuab Ants ka kohale. Pessu ja tuttu. Homme uus päev!

Hüvasti Aafrika! Tere Araabia poolsaar! Mecca (Makkah)

Ikka veel ootame. Kuigi oleme terve päeva alates varahommikust oodanud, on praegused minutid kõige pikemad. Kuna meil on ühekordse sisenemisega Sudaani viisa ja lahkumise tempel on juba sees siis laeva mitte laskmisele on ainult üks alternatiiv- me jääme lihtsalt kai peale kõlkuma. Ühest küljest mitte just ahvatlev stsenaarium, teiselt poolt kindlasti ka ametnike jaoks mitte liiga mugav lahendus. Mõtteid keerleb peas igasuguseid.

Mööduvad selle reisi pikimad 40 minutit, mille järel purser välja ilmub ja rõõmsalt viipab- sõitke peale, mis passite! Uuuh! Tehtud! Sõidame autodekile ja seome rattad kinni.Oleme laevas, mootorid juba mürisevad, ramp on tõstetud ja alustame sõitu Saudi-Araabiasse! See ei ole lihtsalt mingi laevasõit. Isegi kui jätta kõrvale kogu see asjaajamise keerukus, Saudi viisa saamine jne .. siin on veel üks asi. Nimelt, Vihulamoto seekordne Aafrika seiklus on ametlikult läbi! Ja igati edukalt! Kõik mis sai planeeritud, ja lisaks veel palju muudki, on tehtud! Reisi, mis algas 2017 aasta juulis Kaplinnast, käigus on läbinud suur Aafrika manner! Me liigume uue kontinendi suunas! Hurraaa!

Laevasõidu algus ei ole just kõige sujuvam. Kolm puksiiri näevad kurja vaeva et väike praam avarast sadamaakvatooriumist vabasse vette aidata. Tundub et laeval ei toimi ükski manööverdamiseks mõeldud abi ja on ainult täiskäik edasi. Või siis mingi käik edasi. Igatahes kui saab juba otse edasi sõita siis ajab korstnast musta välja ja puksiirid, kel ootamatult enam kedagi nügida ei ole, panevad omavahel kõva pauguga ninapidi kokku.

Laev on kunagi Rootsist toodud, tuttavaid kirju täis. Hirmsal kombel hooldamata. Tõenäoliselt ei ole siin alates omanikuvahetusest mitte midagi hooldatud-remonditud. Koristatud ka mitte eriti. Kuna enamus horisontaalsetest pindadest on kohalike poolt hõivatud, võtame kajuti. Käime päris mitu tükki läbi enne kui leiame sellise mis enam-vähem sobib. Ühes pole vett, teises ventilatsiooni, kolmandas tilgub laest midagi jne. Lõpuks leiame sellise kus saab dushi all käia ja isegi jahutus vist toimib.

Üks “rootsiaegne” puhvet isegi töötab ja pakutakse lausa sooja sööki, täitsa hea on ka. Kohalike söömiskultuur on ainus mille peale isu kipub ära minema. Nii räpast rahvast ei ole ammu näinud. Kui seltskond on lõpetanud, on laua kõrval ja all konkreetne prügila. Riis, kastmed, kanakondid jne, kõik vedeleb. Mehed ise pühivad suud-käed puhtaks ja astuvad minema. Ja nii enam-vähem igas lauas. Mingi aja pärast koristab puhvetipidaja suurema sodi ära, peenem tallatakse lihtsalt vaiba sisse. Eks aja jooksul kõduneb ja tarakanid aitavad ka.

Ringi kolades avastame laeva köögi. Otsustame sisse piiluda. Juhtumisi on ka kapten kambüüsis. Teeb juttu, on Tallinnas käinud seoses ühe laeva toomisega Helsinkist. Mitte selle sama aga ühe teise. Köögis on mehed ja  lambad. Või on need kitsed? Suurt vahet pole, neid viimaseid ei ole kauaks.

Päev on olnud uimaselt närvesööv, keerame magama.

Hommikuks igatahes maa  ei pasta. Sõidame veel päris pikalt enne kui lõuna paiku hakkab midagi silmapiirile tekkima. Lõpuks on sadam näha. Mere poolt tundub päris kaasaegne. Nii ehitised kui puksiirid, kõik üsna edev. Sildumisel läheb jälle puksiiridega tantsuks.  Pisikese ro-ro praami otste kinnitamiseks kulub tubli tund, seda kahel puksiiril ja praamil endal. Vintside kasutamine tundub olevat tuumateadus. Aga olgu, igal maal omad kombed. 

Enne kui laevast välja saame tuleb mingi tablett alla neelata. Väidetavalt kõik kes Sudaanist Saudi Araabiasse sisenevad, peavad meningiidivastase preventatsiooni läbi tegema. Nii söödetaksegi kõikidele reisijatele tablett sisse.

Peame kiirelt tsiklid eest ära ajama kuna treilerite ja konteinerite maha vedamiseks puksiirautod juba ootavad. Vaadates nende sõidustiili siis meie tsiklitest sõidetaks tõenäoliselt lihtsalt üle. Kohe kui laevast välja saame kästakse meil ratastelt maha ronida. Ilmub välja mingi ninatark päkapikk ja nõuab tsikli võtmeid. No ma ei hakka kordama kuhu see päkapikk sai saadetud. Aga ta on järjekindel. Lubas politsei kutsuda. Lubasime tal koos politseiga tundmatuid paiku külastada. Eks enesekindlus oli ka üksjagu suurenenud kuna jalg oli juba Araabia poolsaarel korra maha käinud ja tagasi meid vaevalt enam Sudaani saadetakse, liiatigi ei ole meil sinna enam viisat, Saudisse on vähemalt mingisugunegi olemas. Aga see selleks. Päkapikk saab lõpuks aru et ülbitsemine ei aita.  Keegi laevameeskonnast tuleb ja selgitab et passikontrollini me ise sõita kindlasti ei saa. Kõik inimesed viiakse bussiga paar km eemal olevasse terminali ja kuna paberid ei ole veel korras siis peab tsiklitega sinna sõitma keegi spets firmast. Mis iganes, see vennike ei jaksa kindlasti meie ratastega sõita, toodagu mõni usaldusväärsem juht siis. Oh imet, tuuaksegi!. Teen mehele kiire eksami ja saab hakkama küll. Ronime bussi.

Passikontrollis läheb kiirelt, templid sisse ja suunatakse edasi, juba teisele poole väravaid, tsikleid ootama. Siin läheb aega. On lõunase palvuse aeg ja muidu ka vist lõuna. Või lihtsalt liiga palav aeg. Ootamiseks on igatahes konditsioneeriga ruum ja teisel pool teed on tasuta joogiautomaat. Lihtsalt jälle on vaja oodata.

Ca 3h pärast saame tsiklid kätte. Spetsialist on minu omal süüte sisse ja tuled peale jätnud, aku on tühi. Õnneks on mul akupank olemas ja laetud. Saame liikuma kui kell on ca viis õhtul. Isegi navi töötab! Tüürime linnast välja. Plaan on veel täna sõita nii kaugele kui jaksu on ja siis kusagil Mecca kandis öömajale jääda. Enne on vaja süüa. Linna servas on vägagi euroopalikud  kaubanduskeskused, samas ka kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud restoranid-kiirtoidukohad. Valime ühe ja ..oh üllatust, isegi WIFI on olemas! Vot sulle tagurluse kantsi. Inimesed on peredega söömas. Naised ei ole sugugi üleni musta mähitud. Esmamulje on päris ok.

MECCA

Peale sööki hakkab juba videvikule kiskuma. Kuna Mecca on suht lähedal siis võtame suuna sinna. Ega me nii naiivsed muidugi ei ole, arvamaks et saame Antsuga käsikäes tiiru ümber musta tulba jalutada. Aga kuna otseselt meid keegi keelamas ei ole siis vaatame mis saab. Mecca suunas viib 5-realine kiirtee. Viidad näitavad järjest väiksemaid numbreid kuni meid peatab eravärvides politseiauto. Ületasin vist kiirust, väike värin on sees. Välja astub heas tujus, eeskujulikku inglise keelt kõnelev noormees. “Hei, te vist ei ole moslemid?” “Eee.. ei ole eriti jah…”. “Ma vaatasin jah, teil sellised numbrid et te vist ei ole 🙂 “. Selgitab pingevabalt, rahulikult et mittemoslemid Meccasse sõita ei tohi ja peame järgmisest viaduktist maha keerama. Nojah, mis seal ikka. Vähemalt proovisime. Noormees soovib head teed ja sõidab edasi. Mõni ninatark kindlasti soovitanuks meil väita et oleme moslemid ja läheme ikka asjapärast. Noh, seal on väikseid trikke veel, eraldamaks terad sõkaldest. Aga eks igaüks proovib ise ära kui on huvi ja võimalust. Meie siin peenviimistlema ei hakka ja oleme oma sooritusega niigi rahul.

Järgmise viaduktini on päris pikalt maad. Nüüd on ka viitadel juba kirjad mis juhatavad mittemoslemid paremale. Jutuks olnud viaduktil ootab meid tuttav auto. Kutt on meil siiski silma peal hoidnud ja seletab, kuhu me edasi peame sõitma et Ar-Riyadi sõita. Tema juhatatud teed mööda teeksime üle saja kilomeetrise ringi. Päris nii leplikud me ka ei ole. Noogutame, teeme näo et vaatame kaarti. Kui oleme veendunud et kutt on tagasi keeranud ja piisavalt kaugel, valime ristmikult meile sobivama tee. Sisuliselt Mecca ringtee. Neid seal päris mitu. Mis seal ikka, lähemale me ei saanud. Kaardilt saate meie teekonda sisse zuumides vaadata kui lähedale meil õnnestus jõuda.

Kui ringteel Meccale kõige lähemal oleme, paistab püha linna poolt mägede vahelt meeletult suur valgustatud  kellatorn meieni.  Hõõgub smaragdroheliselt mägede vahel. Tegemist on Makkah Royal Clock Tower`ga, mis on kõrgeim osa Abraj Al-Bait nimelises kompleksis. (foto internetist, Google otsingust)See on maailmas kõrguselt kolmas hoone (581.1m) ja muuhulgas on torni kelladel planeedi kõige suuremad sihverplaadid. Asub muidugi Mecca kesklinnas, otse Masjid al Haram-i kõrval. See on moshee, mille õuel on Kaaba. (foto jälle Google otsingust)Mis omakorda tähendab et me nägime  Mecca ikkagi oma silmaga  ära 🙂 . Mis seal salata, kuigi tegemist ei ole meie jaoks palverännakuga, oli reisi üks eesmärkidest ka kõikide moslemite püha linna näha. Mõningate asjakohaste mööndustega ehk küll aga saab öelda et tehtud!

Muide, kui olete tõsiusklik moslem ja plaanite oma usutunnistusekohast kohustuslikku reisi, siis booking.com aitab. Hinnatase on üllatavalt soodne, linnavaatega “King”- toa  eest tuleb välja käia 108€. Tegemist on 5* hotelliga. Reitingud on head, muuhulgas leiab toast  triikraua ja tualettpaberid. Ei hakka seekord arutlema teemal “kellele need viimased mõeldud on….”

 

Sudaan3, kõrbe ületamine, Suakin ja asjaajamised sadamas

Khartoumist lahkume nii vara et isegi süüa ei taha. Peale paari kilomeetri läbimist, linnapiirile jõudes, tekib ka isu. Teeääres pannakse vaikselt tänavatoidu atribuutikat üles. Leian ühe kel juba pann säriseb ja hunnik munareste kõrval. Näitan kätega et tahan mõned praemunad, võtan kapist kokakola ja resti pealt värske sooja saia ning jään ootama. Mõne aja pärast tuleb pannioperaator mureliku näoga minu kõrvale reformvoodi nurgale ja seletab midagi ärevalt. Ma ei saa mõhkugi aru. Aga kuna keegi muna ei prae, otsustan veel korra seletada, nii kuis oskan, et tahan praemuna. Lõpuks tuleb kõrvaloleva leivaahju juurest vanem härra, võtab muna pihku ja koputab minu nina all munale, nagu lollile oimukohta- näe, ei kõmise! Ok, saan aru, need on kõik keedetud munad. Hää küll, sai ja koka on niisama ka head. Kuna Ants oli juba ees ära vuranud, ei hakka toidule pikemalt pühenduma ja kiman edasi.

Linna ääres, nagu enamasti ikka, on igasugust vajalikku. Töökojad, turud,pagaripoed, lihakarnid jne. Karjused ajavad lambaid-kitsi mööda tänavat linnale lähemale. Ja siis algab kõrb. Pisut maad eemal kulgeb Niilus, aga see ei muuda palju. Pisike viljakas riba põllulappidega ja edasi kivine tühjus.  Tee on rajatud jõeäärsest rohelisest vööndist ca paarsada meetrit kõrbe poole. Temperatuur on juba varastel hommikutundidel 40+ ja tõuseb koos päikesega. On tuul ja liiva lendab. Ümberringi on nagu udu-sudu. Ei saa öelda et nähtavus oleks kehv aga .. on selline keskpäevane videvik. Pealinnast mitte väga kaugel, üsna tee ääres on mõned kuulsatest Sudaani püramiididest. Teatavasti on Sudaanis kõige suurem konsentratsioon püramiide. Konkreetsed isendid on aga nii mannetus seisus et ei tekita mingit himu lähemaks uurimiseks. Pealegi on liivatorm päris tugev ja “ränddüünikesi” tekib tee kõrvale ja teele järjest rohkem. Kohati on küljetuul nii tugev et tuleb hoog maha võtta.

Ca lõunaks jõuan Ad-Damari. Ad-Damari juures keerab Niilus põhja, meie tee aga itta, Punase mere poole. Tubli kolmandik teest on sõidetud aga endiselt on veel päris pikk ma sõita. Liivatorm kord annab järele, kord tugevneb. Kuna hommikusöök jäi üsna napiks, otsustan teeäärses sööklas leiba võtta. Kohalikel ka parasjagu lõunaaeg. Sama katuse all on laias laastus 3 ettevõtjat. Põhirooga pakub lõbus vanamees, mahlade eest hoolitseb üks tytarlaps ja teenurk on samuti ühe daami hallata. Maksta tuleb ka eraldi. Kaks noormeest, tundub et tsipa paremal elujärjel peredest (riided pisut edevamad ja puhtamad kui teistel), soovivad hirmsasti juttu ajada. Mingil momendil muutuvad juba pealetükkivaks, samas saab nalja ka. Poseerivad tsikli najal ja kiivriga. Lõpuks tahab kogu sööklas olev rahvas pildile jääda. Näitan peakokale ja ühtlasi ka koha omanikule pilte. Palub enda kätte fotoka ja avastab et ükskõik kuhu toru suunata, kõik on aparaadi ekraanil näha. Jalutab siis mööda sööklat ringi ja omaarust filmib kõki :). Paraku õigele nupule jäi vajutamata ja mälumahtu jäi üksjagu alles. Mingil hetkel tahetakse mahlamüüja mulle mehele panna, et siis pole vaja maksta kui naiseks võtan. Teen sääred.

Ca saja km tagant on tee ääres autojuhtide puhkekohad. Süüa ei pakuta aga saab vett ja lihtsalt varjus pikali visata. Muidu ainult lendav liiv ja tühi väli. Umbes  150km enne merd jääb teele väike mäeahelik. Pisike muutus maastikul mis kliimat siiski ei mõjuta. Meeletu kuumus. Temperatuur kõigub sõidu ajal 48-50 kraadi juures. Liiklus on hõre, samas mitte olematu. Õnneks on piisavalt vett kaasas. Aga kui midagi peaks juhtuma siis selleks puhuks on varud ilmselgelt liiga kasinad.

Suakini jõuan napilt enne pimedat. Peale  ohtrat veetarbimist ja väikest söögiampsu leian hotelli. Vabu kohti ei ole. Kuna mulle teadaolevalt on see ainus hotell siis see vastus mind ei rahulda. Peale mõningat kätega vehkimist ilmub välja lõbus härrasmees kellega saame kaubale. Mingid tondid kolitakse ühest toast välja. Enne kui võtme enda kätte saan kasutab manager tuba veel paar tundi kontorina. Käib raha lugemas, mingite inimestega juttu rääkimas jne. Lõpuks pean häält tõstma ja võtme saan alles siis kui olen manageri reaalselt toast välja visanud. Pikka viha ta siiski ei pea.

Omaette tsirkuseks läheb kui hakkame toa eest tasuma. Kuna meil on Sudaani raha vähe, uurin kas dollarites ka sobib. Jah, sobib, 100$. proovin nii ja naapidi, küll puhaste, küll mustade kurssidega. Ei, täiesti õõnespuit. Mitte muhvigi ei saa nad aru. Kaabime lõpuks oma viimased kohalikud veeringud kokku ja tasume arve. Kohalikus rahas makstes jääb see tavapärase 20$ kanti toa eest. Ei tea mis värk neil seal kursi ümberarvutamisega on. Muidu tahavad kõik dollareid. Tuba ise on samasugune peldik nagu oli Etioopia-Sudaani piiril. Õnneks on hoovis korralikud dushikabiinid.

Õhtul teeme veel korra linnas tiiru. Süüa ei tahagi, jube palav on endiselt. Tunda on mere lähedust, õhk on niiskem. Mõned päris ägedad autod ka liiguvad. Rahvast liigub palju. Inimesi saabub busside ja autodega, suured pambud kaasas. Hajuvad kusagile agulitesse. Tundub et mingisugused majutusvõimalused on siiski veel saadaval. Jalgpall on endiselt populaarne. Seda vaadatakse vesipiibubaarides ja lihtsalt tänavanurgal. Peale jalutuskäiku pargime oma rattad otse hotelli sissepääsu ette ja kobime tarakanide kaissu magama. Homme on ees kiire päev, vaja piletid valideerida ja kogu paberimajandus riigist väljumiseks korda ajada. Niipalju kui seni sellest lugeda olen saanud, ootab ees paras peavalu. Kuigi laev väljub alles õhtul, soovitatakse alustada kohe hommikul. Kõigele lisaks on meie Saudi viisadel ka täiesti ebavajalik märge peal. Näis mis saab.

Hommikul kimame esimese asjana sadamasse. Sinna meid sisse ei lasta, kõigepealt tuleb laevakompanii kontoris piletid kinnitada. Peale mõningaid otsimisi leiame linnast kogemata üles õige inimese ja sõidame koos temaga kontorisse. Läheb ligi tund ja kulub 60$ näkku (päriselt ka ei saa aru mille eest!) aga selle etapiga saame hakkama. Sõidame tagasi sadamasse. Vahetult enne sadama väravat on uus mitmekordne hoone, kena kiri peal- HOTEL.  Praeguseks juba hilja aga eile oleks võinud ikka tsipa rohkem ringi vaadata. Seekord lastakse juba sadamasse sisse ka. Ja nüüd lihtsalt ootame. Palavus on meeletu. Okupeerime mingite piirivalvurite konditsioneeriga kabineti ja keerame põrandale pikali. vahepeal tuleb käia territooriumi teises servas tsekkamas ega pole tollipealik kohale jõudnud et Carnet templid sisse saaks. Muidu kõik on sõbralikud. Ohvitser ostab kioskist vett, pakutakse istet jne. Mingil hetkel jõuabki pagunitega mees kohale ja CdP saab vormistatud. Sammuke jälle edasi. Ja jälle ootame. Suur reisijateterminaal on täiesti tühi. Ei ametnikke, ei reisijaid. Magame tunde aga ei mingit liikumist.

Lõpuks hakkab rahvast vaikselt juurde tilkuma. Läheb veel mõni tund ja ametnikud ilmuvad kabiinidesse. Seisame mingi järjekorra ära aga meid saadetakse sealt minema. Ei saa aru kuhu. Ants läheb uurib asja ja saabub mingi inglise keeles suhtleva härraga.  See võtab meie paberimajanduse enda ajada ja kukub kabinettide ja erinevate hoonete vahet sõeluma. Ca 2h pidevat jooksmist lõpeb sellega et vajalikud templid on käes ja meil lubatakse laeva juurde minna.

Sõidan alguses kohe tekile aga tuleb siiski tagasi välja sõita. Krt. Laevapere on muidu lahke, viidatakse tolli ja piirivalve reeglitele. Ja ootamine jätkub. Vähemalt on senine paberimajandus kulgenud selles mõttes tõrgeteta et keegi ei ole seadnud kahtluse alla meie Saudisse minekut.

Inimesi koguneb. Korda looma saabub üks sinise kostüümi ja kepiga mees. Kepiga toksib kohvreid, kohalikke, kõike mis ette jääb. Selline tegelane kelle peale käed iseenesest rusikasse lähevad. Ütlen Antsule et kui ta mind või mu tsiklit peaks oma riistapikendusega kasvõi kogemata puudutama läheb väike füürer üle kai kaladele. Poole tunni möödudes märkan, et juba ootan millal füürer mind tokiga puudutaks. Siiski jääb seekord teadmata, mis juhtuks kui …

Lõpuks ometi hakatakse kaupa peale laadima. Kõigepealt paar treilerit kaubapallidega, seejärel mõned konteinerid ja lõpuks autorondid. Siis inimesed. Päike hakkab juba vajuma kui purser lõpuks meie poole pöördub ja passe küsib. Leiab viisa üles ja …  sõbralik näoilme kaob. Leidnud ka teisest passist samasuguse viisa, annab korralduse meid mitte laeva lasta ja kaob. Ei mingeid kommentaare. Ootame. Ootame.

 

Jätkub….

 

Sudaan2, Jaanipäev

German Guesthouse asub äärelinnas, keskusest ca 6km kaugusel. Tänavalt vaadates tavaline villa, kõrge aia ja mittemidagiütleva fassaadiga. Raudvärava taga istub valvur. Tsiklid (või autod) saab parkida eraldiseisvasse kitsasse tagahoovi.

Tegemist on suure ja heas korras majapidamisega. Keset krunti on avar sisehoov suure basseini ja varjualusega. Kitsa mururiba hooldamise eest vastutab suur kilpkonn, kes ilmub siis välja siis kui päike on silmapiiri taha kadunud. On köök, söögituba, telekatuba. Kõige populaarsem on siiski basseini servas asuv varjualune pika laua ja suure telekaga. Rannabaar. Lihtsalt valik piirdub coca-fanta-sprite`ga. Norbert räägib et tavaliselt saab mustalt turult õlut osta aga viimasel ajal on piire koomale tõmmatud ja õlle hind mustal turul on kasvanud ebareaalselt kõrgeks- kast õlut maksab 160$. Ja isegi selle raha eest ei ole kindel et saad. German Guesthouse pakub erinevaid pakette. Kui oled oma overlander autoga, saad magada autos, samas söök-jook ja muidu hängimine on külalistemajas. Samuti saab võtta toa+kõik hinnas. Kui kõht peaks toidukordade vahel tühjaks jääma, võib lasta kokal midagi valmistada. Kokk on kogu päeva kohal. Külmikus on puuviljad ja karastusjoogid.

Norbert on Sudaanis elanud juba kaua. Piisavalt kaua et lugeda seda riiki enda koduks. Arhitekti taustaga, muuhulgas Khartoumi lennujaama projekteerija. Praeguseks võtab elu rahulikult, peab külalistemaja ja tundub et naudib suhtlemist overlanderitega. Hästi soe inimene. Mõnikord tunned et kellegiga on hea suhelda- Norbert on just selline. Mõistagi teab ta palju nii Sudaanist kui ümbritsevatest riikidest. Lisaks kohalikust eluolust, kultuurist, poliitikast jne.

Jõuame kohale kolmapäeva õhtul. Neljapäeval tegeleme esmalt pesu pesemise ja muu olmega. Uurime tasapisi kas ja kuidas oleks võimalik Sudaanist Saudi-Araabiasse sõita. Selgub et Norbert on paar aastat tagasi ise käinud, suurema grupi autodega. Aga viisa saamisega võib minna kaua ja ei ole üldse kindel et viisa antakse. Peremees on väga üllatunud, kuuldes et meil viisat pole vaja, see on juba olemas. Tavaliselt võtab viisa saamine 2-6 nädalat ja ca pooltel kordadest ei saagi. Igatahes, peremees tunneb ühte härrasmeest kelle kaudu saab laevapiletid osta. See ongi meie üks eesmärke. Kui juba pilet olemas siis on jälle tsipa tugevam tunne.  Pealegi, selleks et pileteid osta, peab olema ette näidata pass koos viisaga. Et aga on neljapäeva pealelõuna ja reede on moslemimaailmas vaba päev, ei juhtu lähiajal midagi. Antakse lootust et ehk laupäeval. Aga laupäev-pühapäev on teatavasti valges maailmas vaba päev. Ja mõistlik on ju võtta kõik vabad päevad välja. Nii ongi Khartoumis, kus on ka arvestatav osa nii kristlasi kui valgeid, nädalas 3 vaba päeva. Sinna see aeg Aafrikas kulub- ootamisele. Nokitseme tsiklite kallal, teeme linnas tiiru, puhkame. Väljas on 45-50`C ja ega liialt järskusid liigutusi tegema ei kipu. Põhiline liiklus käib basseini ja külmiku vahel.

Ooteaja sisse jääb ka Jaanipäev. Räägime peremehele jutu ära et meil, põhjamaa inimestel on selline tähtis päev ja kui ta vastu ei ole siis võiks tuld teha ja grillida. Norbertil ei ole selle vastu midagi, lubab isegi puud organiseerida. Sudaanis teatavasti on puudega kehvasti. Hiljem saame teada et haokubu maksab ca 2x rohkem kui 3kg parimaid lihapalasid. Võtame liha kõrvale ka suure arbuusi ja alkovaba õlut. Palun ka uurida et kas ehk õnnestub mustalt turult sixpack sebida aga must turg on tühi. Ei piiskagi!   Õhtu on tore. Vestleme, grillime, vaatame jalkat. Kesköö paiku teatab Norbert et tal on meile Jaanipäeva puhul väike kingitus ka. Kaob korraks tuppa ja tuleb tagasi kahe härmas Warsteiner õllega!  Ai kui hea! Väga eriline jaanituli sel aastal. Ei ühtegi sääske ja üks purk õlut! Vihmast rääkimata 😀

Et piletitega hangeldav härra on juba väärikas eas ja silmanägemine pole kõige parem, on meil jällegi suurem võimalus eesmärgile sammuke lähemale jõuda. Nimelt on meie viisadel, mille me vahepeal oleme juba jõudnud lasta ära tõlkida, araabiakeelne märkus- Flight only. Täidame ankeedid, teeme passidest ja viisadest koopiad ja härra jalutab minema. Mõne tunni pärast on koos piletitega tagasi, vajalikud templid peal ja puha. Ei sõnagi meie viisadest. Hurraa! Meil on lisaks viisadele olemas laevapiletid Saudi-Araabiasse! Kõlab uskumatult! Plaan A, kuidas koju jõuda, võimalikult palju maad mööda omadel ratastel, saab järjest reaalsemaks!

Ei ole tahtnud seni eriti reklaamida oma kojujõudmise plaane, sest Põhja-Aafrikas on kõik äärmiselt ebakindel. Nagu juba varasemalt korra jutuks oli, Egiptuse bürokraatia on hulluksajav. On veel Djibouti või Berbera kaudu laevaga  Omaani sõitmise võimalus aga kuna seal igasugune regulaarne laevaliiklus puudub siis ei ole võimalik aega planeerida. Liiga kaua ei tahaks ühe koha peal ka tiksuda. Seega ladusime algusest peale kõik kaardid Araabia poolsaare ületamisele. Suure sebimise peale õnnestus ka Araabia viisad saada juba enne reisi algust.  Plaan B- Egiptus. Ülejäänud osa alphabeedist jätsime improviseerimisele. Üheks variandiks oli ka rataste Sudaani jätmine ja koju lendamine. No ja alati on ju võimali tsikkel kokku pakkida ja lennukiga koju saata.  Eesmärk oli siiski reis lõpetada kodus, maksimaalselt maad mööda ja tsiklitel.

Khartoum ise on vägagi modernne linn. Oluliselt kobedam kui Addis Ababa. Linn asub kahe niiluse kokkusaamise kohas. Hea ülevaate linnast saab kõrghoonete ülemistel korrustel asuvatest kohvikutest. Ega seal nüüd midagi nii erilist ka ei ole, kaks jõge kohtuvad. Aga tegemist on siiski Niilustega.

Kuna meie eesmärgis Khartoumis on kuhjaga täidetud, sätime teisipäeva varahommikul teele. Souakin, kust meie laev läheb, on üle 800km kaugusel. Kogu tee viib läbi inimtühja kõrbe, teele jääb ainult üks väike linnake. Tangime paagid külalistemaja vastas asuvas tanklas jälle täis (niipalju siis kütusekriisist Sudaanis)ja asume teele. Kuna meile teada oleva info kohaselt on Souakinis ainult üks hotell siis ei tohiks teineteise leidmine liialt keeruline olla. 1€=21.2 Sudaani naela. Kütuse liiter maksab ca 30 senti.

Nägemiseni Khartoum, nägemiseni German Guesthouse! Oli tore! Me kohtume kindlasti veel!

Sudaan1

Kohe peale piiri muutus nii ilm kui maastik täiesti teistsuguseks. Väike oja, mis on konkreetses kohas kahe riigi piiriks, lahutab totaalselt erinevaid maastikke. Etioopia poolel on kõik roheline ja mägine, Sudaani poolel pruun, sile ja kuiv. Tee, mis viib piirilt pealinna Khatoum-i on esimesed ca 100km peale piiri suuri ja järskude servadega löökauke täis. Tee läheb siiski kohe peale esimest linnakest päris heaks. Küllaltki kitsas aga selle eest esmaklassiline asfalt.

Tee äärde jäi “Luige laat”. Pildistamine paljudele ei meeldinud aga muidu võis ringi jalutada ja pakutavaga tutvuda vabalt. Müüdi eelkõige kitsi ja muud maarahvale vajalikku, aga ka tehnikat, rehvidest lõigatud kummiribasid, kuivatatud sitta, riidekraami, vilja jne.

Aeg-ajalt võttis hoo maha järjekordne  teesulg, kus ..ma ei teagi, kas politsei või armee… uuris kust ja kuhu ja palju max kiirus on jne. Dokumente küsis ainult esimene vahipost peale piiri. Teest kummalegi poole laius meeletu avarus- silmapiirini mitte midagi. Aga kõrb oli siiski omamoodi. Tühi ja sile aga musta värvi. Või tumehall. Ei kivine ega liivane, pigem nagu muld. Coca-Cola ja Fanta küsivad välja. Kuna varjuda kusagile pole siis otsustan lihtsalt mõned sammud teepervest eemale astuda. Kohe selgub et see ei ole hea mõte. Vajun pahkluuni pori sisse. Pull värk- peal keerutab tuul tolmu, kuiva pinna all on veest küllastunud muld. Ei ühtegi rohelist liblet, kui üksikud okkalised põõsad tee servas välja arvata.

Mingil hetkel tekib vajadus tankida. Noh, mitte just otseselt vajadus, sest endiselt on pardal kaks kollast kanistrit bensiini aga kuna originaalpaagid on tühjad ja üks lisapaak puruks, siis iseenesest võiks ju proovida kütust leida. Tee ääres on seni olnud ainult fantoomtanklad. Suletud, ei ühtegi inimest, ainult tolm lendab. Ühe järjekordse sellise tankla kõrval, vahetult enne mingit suuremat küla, märkan mehi puu all (kujutad ette, keset Sudaani puu all!) mehi teed joomas. Keeran sisse, uurin kütuse kohta. Mulle loputatakse piaal ja valatakse teed. Tehakse vana reformvoodile ase ja uuritakse kes ma olen ja palju mulle makstakse et siin sedaviisi mööda kõrbe ringi sõidan.Tee sisse pannakse suhkurt mingi 5 lusikatäit.  Lahedad vanad. Lõpuks, peale mitmeid üritamisi, õnnestub ka bensiinist rääkida. Tankla on jah suletud. Aga siinsamas, kohe nende onnide taga on “Must Market”. Ibrahim ajab jalad kõhu alt välja ja lubab “Musta Marketi” ukse lahti teha. Tulgu ma läbi kui tee saab joodud. Must Market on tegelikult Must Kuur. Mustas kuuris on sinised vaadid ja siniste vaatide sees on kollane bensiin. Niikaua kui tsikli paagid jälle täis saan on ka Ants kohale jõudnud. Kütus maksab 5x rohkem kui teeäärsetes tühjades tanklates hinnasiltidelt näha, siiski ca 50% kodustest hindadest. Kokkuvõtteks saab kinnitust niigi ilmselge- kus on inimesi, autosid ja mopeede, seal on ka kütust. Tuleb lihtsalt inimestega rääkida. Teadsin seda ju enne ka aga võõras keskkond lisab ikka pisut ettevaatlikkust. Kuna olulist offroadi enam ette näha ei olnud siis kanistrid ka väga ei seganud.

Tee mida mööda me sõidame on ainus ühendus Addis Ababa ja Kairo vahel. Seetõttu siin mingi liiklus ikka toimub. Rahvusvahelist liiklemist vist siiski minimaalselt. Pigem kohalik liiklus. Eriti huvitavad on pikad konvoid. Ca 15-20 suurt bussi, politseiauto ees ja taga. Mõnikord sireenidega, mõnikord lihtsalt vilkuritega. Ei saagi aru kas need on kohustuslikud või pannakse ainult reisibussidele vilkuritega autod ette ja taha. Meile igatahes sellekohaseid märkusi ja ettepanekuid ei tehta, võime sõita omas tempos ja ilma eskordita.

Nagu igal pool mujal selles ilmas, ka Sudaanis tahavad inimesed pikal sõidul olles süüa ja sittuda. Süüa saab hästi. Olenemata äärmiselt lihtsatest tingimustest on toit eriliselt maitsev. Midagi kitselihast goulashi sarnast. Seda teist asja tuleb ajada teisel pool sööklat, eraldi facilityt nendeks toiminguteks ei ole ette nähtud. Selle aja jooksul kui söön jõuab u kümme eeslit mööda jalutada, veetünn käru peal ja poiskõnõ serval jalgu kõlgutamas. Mõnel juhul ka vana naine. Kadusid üle tee silmapiiri taha, samas sealt tuli samasuguseid täis koormaga tagasi ka. Tea kas kusagil on kaev või … oleks pidanud minema vaatama.

Õhtu edenedes läheb ka liiklus tihedamaks. Pigem on see küll tingitud pealinnale lähemale jõudmisest. Eesmärk ongi õhtuks Khartoumi jõuda. Liikluse tihenedes on liikluses ka kaabakaid rohkem. Tee on küll päris ok aga suhteliselt kitsas. Olenemata sellest alustatakse vastassuunas möödasõitu ja üldse ei huvita kas tsikkel mahub teepeale ära või mitte. Paaril korral ei jäägi muud üle kui teetammist alla sõita. Õnneks on sile maa ümberringi ja miskit hullu ei juhtu. Pimeduse saabudes läheb asi veel hullemaks. Sõidetakse täistuledega. Kui sõidan pooltuledega, mind nagu ei olekski. Mingil hetkel saab korralikult kopp ette ja panen kõik luxid mis mul on õnnestunud tsikli külge kruvida, tööle. Ja see aitab! Vastassuunas möödasõite jääb vähemaks, hoitakse oma teeserva poole. Näen ka ise kus sõidan. Nüüd vilgutatakse hoopis mulle. Hilja, nüüd on nii!

Politsei kontrollpunkte tuleb ette järjest rohkem. Üldiselt ei huvita kedagi dokumendid. Aga on ka huvitavaid erandeid. Üks, vist alles algaja, palub kõik dokud välja otsida. Annan rahakoti vahelt ID-kaardi. Vahib seda ja proovib kolleegilt küsida mis edasi teha. See on kellegi peedistamisega nii hõivatud et ei tee välja. Algajal saab omal mõistus otsa ja käsib mul üle tee (siin on mõlemas suunas 2 rida tihedat liiklust) eemal olevasse hoonesse minna ennast registreerima. Küsin äärmiselt üllatunult ja kurjalt et päriselt räägid vä?! Kutt ehmatab, annab ID-kaardi tagasi ja ütleb vabandavalt: “Ok, tuled pärast tagasi siis registreerid”. Jajah, ju muidugi.

Khartoumis oli meil välja vaadatud kolm kohta kuhu ööseks jõuda. Öömaja on siin päris kirves, harjumuspäraseid 7-10$/öö/nägu võib ära unustada. Esimene, ca 40$/öö  koht on remondis. Järgmiseks võtan suuna Niiluse kaldale jahtklubisse. Seal pidada olema ka kämping. Paraku on telkimine seal sisuliselt keset inimeste hängimisala, otse öö läbi põleva tänavavalgusti all. Kolmas koht, mida ka foorumid soovitavad, on German Guesthouse (uue nimega International Guesthouse). Oleme Norbertiga juba varasemalt meili teel suhelnud ka ja plaan oli nagunii lõpuks siia maanduda. Lihtsalt hind tundus tsipa krõbe. Etteruttavalt võin öelda et hind on iga penni väärt. Ants jõuab ca pool tundi hiljem kohale, jalgpall juba käib! Oleme õnnelikult oma järjekordsesse  sihtpunkti kohale jõudnud!