Mootorrataste hooldus ja remont

Featured

Vihulamoto on valmis saanud uue garaazi!

Kuna ruumi jagub ja üldise karantiini tõttu on ka aega tavapärasest rohkem, oleme otsustanud oma seniste projektide käigus omandatud teadmistele ja kogemustele tuginedes pakkuda mootorrataste hoolduse ja remondiga seotud teenust ka väljapoole siseringi.

Kohe-kohe on hooaeg algamas ja talve läbi seisnud rattad vajavad kindlasti rohkem või vähem kõpitsemist: õlid-filtrid-ketid vahetamist, klapid-karbussid reguleerimist, laagrid vahetamist, aku laadimist ja kodarad pingutamist!

Saada oma mootorrattaga seotud mure kirjeldus e-kirjaga aadressile vihulamoto@gmail.com ja anname Sulle vastuses teada, kas saame abiks olla!

Tehniliste tagajärgede likvideerimine

Viimases lõpus hakkas tehnika igast nurgast järgi andma. Põhiliselt andis tunda Etioopias kalluri alla jäämine. Kuigi Dubais õnnestus mõned avarii tagajärjed hädapärast korda teha, jäi põhjalikumaks remondiks aega väheks.

Mis siis kõpitsemist vajas?

Summutipoldid ja tihendid. need olid enamuses kadunud. Kuidagi sain teel olles jupid nii fikseeritud, et ära ei kaoks

Sabaraam. Selgus, et tsikkel ise on õnneks terve ja sirge, aga sabaraam täiega kõver. Kuna see raam on nii keerulise kujuga ja mingist alumiiniumi sulamist, siis ei tundunud õigeks painutamine eriti reaalne. Sain E-bay st päris hea diiliga kasutatud, aga korraliku asenduse.

Paakide alumine kinnitus sai samuti kalluri all tõsiselt kannatada. Imestan et see üldse nii tugev on. Proovisin kruustangide vahel õigeks väänata aga ei olnud seda moodigi. Jällegi, uus ei olnud väga kulukas.

Tagumine amordi porikaitse oli samuti katki. Asendus uuega.

Vasaku poole lisapaak oli üsna kortsus, aga peale mõningast nuputamist õnnestus see töökorda saada omade jõududega. Muud ei olnudki kui keermestatud pronksist hülsid olid lihtsalt plastiku seest välja muljutud- alumise kinnituse ja kütusekraani kinnitused. Õnneks taipasin need alles hoida. Lasin gaasipõletiga kuumaks ja pressisin omale kohale tagasi. Esiotsa tundub et õnnestus, aeg näitab. Pilte ei teinud.

Scottoiler oli kusagil Araabias ära sulanud. Ikka korralikult. Alguses arvasin et summuti kuumus vms aga lähemal uurimisel selgus, et summuti kiirgus ei pääsenud ligi. Igatahes tuli uus paigaldada. Proovisin leida metallist pudeliga varianti aga ei pakuta. Peab samasugusega läbi ajama. Niipea ei ole plaanis ülearu kuumadesse oludesse sattuda.

Üks esimene suunatuli läks ka vahetusse. Ainult klaasi ei saa tellida.

Sidurikaane sain teepeal selliselt korda, et puurisin augu üle ja keerasin 6mm poldi sisse. Igaks juhuks käiasin seest poldipea madalamaks, et sidurikorv kindlasti külge ei hakkaks. Ja vedas kenasti koju ära.

Õli lahmas korralikult. Kogu mootor leemendas. Sellel oli mitu põhjust. Esiteks karterituulutuse torujupi asend Rottweileri pestava õhufiltri sees jättis soovida. Teine teema oli üks pisike simmerling, mis oli kõva nagu kivi. Toru tegin korda ja simmerlingi vahetasin välja. Aga mootor ikka õline. Lõpuks ei jäänud muud üle, vahetasin välja generaatori kaane tihendi. Ju see kalluri ratas siis vajutas tihendi nii kõvasti kokku et ei jäänudki enam tihedaks. Ja veel, vabakäigu andur laskis ka õli läbi. Ei piisanud O-ringi vahetamisest, tuli tervenisti andur välja vahetada. See on nii lolli koha peal, ajas üksjagu vanduma. Ja miks keegi ei hoiatanud et kohe kui anduri eemaldad, kargab tihvt vedru otsast välja ja suudab mu üldiselt üsna korras garaazis endale peiduka leida. Ei jäänud muud üle kui uue saamiseni raudnaelast uus tift voolida. Töötas küll 🙂

Amordid kah hooldusse, ikkagi 28 000 km sõidetud, kohati mitte just parimatel teedel.

Kuna ratas juba nii lahti roogitud, siis tagakiige ja lenksu laagritele ka uus määre sisse.

Koos poolraamiga õnnestus ka uus vasak tagumine jalaraud tellida. See oli auto alt läbi käies täiesti kägarasse muljutud. Kiigel on korralikud kriimud tunnistajaks.

Lisatulede kronsa, mida Addis Ababa getos üritasin kokku keevitada, vajas kohendamist. Esiteks nägi õmblus üsna inetu välja, teiseks oli pragu tekkinud ka vasakpoolse tule kõrvale. Uus keevis, pisut käiamist ja värvi ning tagasi.

Ketigrupp on ka üsna otsas aga kuna selle vahetamiseks ei ole vaja ratast laiali lammutada siis hetkel ei hakka tegelema. Enne uue hooaja algust jõuab ära vahetada.

Loomulikult õlide ja filtrite vahetus. Veepumba komplekti kontrollisin üle, emulsiooni kusagil näha ei ole. Ei hakka igaks juhuks vahetama.

Esiratta laagrid ja puksid vahetasin ka välja. Põhiline mure oli see et esirattal oli külgsuunaline loks sees. Läks hulga aega enne kui aru sain, mis viga. Selgus, et rummu sees olev pikk puks oli aja jooksul ca 2 mm lühemaks kulunud. Või siis ajapikku mutri kinni keeramisel lühemaks pressitud vms. Uuega sai korda.

Hea tunne et kohe kõik ära sai vahetatud Selle võrra talvel vähem nokitsemist ja sai eelmise hooaja lõpus veel kodu-ja lähivälismaal ka pisut hullata.

Tänaseks on tsikkel jälle valmis järgmisteks väljakutseteks. Mõned kriimud rohkem kui enne aga need on ausalt välja teenitud, igal oma lugu juures. Las olla kaunistuseks!

Elektrisüsteemile tahaks lähiajal väikesed täiendused teha. Akupanga/käivitusabi klemmid on vaja paigaldada nii et need ulataksid paagikotti. Navi tuleb ühendada läbi süüteluku. Ei saa aru mis mul mõttes oli, et otse lasin kunagi ühendada. USB laadija pesa armatuurile paigaldada, sellega peaks elekter ka olema klaar.

ABS peab lahkuma. Seda ei ole vaja. Kuigi sellist nõu anti siit ja sealt juba enne Aafrika reisi, otsustasin tookord alles jätta. Aga nüüd aitab. Saab tööriistadele normaalse koha.

Tahaks ratast kiita. Loomuliku kulumise või mudeli enda eripärade tõttu ei tekkinudki ühtegi tõsisemat probleemi kogu matka jooksul. Enamuse vigastuste põhjuseks oli juba mitu korda mainitud avarii Etioopias, kus oma lolluse tõttu suur veoauto esimese rattaga üle tsikli sõitis. Ja olenemata kõikidest vigastustes suutis see tubli tsikkel mind ikkagi 10000 km kauguselt, ebainimlikult palavast kliimast, täisvarustuses ja raskes lastis tervelt koju tuua. Kuigi kaasa sai võetud tagavara kütusepump, pingeregulaator, rattalaagrid, küljejala andur ja mõndagi veel, ei läinudki neid vaja. Nõrgim koht, mida disaineritele ette heita, on siduri peapump, mille kolvi mansetid on üsna lühikese elueaga. See tuli reisi keskel välja vahetada ja koju jõudes vajas jälle vahetust. Õnneks oli Magura vedelik kaasas ja päris teepeale ei jäänud.

Tehnilise poole pealt enam-vähem kõik. Tagajärjed likvideeritud ja ratas on jälle suurepärases vormis.

Antsu Viiul

Vihulamoto Aafrika seikluse teise etapiga (Nairobi-Tallinn) on otsustanud liituda sõber Ants. Ants on kogenud motomatkaja, kolanud läbi kogu Venemaa, lisaks Kaukaasia riigid, Kesk-Aasia, Mongoolia ja mõndagi veel. Lähinaabritest rääkimata. Talvel korra oli saunas jutuks, kes mida sel hooajal plaanib jne. Viskasin kutse õhku et mul tsikkel Nairobis, vaja koju sõita, tule ka. Ants vastas “Ok” ja vihtles edasi. Selline lühikesejutumees. Samal õhtul sai järjestatud tegevused, mis vaja teha et kõik sujuks. Paar järgmist nädalat kulus tsikli transpordi järjestamisele ja sujuvalt hakkasin viisadega tegelema. Vahepeal läks teele CdP taotlus, Merimetsas paar kaitsepookimist jne.

Ja ootamatult jõudiski kätte aeg “Antsu Viiul” , ristinimega Yamaha XTZ 750  Super Tenere, kasti pakkida ja teele saata. Kolm õhtut pusisime, tükike neljandat ka veel lisaks. Kuna olin transa hindu uurides kasti parameetrid ise ette öelnud siis nüüd tuli enda ette antud parameetritesse ära mahtuda.

Läks päris tihedaks. Näiteks esiratas mahtus kasti alles siis kui rehv sai maha võetud. Juhtraud ja kokpit tuli lahti kruvida. Kõiksugu õnarused ja oksaaugud said igasugust träni täis topitud. Küljekohvrid paraku ei mahtunudki kasti, need tuleb lennuki pagasis kaasa võtta. Kõige viimane, ülemine katteplaat sai nii kinni et Ants istus peale ja mina naelutasin kaane kinni. Kasti mõõtudeks sai täpselt vedajale lubatud L210cm; W60cm; H110cm. Kusjuures kõrgus on maast mõõtes, koos alusega. Hämmastav kui väikeseks on võimalik suur kolakas tsikkel pakkida. Samas ei kujuta ette kuidas oleks seda olnud teha kusagil lennujaama värava taga 🙂 . Kaaluks lubasin 250kg aga üle kaaluda seda ei õnnestunud.

Ehitasime kasti selliselt et kõrvalistel isikutel oleks võimalikult keeruline seda nö hoopealt lahti võtta ja midagi sisse vehkida. Selleks liimisime (lisaks naelutusele) kõik vineeri ja karkassi ühendused korralikult PVA-ga kinni. Hiljem selgus et toll tahab kontrollida tsikli mootori ja raami numbrit ja kast tuleb sihtkohas siiski lahti võtta. Kuna korralikult kokku liimitud kasti ei tahtnud enam lõhkuma hakata, lõikasin mootori.ja raaminumbri kohtadesse avad sisse ja kinnitasin sinna eraldi kaaned mida saab kruvidest lahti lasta.

Tänaseks on pakitud tsikkel jõudnud Hamburgi vahelattu. Sain juba Olaf`lt kiita et väga profilt ehitatud kast 🙂 .  Nairobisse peaks plaanide kohaselt jõudma juba 23 mail. Kohapeal on ka vastuvõtt ja Keeniasse sisse tollimine organiseeritud. Selle eest lubas hoolitseda meie vana tuttav Chris.

Enam ei sõltu meist midagi. Kogu vastutus on üle antud ja jääb vaid loota et antud ja saadud lubadused peavad ning kui lõpuks ise kohale jõuame on ka tehnika kenasti ootamas. Pöidlad kõvasti pihku!

 

 

PS! Kindlasti huvitab paljusid “viiuli”  Tallinnast Nairobisse lennutamise hind. Kuna see sai päris suure töö tulemusel (mõistliku hinnaga usaldusväärse vedaja leidmine on paganama suur töö, tegelt ka!) üpriski mõistlik siis panen kuluread siia kirja. Ehk ergutab see ka teisi pikemaid retki ette võtma kui numbrid silme ees. Omal ka hea hiljem vaadata.

  1. Tallinn- Hamburg 170€
  2. Hamburg- Nairobi 1080€
  3. Tsikli kasti alus+raam- tasuta
  4. Kinnitusvahendid, liim 25€
  5. Vineer, 5 tahvlit  50€
  6. Tsikli maale tollimine, transport kämpingusse  100€
  7. 4 õhtut oma tööd+ mõned kaljad ja saunapuud 🙂

Kokku praegu teadaolevate kulude pealt tsikli transa Tallinn-Nairobi , VihulaMoto omahind 1450€

Edit: Ratas kohal, kuludest lisandus kohaliku agendi tasu ja lennujaama cargoteenistuse tasu kokku ca 185€.

Ehk siis total 1635€

Coleman Tatra 3 sobivus motomatkaks

Nüüd, kolme kuu möödudes oleks paslik anda väike tagasiside talvel välja valitud Coleman Tatra 3 kohta.Seda just motomatka kontekstis, arvestades et matkajaid on kaks ja sõidetakse ühe tsikliga.Kahekesi ühe tsikliga matkates on kompaktsus ja kaal oluliselt suurema tähtsusega kui kahekesi kahe tsikliga matkates. Püüan olla võimalikult objektiivne.
Pildiotsingu coleman tatra 3 tulemus
Suurus pakituna. Peale mõningaid katsetusi pakime telgi ja kaared eraldi. Telk läheb küljekohvrisse, kaared pehme kohvri tagumisse taskusse. Väga ok. Miinus on liiga hea originaalkott. See on torukoti põhimõttel ja päris hermeetiline. Ja kuna on hermeetiline siis sulgemisel jääb sinna alati üksjagu õhku mida välja ei saa. See omakorda võtab rohkem ruumi. Originaalkott on tõenäoliselt päris hea kui telk kinnitub väljaspoole kohvreid aga kohvri sees võiks olla mingi lihtsam kompressioonkott. Päris ilma kotita ei saa telki piisavalt kompaktseks pakkida.
Paigalduse mugavus/kiirus See on ikka jube suur õnnistus et kogu telk seisab üleval ainult kaarte abil. Kolme kuu jooksul eile esimest korda tõmbasin mõned nöörid pingule ja paigaldasin vaiad. Seda seepärast et saime korraliku vihma. Üles panemine ja kokku pakkimine on kiire ja mugav. Nii kiire et ei oleks uskunud. See et kaared tuleb nn kanalitesse lükata ei ole üldse probleem (eks aeg näitab kaua vastu peab). Ilma vaiade ja nöörideta püsti püsimine on äärmiselt vajalik. Aafrikas on maapind enamasti kas kõvaks põlenud savi või pehme liiv. Mõnedes linnakämpingutes ka betoon. Kõik need aluspinnased on vaiade jaoks ebasoodsad. Liiva sees nad ei püsi ja kõva pinnase sisse neid lihtsalt ei vajuta. Autodega matkajatel on eraldi vaiahaamer kaasas. Üksi paigaldamise lihtsustamiseks on alumiiniumkaarte otsad disainitud nn kraega. Korra juba rõnga sisse panduna püsivad need seal hästi ja ei pea paluma kaaslasel “otsa hoida või juga juhtida”.
Suurus Kahekesi matkates just paras. Kohvrid ja sõiduriided mahuvad eeskotta, magamistoas on piisavalt ruumi nii magamiseks kui ka ülejäänud mandi laiali laotamiseks.
Kasutusmugavus Väikese miinusena võiks välja tuua suhteliselt madala “välisukse”. Suuremat kasvu mees peab natuke rohkem kui tahaks koogutama. Kuna eeskoda on madal siis seal sees olles midagi toimetama ei mahu. Telki sisenemiseks tuleb avada nii välis- kui siseuks ja siis ühe vauhtiga kohe kas sisse- või välja ronima. Telgil on küll kaks välisust kuid reaalselt leiab kasutust ainult üks kuna sisemine uks avaneb ühele poole. See ei ole eriline miinus, lihtsalt teine uks meil kasutust ei leia ja on suhteliselt mõttetu. Samas ühest servast sisenemine jätab kohvritele ja sõiduriietele pea kogu eeskoja ruumi ja nendest ei pea üle ronima. Footprint võiks ehk olla, samas peab seda siis puhastama ja see lisab kaalu/mahtu pakituna.
Ventilatsioon Ventilatsioon on nii ja naa. Mingit kondentsi ei tekkinud, ka mitte mere ääres üliniiskes kliimas. Samas õhupuudus tekkis küll. Seda just mereäärses eriti kuumas ja niiskes kliimas kus samal ajal tuult ka ei olnud. Võrkpinda on sisemisel telgil vähe ja olemasolev võrk on nii tihe et see piirab õhu liikumist märgatavalt. Olen harjunud et telgi uks on soovi korral kogu ulatuses võrk, Tatra 3-l aga on ainult ülemine kolmandik võrguna. Samuti võiks telgi laes olla rohkem võrku. Oma osa võis mängida ka asjaolu et kui telk on paigaldatud ainult kaartega, nöörid-vaiad on pingutamata, siis ei ole telgi kuju päris korrektne, nn õhukanalid on kinni ja seepärast ka ventilatsioon nii hästi ei toimi. Kokkuvõttes oli ventilatsioon puudulik ainult eelpool mainitud üliniiskes ja eriti kuumas ning ilma igasuguse tuuleta tingimustes. Muul ajal täiesti talutav. Siiski kaalun sisemise ukse tuunimist nii et see oleks kogu ulatuses võrk.
Kokkuvõte Arvestades eeltoodut annaksin 5 palli süsteemis Tatra 3 -le motomatka telgina hindeks 4+. Sissepääs on tsipa ebamugav, seda muuta ei saa.
Sisemine uks võiks olla üleni võrgust, seda saaks paremini teha.Praegu tundub et sai kõik öeldud. Kui miski meenub siis lisan.

Tsikli piduritest ja ABS-st

Tagumisest pidurisilindrist.

Praegu on selgeks saanud et tagumise pidurisilindri “akent” eraldi varuosana ei ole. Samuti ei ole ilma aknata pidurisilindrit originaalvaruosana. Uue silindri hind on 135€. Hea on see et hinna sisse kuulub ka uus kolb koos mansettidega. Aga ikkagi päris kobe hind tootjatehase jama parandamise eest. Mis siis õigupoolest on hea lahendus? Hetkel suudan välja mõelda sellised variandid:

1. Pöörata edaspidi rohkem tähelepanu õigele ja heale pidurivedelikule ja loota et uus pidurisilinder (õigemini aken selle küljel) peab vastu vähemalt sama kaua kui esimene, st 64000km.

2. Võtta olemasolev silinder maha ja keevitada aknaava julmalt kinni. Sulam muidugi ei ole teada aga ehk on võimalik? Sellele lahendusele ootaks hea meelega kommentaare.

3. Proovida leida sobilik pidurisilinder teiste tsiklite ja mudelite pealt ning ehitada süsteem pisut ringi. Siin muidugi tekib muid konkse, alates kinnitustest, hoovastiku sobivusest kuni banjode ja voolikuteni välja.

ABS-st sellel konkreetsel mudelil.

Juba talvel, kui tsiklit matkaks ette valmistasin, soovitati ABS lihtsalt minema visata. Tookord ei raatsinud seda teha. Sai hulga aega ja raha kulutatud ümbertõstmisele, uutele voolikutele jne. Täna võin öelda et oleks pidanud kuulama ja selle junni minema viskama. Kui kunagi koos tsikliga koju jõuame siis ka teen seda.

Jumalad, karma, paranoia jne

Kliima on mere ääres oluliselt erinev sisemaa omast. Temperatuur on sama mis kogu reisi vältel, 32-33`C aga niiskus võimendab kuumust. Kuigi dushi all käime paar korda päevas, on pidev kleepuv olek üsna ebamugav. Riided on samuti niisked. Telk on nagu saun. Magame ilma igasuguste magamiskottide, tekkide või linadeta, riietest rääkimata aga ikka on kõik kleepuv ja niiske ja jube palav. Ja nagu kiuste, kuigi mere ääres, ei liigu õhk öösel üldse. Täielik vaikus. Hommikul ärgates on meri peegel. Ja kui üldse tuult ei ole siis ei toimi ka telgi ventilatsioon eriti hästi ning kogu palavusele ja niiskusele lisandub veel ka õhupuudus.

Kõige selle tõttu otsustame öömaja vahetada ja kolida mitte kaugel asuvasse kohalikku külalistemajja.  Leidsin selle paar päeva tagasi üsna juhuslikult. Korralik tuba- dush, soe vesi, konditsioneer ja külmik. Kesklinnale asub külalistemaja isegi lähemal. Ja hind ka soodsam kui kahekesi telkides, 15$tuba vs 20$ telkimine. Niisiis pakime asjad ja asume teele.

Ca paari km pärast juhtub see millega peaksime hakkama juba harjuma- esirehv jälle tühi. Oi kuidas ei viitsi jälle jamada. Õnneks on 10m eemal puu all üks mehike kes tegeleb kummist asjade parandamisega. Tõstame kohalike abiga ratta  jälle keskhargile ja harutan esiratta alt ära. Eemaldan ka seekord rehvi täielikult veljelt sest ma lihtsalt pean aru saama mis kuradi jant sellega on. Mehike puu all lõikab vilunud liigutustega  vanast jalgrattalohvist parajad paigad ja liimib õigele kohale. Seekord on kaks auku. Ja jälle on muster sama, pikliku kujuga, diagonaalis asetsev vigastus. Ja jälle leian rehvi seest samasuguse lõhe nagu eelmisel korral. Seekord pisut pikema. Enam ei mäleta, kas eelmisel korral sai korralikult kogu rehv seest poolt üle kontrollitud, kas see lõhe võis juba eelmisel korral olla ja lihtsalt ei märganud või on uus tekkinud. Kogu esirehviga seonduv on nagu üks suur hall õudus, enam ei suuda eristada detaile. Aga elu läheb edasi. Paneme ka rehvi lõhele paiga peale ja vähemalt külalistemajani peaks vastu pidama. Vilumus on jõudnud juba sellisele tasemele et isegi Oksanale ei pea enam ütlema millist võtit on vaja ulatada või mis hetkel kompressor sisse lülitada. Samal ajal kui kompressor tiksub, monteerin ratta tsikli külge. Me ei räägi seekord teineteisega. Ja seekord ma ei ropenda ka. Ma ropendan sõnatult. Oksana kuuleb seda siiski.  Ja ta noomib mind, nagu ikka kui mu sõnakasutus ei ole sünnis. Aga ta on tark tüdruk ja ta teeb seda seekord sõnatult. Nii me vaikides pakime tööriistad ja sõidame edasi. Külalistemajani peaks olema ainult mõni kilomeeter. Ma ei mäleta täpselt kui kaugel see on aga ma mäletan et see oli linna poole suunduva suure tee paralleeltänav. Ja ma mäletan seda kohta kus tuli vasakule pöörata.

Saame sõita ca 500m kui tsikkel annab märku et midagi on valesti. Vaatan, esirehv on täis. Tõsi, kiiruga paigaldades läks valepidi veljele, st pöörlemissuund on vale. Aga see ei ole väga suur probleem. Ok, ju siis lihtsalt tundus. Stardime uuesti aga ilmselgelt ei ole asjad õiged. Jään jälle seisma ja seekord on tagumine rehv tühi. Jaja, päriselt ka! Vaatame üksteisele otsa ja mõlemad mõtlevad sama. Millisele Jumalale me varba peale oleme astunud? Peaks küünla panema. Aga millisele? Siin on kõik maailmas olevad variandid esindatud… Hei-hei! See on siiski rehv! Ainult rehv! Kummist rehv! Tagumine rehv! Siin ei ole mingeid väikesi kuradikesi ümber tsikli jooksmas!

Ühendan kompressori ventiili otsa, lootuses et saab mingi rõhu sisse ja kuni külalistemajani kuidagi ära veereda, seal aega mässata. Päike juba madalal. Aga ei, manomeeter isegi ei liigu. Väljast mingit vigastust märgata ei ole. Ok. Kui hull see ikka saab olla. Proovin vaikselt sõita, ehk leiame selle öömaja siitsamast kõrvaltänavast üles. Oksana jalutab järgi. Aga tuttavat kohta ei tule ja kõrvaltänav osutub tupikuks. Keeran majade vahelt peatänava äärde tagasi. Õnneks on just selle koha peal siledam plats kuhu saame oma välitöökoja üles seada. Tagumine ots on vaja kergeks teha, seega kogu koorem tuleb rattalt eemaldada.

Avan rehvi ühe poole ja urgitsen siselohvi välja. See on korralikult vigastatud. Mitte auk vaid puha puruks. Kuna tagavara on olemas siis ma väga ei põe. Libistan käega üle  rehvi sisekülje, kontrollimaks kas mingit naela juhuslikult ei ole sisse jäänud. Ei tunne midagi. Ei, ma ei usalda ennast. Ma võin eksida. Eemaldan rehvi täielikult veljelt ja vaatan korralikult kogu sisekülje üle. Ja seal ta ongi. Diagonaalis, mitte väga märgatav suur roostes nael. Nael on nii diagonaalis läbi rehvi tunginud et see võis seal juba pikemat aega olla, enne kui siselohvile augu sisse kulutas ja tühjaks vajus. Seejärel, juba tühjana, liikus veljel ja tõmbas lohvil suure tüki lahti. Mis iganes, vähemalt on konkreetne põhjus. On tükk pusimist enne kui naela kätte saan. llma näpitsateta ei saakski. Uus sisse ja vahetult enne pimedat saame liikuma.

Meie uue öömajani on veel ca 5-6 km ja tühja rehviga ei oleks seda maad ilma suuremate kahjudeta õnnestunud läbida. Seega õige otsus ikkagi teepeal rehv korda teha. Õnneks ootab meid toas soe dush, külm õlu ja lai voodi. Kohal.

Selle matka üks pikemaid 10km sai lõpuks läbi.

Livingstonia müsteerium, teekond Dar-i ja pisut tehnilist.

Liikusime satikate kuurortist paarsada km üles poole ja jäime peatuma Hakuna Matata nimelises kämpingus. Väga chill koht. Isand Willie ostis 4000$ eest hektarise tüki järve äärde ja tiksutab seal vaikselt oma pinsipõlve õhtusse. Nii hästi rahulikult. Kapist saab õllemärga, Martha teeb õhtuks miskit söögipoolist- mis sa hing veel oskad elult tahta. Paar õhtut läks nagu lennates, arutasime maailma asju ja nii mõnelgi teemal sattusime sama meelt olema.

Et järve ääres istumine liiga igavaks ei läheks otsustasin pisut liigutada ja valmistasin tsikli ette väikeseks offroad retkeks. Eemaldasin kohvrid ja pakkisin kõik vajaliku nii et kaasa tuli ainult paagikott. Willie, kes kunagi oma vana Defenderiga  Livingstoniasse päevatrippe tegi, pakkus et tõus (15km) võiks mul aega võtta 1,5h. Varusin igaks juhuks vett ja vaatasin et pidurivedeliku pudel ikka kaasa saaks. Pisut küll kahtlesin, kas tasub jamada ja oma elu võimalike vigastustega (tsikli vigastusi eelkõige pean silmas) keeruliseks teha. Aga soov kerges lastis rattaga mägedes hullata sai võitu.

Tõus oli raske küll aga ei midagi võimatut. Ca 20 min ja olin üleval. Kuna ma eriti eeltööd ei olnud teinud siis ei osanud ka midagi oodata. Seda just Livingstonia kui asula osas. Hoolimata edevast nimest arvasin et tegemist on lihtsalt mägedes asuva külaga. Ja ega ma eriti ei eksinud ka. Aga seal külas on üht-teist veel. Näiteks kirik. Väga viisakas kirik, hoolitsetud ja täiesti eba-aafrikalik. Vabandatagu minu robustne väljendusviis, aga Aafrika kirikud (ehitisest räägime) on  suht nirud oma väljanägemiselt. Siin aga täitsa kobe katedraal. Küla ise on ka pisut korralikumate majadega. Keskväljakul näen paaril hoonel silti “University of Livingstonia”. Alguses tundus naljakas aga siis ilmusid campuse viidad ja lõpuks olin keset ülikoolilinnakut. Isegi tudengid jalutasid ringi. Üsna sürr värk. Hiljem sain teada et pidada Malawi parim ülikool olema. Pagan seda teab. Aga ega seal muud teha pole ka kui õppida, selles mõttes ehk tõesti…

 

Sama teed mööda tagasi ei tahtnud minna, otsustasin veel väikese tiiru mööda mägikülasid teha. Ja väga tore oli! Sai üksjagu külaeluga tutvuda ning huvitavaid radu sõita. Õhtuks kogunes tsipa alla 100km. Ja seekord ilma ühegi tehnilise viperuseta.

dav

 

Malawist Tansaaniasse piiri ületus oli üsna pingevaba (kui välja arvata järjekordne tühi esirehv). Viisa maksis 50$/nägu ja kõik. Kuna meil oli vaadatud ööbimispaik ca 40 km piirist edasi siis püüdsin agiooniat pikendada. Pumpasin iga 5-10 km tagant rehvi täis ja püüdsin sel viisil kämpinguni jõuda. Paraku oli vaja tankida. Et tankida, vaja tankla leida. Mingil põhjusel lootsin et Tansaanias saab tanklas kaardiga tasuda. Ei saa. Niisiis, et tanklas tankida, oli vaja saada sulli. Et sulli saada, tuli leida ATM. Nii me siis tiirutasime edasi-tagasi, ikka mõned km sõitu, jälle kompressor välja, rehv jälle täis ja natukese aja pärast kõik kordub.

Mingi aja pärast saime nii sularaha kui ka paagi täis ja võtsime suuna ööbimispaika. Ca 15km piirilt rehv jälle tühi. Otse politsei kontrollpunkti kõrval. Püüan seisma jääda ja tee servas veidi siledamat kohta leida aga… sidur ei lahuta. Ja tagumist pidurit ei ole jälle.  On juba veidi videvik. Et tsiklit üksi keskhargile vinnata, tuleb kogu varustus maha laadida. Vastasel juhul ei jaksa keskhargile vinnata.  Mosko küljekohvrid käivad õnneks eriti lihtsalt küljest ära. Esirehvi on teepeal juba nii palju lapitud et see käib pimesilmi. Ca 15 min ja jälle korras.

Peale rehvi lappimist võtan siduri ette. Kuna see oli juba päeval endast märku andnud siis olin jõudnud igasuguseid mõtteid mõelda. Töösilinder on vahetatud ca 20 000km tagasi… Sigutech… pagan teab. Loodetavasti on ok, ikkagi kolme tihendiga kolb. Kui nüüd kolvil pragu sees, siis on suur jama. Kui tihendid läbi… äh, ega see parem pole. Õnneks on mul Magura pudel kaasas. Lihtsalt see asub kohvriraamide all, kätte saamiseks tuleb pisut kruvisid ja polte kruttida. Aga see on lihtsalt tegemise vaev. Kaan maha keeratud, selgub et vedelik on alles. See tähendab et tehniline osa on korras, lihtsalt vaja vedelik välja vahetada. Vana on tõesti jube määrdunud.  Ja jube kuum. Igatahes, õhutan vana vedeliku välja ja sidur saab jälle korda.

Tagumine pidur. See väike aknake mis piduripumba anuma küljel on, on otsustanud Aafrikasse jääda. Mis ikka, panen teibi augule peale ja sõidame, juba pimedas, edasi. Nagu varasemalt öeldud, tagumine pidur on mugavuspidur, mitte hädavajalik. Ratast sellega seisma nagunii ei saa, pigem manööverdamisel ja kallakul paigal seismisel vajalik. Või siis laskumiste aeglasel kiirusel. Seega midagi hullu pole.

Hommikul vaatan lähemalt. Kõik puhas, vigastusi ei paista, lihtsalt see klaasist aken on kadunud. Mille pagana pärast see aken seal anuma küljel üldse on??!! Krt, kui pidureid pole siis saan ma sellest nagunii aru. Huvitav kas leidub inimesi kes iga kord enne sõitma minemist veenduvad kõikide vedelike olemasolus just nende aknakeste kaudu? Kuni leket ei paista, ei tohks ka probleemi olla.  Loodetavasti tehakse ka umbseid, ilma aknata variante sest see pump läheb pinsile igal juhul. Kuigi mul on tagavaraks kaasas väike valik polte-mutreid-seibe, ei nendega auku lappida. Arvasin et panen poldi läbi augu, seibidele kummitihendid alla ja keeran kinni ja ongi korras. Paraku on see aken nii lolli koha peal et see ei õnnestu. Kuna see anum on lihtsalt vedelikuvaru hoidmiseks, st seal rõhku sees ei ole, siis proovin paigata lihtsamal moel. Topelt kummilapp (selleks siis oligi vajalik jupike jalgratta siselohvi kaasas vedada 🙂 ) , paar seibi toeks ja suurte kaablisidemetega kinni. Näeb jube välja. Aga autentne Aafrika värk. Etteruttavalt võin öelda et leket ei ole ja päris mitu sõidupäeva juba seljataga.

Tansaanias on internetiga suht kehva, veel kehvem kui senistes maades. Tanklates kaardiga tasuda ei saa. ATM-e on siiski võimalik leida ja enamasti saab neist ka MASTER kaardiga välja võtta.

Erinevatel põhjustel otsustame edasi otse Dar es Salaam`i sõita. Selleks kulub meil piirilt alates  üsna täpselt kolm ööpäeva. Esimene pool teest on valdavalt remondis.  Nagu juba tavaks saanud, esirehv vajub vastu õhtut jälle tühjaks. Remondin kiirelt ja jätkame. Päevasel ajal pole eriti hull kuna nähtavus on ok. Pimedas on remondis olevate lõikude ümbersõidud päris karmid. Meeletu tolmu vältimiseks pritsitakse ajutisi teid veega. See tekitab tee pinnale vedela savi kihi, mis on äärmiselt libe. Lisaks ei ole selle kihi all näha konarused ja augud. Ajutiste teede peale arusaadavalt ei kulutata liiga palju ja päris tihti on seal suured augud või libedad kivimürakad pasakihi all. Kõige hullem on aga äärmiselt tihe rekkate liiklus nende niigi ohtlike lõikude peal. Lisaks on need lõigud enamasti kas tõusul või langusel. Püdela savi sees, täislastis rattaga, kahekesi, rekkate vahel, pimedas… sitt lugu raisk, ausalt. Pole kusagile öömajale ka jääda, esimene koht on alles 140km kaugusel, alates päikeseloojangust. Võimalusel eirame keelumärke ja sõidame remondis oleval lõigul. Mõni on täitsa korralik, tihendatud killustik. Mõni isegi asfalteeritud. Ühel lõigul on värskelt pigi peale kantud, tõenäoliselt oleksime päev hiljem saanud värskel asfaldil sõita. Viimasel remonditaval lõigul on inimesed alles teel. Meid peatab püssiga mees ja üsna otsustaval moel käsib tagasi keerata. Kuna tegemist ei olnud AK 47-ga siis teen näo et keeran tagasi, poole pöörde pealt aga keeran uuesti pärisuunas ja jannan gaasi. Keegi õnneks paugutama ei hakka. Jõuame õnnelikult kämpingusse ja võtame seekord üle pika aja toa (hüti).

Kuna kämpingus hommikusööki ei pakuta, otsustame lähimas linnas midagi hamba alla otsida. Koos hilise ärkamisega kulub üksjagu aega enne kui jälle liikuma saame. Oleme täpselt poolel teel Dar es Salaam`i. Täna tahaks küll kohale jõuda. GPS näitab 560 km. Vaevalt. Pealelõunal on jälle esirehv tühi. Kuna on veel mõned tunnid valget aega siis otsustan koletise kõhtu vaadata. Mingi täielik ulme. Kuidas saab esirehv nii palju kordi katki minna??!! Kui varasemalt olen siselohvi lihtsalt külje pealt välja koukinud ja kiirelt ära lappinud siis seekord võtan rehvi täiesti maha, et saada aru mis kuradi kepp see käib iga päev. Sitt keeb täiega. Samal ajal juhtub meile vastu tulema Victor, Prantsusmaalt.  Vana African Twin`ga ja teel Kapplinna. Koos avastame rehvi seest veidra prao.

Terav ja parasjagu sügav. Just selle koha peal kus on viimased vigastused. Ka vigastuse kuju ja nurk klapib. See pragu või lõhe ei ole läbiv. Väljast on rehv terve. Kuna hetkel väga paremat varianti ei ole siis kleebin mitu kihti halli teipi prao peale ja loodan et siselohv jääb edaspidi terveks, vähemalt kuni uue leian.

Kuna rehvivahetusega kulub seekord paar tundi siis Dar-i ründama ei hakka. Jääme teeäärsesse kohalikku külalistemajja ööbima. Täitsa viisakas koht ja kahene tuba ainult 6$. Isegi soe vesi olemas.

Dar-st räägitakse igasuguseid jutte, tänaval turistide röövimine pidi tavaline olema. Paneme oma väärtuslikuma kraami igaks juhuks sügavamale kohvrite põhja ja paagikoti luku vahelt jätan suurema heebli otsa välja. Hea võtta kui mõni rätipea peaks vehkima tulema. Valmistan ennast mentaalselt ette et kui peaks mingi teravam moment tekkima siis risti ette ei löö ja midagi niisama käest ära ei anna.

Ummikud algasid ca 60 km enne linna ja autode vahel laveerimist oli päris palju. Üks kohalik tsiklimees mingi vanema Honda endurokaga tegi ees kõva sõitu ja temaga võidu siis kimasime pealinna poole. Vahepeal tuli läbida mingi suurem rahvuspark kus kaelkirjakud ja antiloobid kohe tee ääres kolasid. Ca 40 km enne Dar-i jälle esirehv tühi. Seekord õnneks kohe rehvitöökoja ukse ees. Selgub et teip on ikkagi paigast nihkunud ja sama kujuga auk jälle.  Ja seekord on töökojas ka vulkaniseerimiseks vajalikud riistad. Aega läheb palju kuna voolukatkestused ei lase vulkaniseerida. Hea on see et ka rehvi sees olev lõhe saab seekord vulkaniseeritud lapi peale.

Siselohvil ei ole enam tervet kohta. Ja hoolimata sellest et paikade varu oli korralik on need nüüd peaaegu otsas. 3tk on veel.

Õhtuks jõuame pealinnast ca 15km lõuna poole, Kepepeo (tõlgituna liblikas) randa. See oli ka eesmärk ja paariks päevaks jääme nüüd paikseks. Linn nagu iga teine lõunamaa linn. Ei läinud heeblit vaja. Meenutab Kagu-Aasia suurlinnu, kuigi Dar ei paista eriti suur olevat. Aga üldiselt on Aasia/ Araabia linnadega sarnasus olemas. Tänavatoit, igasugused teenused otse tee serval jne.

Lõpuks ometi India ookean, valge liiv ja helesinine läbipaistev vesi!!!

 

Järjekordne tehniline ülevaade asjast ja olukorrast

Esmalt, mägedes läks pidurivedelik keema. Seda on mul varasemalt ka juhtunud aga mitte selle rattaga. Enne reisi sai vedelik ka vahetatud. Ja kuidagi liiga kiiresti kuumenes üle. Ca 100m laskumist ja tõsisem katsumus ei olnud isegi veel alanud. Tagapidurit on üldiselt suht vähe vaja. Maanteel sõites pm ei kasutagi, kruusa peal pisut tasakaalustab. Ja vahel linnas manööverdades ka vaja. Üheks ülekuumenemise põhjuseks oli kindlasti täisvarustuses ratas. Samas koormused suurtel kiirustel on teinekord suuremadki…

DOT-4 oli lihtsasti leitav. Ülejärgmisel päeval kui jälle asfaldile saime oli teises putkas olemas. Piisas õli peale valamisest ja õhutamisest. Õnneks pumba mansetid kõik terved ja leket ei ole siiani näha. Vahetasin igaks juhuks klotsid ka taga ära kuigi vanad kannataks veel sõita küll. Vanad jäid tagavaraks.

Ca 200km enne Lusakat, peale väikest peatust hakkas mootor väga julmalt tõrkuma. Kuidagi gaasiga mängides õnnestus hoog üles saada aga see oli ikka tõsine tegemine. Lusakasse põhja poolt sisse sõites on väga pikalt teeremont ja tolmaval kruusal on meeletud ummikud. Turtsuva mootoriga oli see pea samasugune katsumus nagu paar päeva tagasi mägedes möllamine. Pm oli viimasel ajal mõned korrad varem ka ette tulnud et mootor pisut plödises, tyhikäiku ei olnud ja vahel suri välja. Arvasin alguses et kütus kehva. Tegelikult oli asi filtrites.

Tuli filtrite vahetus ette võtta:

 

Kaitserauad õnnestus trepi peal ilma abivahenditeta täiesti viisakasse vormi saada, polnudki nii keeruline kui alguses tundus.

Esirehv on saanud päris mitu korda naela vm torke. Tagumine mitte kordagi. Tavaliselt on ikka vastupidi.

Vasak esimene piduriketas on kuidagi jubedalt kolisema hakanud. Neetidest on radiaalsuunaline loks pea 4mm: https://www.youtube.com/watch?v=Q6ptGrLPpJc&feature=youtu.be

See natuke teeb ärevaks. Head lahendust ei ole siiani välja ka mõelnud. Proovin lähipäevil koonusega needid üle käia, ehk õnnestub loks likvideerida. 

Tehnika on laias laastus korras, peale kirjeldatud pisiasjade mingeid tõrkeid ei ole esinenud. Ahjaa, mägedes kukkudes sai üks küljekott pealt pisut kannatada. Õnneks mitte kott ise aga neil on külgede peal mingid lapakad, sellel on nüüd auk sees. Ja õhufiltri õli ka enam ei ole 🙂