Kokkuvõte 1

Proovin Aafrika reisist väiksemat sorti kokkuvõtte teha. Detailidesse praegu ei lasku, lihtsalt üldine tagasivaade.

Olen õnnelik inimene ja saanud reisida juba üsna madalast noorusest alates. Esimene pikem reis oli koos vanematega Baskiiriasse kui olin 7 aastane. Mäletan siiani eredamaid hetki. Nägin tookord nii maa- kui linnaelu. Mõlemad erinesid Eestist üsna olulisel määral. Ufaa kesklinna tiikidega pargis kasvatasid memmed koduhanesid. Sain ühe käest peaaegu peksa. Nad olid tigedad. Turul müüdi meloneid ja arbuuse mõõtudes mis olid seninägematud- 10-15kg. Suutsin neid ainult veeretada. Maal elasid inimesed muldpõrandaga hüttides. Üle läve ronimine oli kõva ettevõtmine. Lävi oli ca 70cm kõrgune, et sead tuppa ei tuleks. Hütt ise oli kahetoaline. Eespool köök-elutuba, taga magamistuba. Magamistoas oli keset ruumi suur vene ahi ja ühes nurgas altar ikoonidega. Kogu hütt oli kärbseid nii täis et võimatu oli isegi süüa. Teisel päeval ema kannatus katkes ja ta otsustas kärbsed toast välja ajada. Alustas suure rätikuga tagumise toa tagumisest nurgast lehvitamisega ja nõnda kuni ukseni. Olin õues ja kui see kärbseparv uksest viimaks välja lendas- see oli nagu mesilasesülem!

Küla serval oli väike puudesalu ja igal pool mujal kuhu vaatasid- avar stepp silmapiirini. Pimedaks läks ruttu ja öösel paistsid kaugel naftapuurtornide tuled. Selleks et üldse kohalejõuda tuli suure tee pealt külasse kõndida umbes 7 km. Tee viis otse läbi igast servast silmapiirini ulatuva päevalillepõllu. Keset põldu oli vihm pinnase ära uhanud ja tookord mulle tundus et uhtekraav oli pool Pärnu jõe laiusest.

Kontrastseid muljeid sellest reisist on veel palju aga need ei ole praeguse kokkuvõtte juures nii olulised. Mulle jäi meelde et reisides saab näha asju ja olukordi, mille olemasolust ei pruugi aimugi olla. Täna tundub mulle et just see- ootamatud olukorrad, kohtumised, emotsiooni jne ongi mille pärast mulle meeldib reisida. Ja tookordse Baskiiria reisi tegi nii meeldejäävaks (peale selle et see oli üldse esimene pikk reis) võib-olla ka asjaolu et puudusid igasugused ootused. Ei mingisuguseid eelarvamusi, ei infokillukestki eelteadmisi. Ma tahan seda tunnet tagasi!

Olin Aafrikat vältinud pikalt. Ma vist ei olnud kuulnud ühtegi head muljet Aafrikast. Inimesed kurjad, kerjused igal pool, teed hirmsad, röövitakse igal võimalusel, antisanitaarsed tingimused jne. Tegelikult ju räägitakse selliseid jutte pea kõikide turismisihtkohtadest eemale jäävate piirkondade kohta. Aga need mõned reisikirjad, mille peale olin sattunud, olid nii negatiivse tooniga kirjutatud et alateadvuses olin hakanud isegi Aafrika teemalisi blogisid ja reisiraporteid vältima.

Mingil hetkel sattus külla tulema sõber Oleg, kes oma ümbermaailmareisi jätkuna planeeris just Aafrika etappi. Istusime saunas ja mitme õhtu jooksul arutasime läbi erinevad marsruudid. Kuidagi tõmbasid need arutelud endaga kaasa ja mingil hetkel märkasin, et planeerin juba enda reisi. Mulle ei meeldinud mõned tema valikud, hakkasin infot otsima kuidas oleks minu arvates mõistlikum Aafrikat avastada ja lõpuks läkski korralikult lappama. Järgnes lahkumisavaldus tööandjale, lõputud päevad-ööd garaazis ja arvuti taga mis ühel hetkel päädis põhjalikult pikaks reisiks ettevalmistatud mootorratta saatmisega LAV-i ja paar kuud hiljem endale lennupiletite ostmisega samasse sihtpunkti. Algas uus level minu rändurikarjääris.

Aafrika oli kõike muud kui see millena ma teda ette kujutasin.

Iraan. Rattalaager. Kebab. Kurdid.

Tõepoolest, hommikuks oleme Iraanis. Laev on küll pisike aga teinud öösel head sõitu. Meri on sile, ei loksuta. Mis on julgustav, sest autodekil, kus meie rattad on kinni seotud, vedeleb igasugust kraami. Kui see peaks seal liikuma hakkama on kehvasti.

Sadamasse sissesõidul näeme vanakooli puust kaubalaevu, mis siinkandis, Araabia poolsaart ümbritsevates meredes, on siiani aktiivselt kasutuses.

Kunagi kui oli teemaks, millist marsruuti mööda Aafrikast koju sõita, kaalusin päris tõsiselt sellise laevaga Adeni lahe ületamist, Somaaliast Berbera sadamast Omaani, Muscat-i. Paar rändurit on varasemalt nii teinud. Aga sellisel juhul oleks meil Sudaan vahele jäänud. Samas Omaani oleks jälle ära näinud 🙂 . Aga mis siin ikka oletada, seekord sai nii ja miskit järgmisteks kordadeks ka.

Bandar Abbasi sadamahoone on vägev ja esinduslik merevärav. Tsiklid kästakse parkida hoone merepoolsele küljele ja ise sisse paberitega klaarima.

Omaani automatkajatel on agendid juba ette tellitud, nemad juhatatakse kiirelt kusagile ülemistele korrustele VIP-loungesse, kuni paberid korda aetakse. Me oleme alguses üsna lammaste nägudega. Midagi ei saa aru. Passi sai tempel küll sisse aga kuis tsikli sisse saab tollida..? Küsime, juhatatakse kusagile naaberkvartalisse, miskisse soojakusse koopiaid tegema. Tagasi tulles ei taha meie koopiaid keegi. Lõpuks mingi vend võtab meie paberipaki ja läheb kusagile. Tuleb mingi aja pärast tagasi, küsib 200$. Krt, mitte muffigi ei jaga. Kuidagi saan oma paberid tagasi.

Samal ajal on Ants leidnud ühe vabalt vene keelt rääkiva iraanlase. Selge pilguga, tore mees. See võtab meid oma tiiva alla ja hakkame paberipatakaga allkirju koguma. Vahemaad on päris pikad. Paar korda tuleb sõita teise sadama otsa, tsikliga 3-4 minutit sõitmist. Mees võtab mõnes kohas oma pangakaardi ja maksab sellega midagi. Küsimuse peale vastab et pärast klaarime, katsume praegu asjad korda saada. Järjekordades seistes on aega ka juttu ajada. Härra on kunagi Riias õppinud ja hiljem nõukogude allveelaevadega maailmameredel seilanud. Nüüd pinsil.

Paberite ajamine võtab kokku 4,5h aktiivset jooksmist ühe ametniku juurest teise juurde. Meie uuest sõbrast on reaalselt kasu. Igal pool kus käime, taotakse pitsateid paberitele ja allkirjastatakse dokumente. Ühtegi korda ei tundu, et oleksime mõne kabineti ukse taha vales järjekorras sattunud. Lihtsalt ongi nii keeruline siin. Aga iga asi saab ükskord otsa ja ka meie paberid meritsi Iraani sisenedes saavad lõpuks korda aetud. Klaarime elupäästjaga asjad ära ja meid lubatakse sadama väravast välja sõita.

Kõht on tühjaks läinud. Valime kaardilt lähima koha ja võtame esimese eine Iraanis. Juba tuttav värk- Fanta/Coca/sprite, riis ja lamba/kana jalg, grillitud tomat ja .. midagi oli veel. Teeäärsed kohad ei üllata muuga kui hindadega. Võrreldes paari aasta taguse Iraani külastusega on hinnatase kordades alanenud. Kohalikele ettevõtjatele tõenäoliselt kehva uudis, meie aga ei saa kurta.

Peale sööki paneme paagid täis ja võtame suuna kodu poole. Aafrika on tehtud, Araabia poolsaar, nii uskumatu kui see ka ei tundu (siiamaani ei usu ise ka) , on samuti tsiklitel läbitud. Nüüd on jäänud ainult loetud päevad sõita, et koju jõuda. Mingeid bürokraatlikke tõsiseltvõetavaid takistusi enam ei tohiks teel olla. Aga sellegi poolest on koduni veel ca 7000km. Iraanis ei ole meil plaanis ringi vaadata. Kõige otsemat teed mööda lihtsalt läbi sõita, mis teele jääb ja teel juhtub, seda naudime.

Kuumus ei ole mandrit vahetades grammigi järele andnud. Samasuguste tsüklitena nagu Saudi Araabias, liigun ka siin. Poest poeni, joogipeatusest joogipeatuseni. Vahemaad asulate vahel on päris pikad. Kõrb, kõrb, kõrb.

Täna on plaan ööseks Shirazi jõuda, selle nimel tuleb päris korralikult pingutada. Aga teed on head, liiklust praktiliselt ei olegi, nii et liigun päris jõudsalt edasi. Varsti peale Bandar Abbasi läksime lahku ja leppisime Antsuga nii et saadan teate, kuhu öömaja leian.

Shirazi jõuan pimedas. Autosid ja liiklust on linnas palju. Kesklinnani sõit kestab igaviku. Kuna internetti ei leia kusagilt siis sõidan kaardi järgi lihtsalt nii kesklinna kui oskan ja lõpuks satun Taha Hosteli nimelise koha väravasse. Täiesti juhuslikult. Ja tundub et vägagi õige koht. Siin on seljakotirändureid üksjagu peatumas. Hostel ise on kinnise  sisehoovi ja puidust rõdudega hubane koht. Toad  lihtsad aga värskelt remonditud ja kenad.  Võtan kiire dushi, saadan Antsule koordinaadid ja lähen linna arbuusi otsima.

Meeletu arbuusi isu on. Linn on ennast juba kokku pakkimas, saan viimasel hetkel veel ühe grillkana ja tänavanurgalt arbuusi ning lähen hostelisse  sööma. Vaikselt tiksuvad rändurid ka linnapealt tagasi. Lõikan arbuusi lahti ja kutsun ennast pika laua taha reisijutuõhtule. Mõnna! Siin on tore olla. Kotis on veel Emiraatide sadama meremeeste klubist ostetud Gin ja hunnik toonikupurke, kapist saab jääd…  Millagil saan magama.

Hommikuks on Ants saatnud teate et tal eile rattalaager puru läinud. On öömajale saanud ja paari tunni pärast peaks ka laager saama vahetatud. Pakub et ma võiks liikuma hakata, mis siin koduväravas ikka üksteise taga passida. Mul sügeleb ka hirmsasti, ei hakka viisakusest tagasi ajama. Pakin asjad ja kiman minema.

Pealelõunal jõuan Esfahani. Kuna siin on juba varem käidud ja on veel üsna mitu tundi valget aega ees, ei hakka peatust tegema. Kahjuks ei ole sellel linnal ringteed ja tuleb pealelõunase ummikuga otse läbi südalinna sõita. Tuttavad kohad ja teeremondid on üsna samas seisus kui 2a tagasi.

Sõidan nii kaua kui jaksu on. Juba pimedas keeran tundmatus asulas teelt kõrvale. Teeäärses pargis peavad kohalikud piknikku. Lõhna peale leian kebabitöökoja üles. Jätan tsikli ühe piknikku pidava perekonna lähedale ja lähen sööma. Mingil hetkel märkan et piknik on pooleli jäänud ja kogu perekond on mu tsikli enda alla matnud! Isa väikese tytrega on sadulas, üks tattnokk on tagumise kohvri otsa roninud ja ülejäänud tulistavad pilet teha. Ja kõik on äärmiselt üllatunud kui näevad minu rahulolematust. Nad on lausa solvunud kui platsi puhtaks kupatan ja tsikli vahetult kebabikoha ukse ette pargin. Peremees saadab ühe koka tsikli kõrvalt inimesi eemale peletama, nii et saan rahus süüa. Kebab on küll kõigi aegade maitsvaim üldse, mida söönud olen. Ja need tomatid, nii tomati maitsega! Sööks kohe ühe portsu veel! Aga vastu õhtut söömisega on see lugu et  kui üle pingutad siis tuleb uni peale ja ei jaksa enam sõita. Teeme paar pilti peremehe ja tema nugadega ja sõidan edasi. Kodu ootab, iga kilomeeter loeb.

Peale keskööd tunnen et on aeg puhata. Teeääres on just paras koht, selline nagu neid Iraanis ikka on suurte magistraalide ääres. Katusealused söömiseks ja puhkamiseks ja muruplatsid, kui katusealune ei ole oluline. Pargin ennast ära ja juba olen kutsutud shaslõkki sööma. Kaks kutti istuvad vaipade peal ja proovivad mulle liha sisse sööta. Kuna sellest suurt välja ei tule siis ajame tee kõrvale niisama juttu. Noorem kutt paneb vesipiibu uuesti tiksuma. Selgub et tegemist on kurdi päritoluga noormehega. Olenemata suurtest raskustest üksteisest arusaamisega jõuab niipalju kohale et ta kiidab kurdistani (kurdide kontrolli all olev mitteametlik  ala mitme riigi territooriumil) ja nende elukorraldust. “People democracy! Very democracy” . Kuna nad on ise teel tagasi koju siis kutsub külla. Enne magama jäämist hakkab see mõte mulle järjest rohkem meeldima. Siiski ei luba midagi. Jääme kõik sinnasamasse muru peale magama.

Hommikul ärgates on kurdid juba läinud. Hüvastijätuks on eile vahetatud Viberi numbrile tulnud sõnum kirjaliku kutsega kurdide juurde. Aga seekord saab koduigatsus seiklusjanust võitu. Nii vähe on veel jäänud, ainult 5500km veel!

Tabrizis teen paaritunnise peatuse. Vaja tankida ja tsipa raha vahetada. Teen väikese jalutuskäigu kesklinnas, proovin sööklat leida aga Iraanis on sellega ikka väga kehvasti. Ei tea kas ma otsin valel ajal või valest kohast aga no ei jää mulle teepeale ühtegi kohta kus saaks proovida seda “võrratut Pärsia kööki”, millest tuurikorraldajad räägivad. 

Aga Tabrizi kesklinn on kena. Ja täiesti kogemata juhtun ühest kõrvaltänavast leidma õdusa kohviku. Täiesti seda nägu koht et siit kauplen külma õlle ka välja. Unistada pole ju keelatud.

Ettekandja on seitsmendas taevas ainult sellest, et ma olen talle seda au osutanud ja sisse astunud. Räägib kõigepealt oma eluloo ära, kuidas on oma kutsumuse leidnud ja kuidas vanemad tema valikuid väga heaks ei kiida jne. Siis teeb limmari välja. Kõige lõpuks tuleb fotosessioon kodulehe ja feissari jaoks. Vabandab maani kummarduste saatel et visitkat ei ole anda. 

Olin oma ratta jätnud ühe aktiivse Tupperware agendi välikaubamaja kõrvale. Kõik kenasti alles, jätkan teed piirile. Enam ei ole kaugele minna.

Dubai 2

Kolistame Kalevipoegade kantsist kesklinna. Esialgu hommikust sööma ja internetti, pärast vaatab mis edasi. Kuna meil mingit teadmist kohalikest hommikusöögitavadest ei ole, võtame esimese hotelli, mille aknast paistis viisakas buffet. Ja sai hea valik.

Hotellis on hea WIFI  ja paneme omleti kõrvale väikese rändoffice`i püsti. Esimene suurem töö seisneb laeva leidmises, millega edasi Iraani saada. See on esimene ja vist ainus tegemata kodutöö. Nimelt ei ole meil kummagil halli aimugi,  kus kohast,  millal ja kas üldse on Araabia poolsaarelt võimalik saada laevaga Iraani. Ei saa päris nii väita et üldse sellele kodus tähelepanu ei pööranud. Vaatasin et üle Hormuzi väina on kaardi peal märgitud laevateed ja sellega asi piirdus. Et kui laevad liiguvad, ju siis kuidagi ennast ka peale vangerdame.  Aga põhjalikumalt reisifoorumitesse süvenedes ja erinevaid allikaid läbi töötades selgus et kuigi kunagi oli edev plaan Omaani ja Iraani vahel regulaarne laevaliiklus avada, plaaniks see jäigi. Kaartidel märgitud laevatee on teoreetiline, regulaarset reisijatele ja sõidukitele mõeldud laevaliiklust seal ei toimu. Selgituseks, kui kaarti vaatate siis lühim veetee Araabia poolsaarelt Iraani on Omaanist.

Kuna on teada et Emiraadid on kaasaegsed riigid siis, kuigi oma kultuuriliste eripäradega, nagu kõik riigid maailmas, peaks seal loogilised lahendused inimeste vajadustele olemas olema. Kui esimene eeldus paika ei pidanud, siis teine töötas. Mitte küll Dubaist, aga Sarja`st käib praam üle lahe Iraani. 2 korda nädalas, aga käib. Hetkel on see info muidugi veel kontrollimata aga kuna meil on internet siis asumegi välja selgitama võimalusi piletite ostmiseks. Tundub et aega meil on. Täna on reede hommik, olemasoleva info kohaselt väljub laev alles teisipäeva õhtul.

Meie office võtab järjest ametlikuma väljanägemise. Laual on hunnik pabereid, läpakas, paar tahvelarvutit, passid, kaardid jne. Alguses on väike hirm et millal meid välja visatakse. aga varsti selgub et me oleme vägagi teretulnud. Uuritakse korduvalt, kas kõik on ok ja kuidas meid võiks aidata. Tuuakse värskelt pressitud mahla ja lõpuks pannakse üks lakei valvesse- juhuks kui meil mahl peaks otsa saama või on managerile ehk küsimusi vms. Hotelli fuajees on ka turismibüroo lett, kus müüakse erinevaid pileteid sinna-tänna. Küll ekskursioonile Burj Khalifa otsa, küll kõrbetuurile, küll lennupileteid kasvõi Tallinna. Aga mitte praamipileteid Iraani.

Teine mure on veel- nimelt ei ole mul tsikli tehnilist passi. Pole aimugi kuhu see võis jääda. Selle puudumise olin avastanud juba varem, Addises. Õnneks oli mul niipalju oidu et tellisin Maanteeameti e-teenindusest uue teh passi ja see saadeti kenasti postiga koju. Uuh, digi-Eesti, good job! Olen palunud Oksanal see tööle kaasa võtta ja sisse skännida. Pärast mõningaid katseid õnnestub roheline dokument hotelli receptionis värviliselt ja kahepoolselt välja printida. Teen kohe mitu-mitu koopiat. Ilmselgelt ei petaks sellega kedagi EU piires ära, esitades originaali pähe. Aga siin …. saab näha.

Paneme oma office kokku ja läheme vaatame tsipa ringi. Praegune hotell oli hommikusöögiks hea küll aga tuba maksab siiski liiga palju. Ümber nurga leiame poole soodsama. Kolime sisse ja võtame takso et sadama ja laevapiletite ostukoha asukoht varakult kindlaks teha. Kes teab, ehk on office lahti ja õnnestub juba ka piletid ära osta. Oleks ju võinud ka tsiklitega minna aga siiber oli sellest palavast. Just dushi alt tulnuna, puhtad riided seljas … otsustasime nautida pakutavaid hüvesid. Taksojuht räägib kohe alguses meile ära kuidas ta on parim petsialist kohalike teede peal ja ärgu me muretsegu, ta viib meid soovitud aadressile parimaid radu pidi. Lõpeb see muidugi lubatust 3x suurema arvega, lisaks ei suuda ta soovitud aadressi leida. Röögime siis teineteise peale, pritsisime tatti. Mängime, nagu sellistes olukordades ikka, seda mängu et kes on enesekindlam, kelle cojonesed on grandemad. Ja siis kõige lõpus sammuke tagasi et kõigile oma “nägu” alles jääks. Arve saab enam-vähem viisakas ja aadressi leiame ka üles.  Kontori uksel on korralik silt lahtiolekuaegadega. Esmaspäeval tagasi.

Vaikselt hakkab päev õhtusse veerema. Teeme järjekordse pesupäeva, korrastasime pagasit jne. Peale väikest iluuinakut otsustame Dubai ööelule pilgu peale visata. Valime fooruminõuannetest ühe pubi välja ja, suunurgad kohe-kohe saadava õlle ootuses ilased, kimame kohale. Ja valik pole paha. Igati autentne Iiri pubi. Söök hea ja jook veel parem. Pisut üllatav ja isegi häiriv on muusikalise poole eest hoolitseva grupi laulja dekoltee. Tissid ei taha kuidagi lotaka kaeluse taga püsida. Muidu nagu poleks selle vastu ju midagi aga arvestades piirkonna eripärasid…kas on vajalik sel kombel piire kombata. Aga noh, lõpuks ei ole see meie asi ka siin hinnanguid anda. Ju kohalikud asjapulgad teavad paremini, mis sobib ja mis mitte.

Aega on vastikult palju. Õnneks ei ole enam reede vaid saabunud on laupäev. Laupäev on araabiamaades selline häguse staatusega päev. Päris tööpäev nagu ei ole aga päris reede nagu ka ei ole. Õnneks serveeritakse hommikusööki päris kaua, saab mingid tunnid maha kanda. Ja siis linna peale kolama. Mul oleks tsiklikindaid vaja ja vaataks muidu ka ringi, mida mototeemalist pakutakse.

HD poest me midagi ei sobilikku ei leia. Yamaha esinduspood on päris avar. Ja õnnestub korralikud kindad ka leida. Üks müüja on Ukrainast emigreerunud noor kutt, võtab meie soovid enda kohustuseks. Sahmerdab korralikud allahindlused ja lisaks pakitakse meile veel hulganisti igasugu suveniire ja muidu nänni kaasa. Soovitab külastada Touratechi poodi. Kuna meil eriti midagi muud nagunii teha pole siis sinna sõidamegi järgmiseks.

Touratechi poe juhataja on värvikas kuju. Pärit Columbiast, samuti pikemal motomatkal. Oli 9 kuud tagasi kogemata pikemaks paigale jäänud. Lisaks saime tuttavaks ühe Kuveidi tsiklimehega, kes sõidab jupi kaupa ümber palli. Oli muuhulgas juba Eestis käinud ja Venemaa läbi sõitnud. Et poes käik lihtsalt tutvuse sobitamiseks ei jääks, lasen tagumise rehvi ära vahetada. Juhataja teeb päris korraliku allahindluse, ilmselgelt müüb miinusega. Minu täpsustav küsimus saab vastuseks “Rändur rändurile, no big deal”. Kena-kena. Kahjuks ei ole laos 140 laiust ja 150se kitsale veljele venitamine on mehaanikule paras väljakutse. Aga päev on jälle õhtus, uusi toredaid tutvusi on juurde saadud. Võib rahus põhku pugeda.

Pühapäev on kolimisepäev. Otsustame sadamale ja piletiputkale lähemale kolida. Taksoga luurel käies jäi silma sadama vahetus läheduses Vene restoran ja hotell. Proovimegi endid sinna sisse möllida aga võta näpust- pole vaba tuba! Polegi! Õnneks saame kõrval krundil asuvas resordis toa, õigemini lausa maja.  Esmaspäeval oleme varakult piletisabas. Pileti hind on päris karm, ca 300€ näkku. Aga valikut ei ole ja kirjutame alla. Kujutage ette, Rootsi ots 300€.

Lõpuks ometi on käes teisipäev ja õhtul väljub laev. Ronime juba lõunaks kohale. Tsiklid tuleb kohe viia kai äärde, ise kõmbime tagasi sadama peahoone juurde pabereid vormistama. Ega suurt olegi midagi vaja teha. Piletid tsekitakse ära, pass ja CdP väetaks hoiule ja sõidutatakse uuesti kai servale ootama. Laevafirma manageril hakkab meist kahju ja juhatab sadama territooriumil asuva “meremeeste klubi ” juurde. Selleks osutub remondis olev söökla, mille mere poolses otsas on tax free pood. See sobib meile hästi. Poes on kõike mida üks kuumast nõrkev motäkamees vajab. Mõne aja pärast selgub et kuigi söökla saal on remondis, on köök endiselt töös. Saame veel kõhu ka täis enne merele minekut.

Kai äärde tagasi jõudes tutvume Omaani automatkajatega Neil suur projekt käsil, kimavad Iraanist Londonisse. Nendega vesteldes saame kinnituse et Omaanist, otse üle väina Iraani ei saa. Just selle pärast ka nemad siit kaudu sõidavad. Ootamine on seekord lihtsalt igav. Mingit ärevust ei ole. Iraani viisa on passis kenasti olemas, ilma igasuguste üleliigsete preambulateta. Lõpuks lubataksegi laeva ja tuuakse ka dokumendid järgi. Oma suures agaruses on manager lasknud Sarjah tollis mu CdP-le väljumise templi sisse lüüa. Jääb vaid loota et Emiraatidesse sissesõidu templi puudumine endaga probleeme kaasa ei too. Laev on samasugune raibe nagu eelmine, selle vahega et nüüd paigutatakse kõik reisijad tekile, kajuteid ei saa. Tuleb öö läbi toolis istuda. Mingil hetkel hiilin uuesti autodekile, võtan madratsi ja keeran ülemise autodeki varjulisse kohta magama. Hommikuks oleme Iraanis, loodetavasti.

 

Ar-Riyad, Dubai.

Mekkast edasi kulgeb tee juba pimedas. Palavus on ka õhtul karm, alla 40`C ei kuku. Kasutan võimalust ja sätin ennast McDonaldsis internetti, seniks kuni Ants sobivat tanklat otsib. Nõme lugu küll aga eelnevate riikide kütusekriisi hullusega kaasa minnes olen saabunud Saudi-Araabiasse täis paakidega ja lisaks on sadula peal veel üks kollane 30l kanister, samuti silmini täis. Nii piinlik. Nagu oleks üle mägede Borjomi linna matkanud, seljakott  Värska vett täis.

Kusagil teepeal vajub meie kahene seltskond jälle laiali. Proovin nii kaua sõita kuni vähegi jaksu on. Tee ääres enam eriti midagi muud ei ole kui üksikud tanklad ja paar poodi, seejärel jälle 60-80 km kõrbe. Pealinna ja Meka vahel kulgeb läbi kõrbe 3+3 kiirtee. Jään teeäärsesse motelli pidama ja saadan Antsule teate oma asukohaga. Vaevalt ta selle enne homset kätte saab aga ega palju enamat ka teha saa. Toa võtsin konditsioneeri pärast, muidu oleks võinud õues tsikli kõrval ka magada. Aga peale paari korda saapaga viskamist tuli kont ikkagi välja lülitada (saapad said otsa). Kolises nii kõvasti et ei saanud magada. Ja siis mingil hetkel ei saanud magada sest oli nii palav, lülitasin jälle sisse. Nii paar korda öö jooksul.

Hommikul jätkan ca kl 6 teed Ar Rijadi suunas.Tormab. Liiva lendab. Temperatuur on +50 ja üles. Teeääres midagi vaadata ei ole. Teekond kulgeb poest poeni. Igas peatuses võtan 2x 2l külma vee. Ühe pudeli valan pähe ja kraevahele, teise joon ära. Ühe sõõmuga. Midagi ei tilgu suunurgast maha. Kraevahe ja selg kuivavad esimese 5 minutiga ära. Sissejoodud vesi aitab järgmise poeni jõuda, kus kordan sama protseduuri. Nii terve päeva. Paarsada km enne pealinna saavad kütusepaagid lõpuks tühjaks ja otsin võimalust tankida. Muidu kaasaegsed tanklad aga kaardiga maksmine on probleem. Ei saa. Peale 3-4 äraütlemist otsustan asja tõsisemalt käsile võtta. Vaatan uhkema tankla, sõidan tankuri juurde. Pakistanlasest tankija vastab eitavalt. Jätan tsikli tankuri kõrvale ja jalutan poodi. “Kas siin selle kaardiga saab maksta?” “Ja, saab küll, mida soovite?” “Oot, ma tulen kohe tagasi.”. Jalutan välja, tangin paagid täis. Sadulaaluse ka. Korralikult. Siis sisse tagasi. Võtan poest paar vett, jäätise ja kassa juurde. “Kütus ka.” “Kütuse eest maksate tankijale.” Lähen välja, ulatan tankijale kaardi. See on kimbatuses. Selgitan et seest öeldi et saab kaardiga maksta ja saadeti Teie juurde. Arusaamatu kisa ja kätega vehkimine, lähen sisse tagasi. “Ise ütlesid ennist et saab kaardiga maksta!” “Aga see käis poe kohta!” Jajah.., klaarige kuidagi ära, kaart on siin. Mis te arvate et ma jään siia teepeale ve?

Midagi seal skeemitatakse, kaart käib terminalist läbi ja võin edasi sõita. Tuleb tunnistada et ma sain kohe alguses aru et kaardimakse käis ainult poe kohta. Aga juba täis paakidega on oluliselt kindlam lahendust otsida. Pealegi ei ole see siis enam ainult minu probleem ja võluväel lülitab pakistanlane ka oma hallid ajurakud sisse. Kui vaja siis suudab mõelda küll.

Ar Riyadi jõuan keskpäevases leitsakus. Linn on mattunud liivatormi, ühtegi inimest näha ei ole. Ainult need kes on autodes. Südalinna üksikud vanemad hooned on remondis, tänavad ka üles kaevatud. Ega siin sellist keskaegset linnasüdant ei olegi. Enamus on kaasaegne ehitus. Vägevaid ärihooneid ja hotelle on piisavalt. Kuna Antsu saatuse kohta info puudub, otsustan toa võtta ja asja uurida. Kuigi viisa on meil kolmeks päevaks ja täna on juba teine päev, on iseenesest aega. Siit Emiraatide piirini on ca 500km, selle jõuab ära sõita küll. Ja mis siis niiväga ikka juhtuda saab kui ei jõuagi. Maha vast ei lasta, mõned kepihoobid kannatab ära. Pärast Dubais aega haavu lakkuda.

Saudi Araabia pealinna südames, 4* hotellis saab kahese toa ca 60 taala eest. Nii julmalt palav on et ei viitsi isegi mõelda millegile muule. Saaks ainult jahedasse tuppa. Tellin kellegi pesu järele ja keeran magama. Aga peale pooletunnist vähkremist on selge et keset päeva und ei tule. Saadan Antsule teate oma asukohaga ja lähen uurin kus saaks raha vahetada. Ei mingit probleemi- 200m jalutamist ja u 15 pangaautomaati on reas, võta millisest tahad. Dollareid või neidsamuseid kohalikke.

Hotelli tagasi jõudes on puhas ja kuiv pesu juba ukselingi küljes ootamas. Päris kiire töö! Proovin veel korra tukastada aga ei õnnestu. Kuumusest on adrekas endiselt laes. Kogu sõidu ajal oli ainus mõte et mis siis saab kui midagi juhtub. No mis iganes, jääb mootor seisma. Ja edasi?! Ei jõua sellise palavusega kusagile lükata ja ega polegi kuhugi lükata. Varju ei ole, ainult kõrb. Midagi remontida keset liivatormi ja sellise palavusega pole lootustki. Ja nii sõidadki, lihtsalt hinge kinni hoides et miskit ei juhtuks. Et mootor üle ei kuumeneks. Et rehvid vastu peaks. Et mingi detail saba ei annaks. Et jõuaks järgmise tankla või poeni. Siis vaatab jälle edasi.

Kui netis kolatud, Delfist uudised loetud, Oksanaga musid-kallid vahetatud, tuleb Antsult teade et ta siinsamas linnaservas. Vedeleb kusagil kaubanduskeskuses kuumavarjus. Kutsun hotelli aga ta praeguse palavaga ei taha tulla. Veider tunne. Muffigi pole teha. Hotell on tore küll aga kaua sa ikka niisama istud. Käin all restos ära, söön kõhu peent rooga täis. Ja tuppa tagasi. Ants on otsustanud et kütab õhtul Dubai poole minema, pole mõtet siin passida. Kell on 10 õhtul. Pakin ka asjad kokku, tsekin ennast välja ja võtan suuna Araabia Ühendemiraatidele. Väljas on endiselt 45`C aga vaikselt on inimesi juba tänavatele ilmunud. GPS juhib probleemideta linnast välja. Mõned mitmekordsed ristmikud, paar ringteed ja kõrbes jälle. Ja edasi kulgeb 280km jummala sirge tee Dubai suunas. Mitte ühtegi õrna suunamuutust ka. Lennujaama maandumisrada. Selline tsipa pikem kui tavaliselt. Liiklust praktiliselt ei ole, vajutan gaasi üsna põhja. Paar km enne piiri jõuan tanklasse. Seekord saab ausalt kaardiga maksta. Või mis siin nii väga ikka maksta, paagitäis on paar euri.

31 liitrit ja 3,5€. 0,11€/l. Ja mina sõitsin siia riiki, kaasas ca 50 liitrit musta turu kursiga ostetud kütust. Tark mees, midagi pole öelda. Palju õnne!

Nüüd on juba uni ka peal, kell hakkab üks saama.Tankla taga on motell, maksab sama palju kui pealinna hotell, 60$. Samal päeval teist korda enam nagu ei tahaks nii palju öömaja eest välja käia, pealegi on võrdlusmoment räigelt motelli kahjuks. Aga poiss on lahke, juhatab pisut edasi moshee juurde. Seal pidada saama tasuta magada.

Moshee kõrval on eraldi maja kus saab jalgu ja muud pesta ning mustemaid asju ajada. Pargin ennast otse ukse ette, jätan saapad ukse taha ja keeran suurde jahedasse saali, paksu pehme pärsia vaiba peale magama. Teises nurgas norskab veel paar heledas öösärgis meest. Tagi pea alla, rahakott püksi ja head ööd. Huvitaval kombel tõmban hommikuni välja, ilma et vahepeal ärkaks. Hommikul ennast üles harutades avastan et Ants on mu kõrvale magama sättinud. Veider, meil mingit kontakti peale Riyadist lahkumist enam ei olnud. Ta pidi lihtsalt juhuslikult samasse kohta sattuma. Sakutan õlast aga vägilane ei tee väljagi. Jätan rahule. Kell on 7 hommikul, pesen hambad ja sõidan piirile.

Piiril tekib väike segadus sest Carnet ei ole Emiraatides nõutav, vaja on tsikli tehnilist passi. Seda mul ei ole, on kuhugi kaduma saanud. On üksjagu seletamist, kutsutakse boss välja. Kuidagi lahendatakse asi ära ja sisenen Emiraatidesse. Kuni Dubaini on samasugune kõrb. Selle vahega et teeäärsete tanklate, autode  ja kiirtee järgi võiks arvata et olen Saksamaal. Kaardiga saab tasuda, see on hea.

Dubaisse jõuan keskpäevaks ja esimene asi on otsida üles KTMi esindus. Sest päris palju on nipet-näpet mis vajab lahendamist. Kusagilt lahmab õli välja, soojalt käivitades mootor jukerdab, tagarehv on üsna otsas, igaks juhuks tahaks kütusefiltri ära vahetada ja mis kõige olulisem- õlivahetuse aeg on käes. Etioopias varastatud kinnaste asemele uute soetamiseks on see samuti esimene ja samas kodu poole vaadates ka viimane koht kus midagi asjalikku võiks leida. Suur on mu pettumus kui KTMi esinduse juurde jõudes selgub et pood on paar kuud tagasi kinni pandud. Saali põrand on veel koristamata, oranzi sümboolikat vedeleb igal pool. Aga kedagi ei ole.

Õnneks on selles piirkonnas kõiksugu muid tsiklipoode ja töökodasid päris arvukalt. Ühest teise, teisest kolmandasse, nii jõuan lõpuks sõbraliku kollektiiviga töökotta kus minu murega kohe tegelema hakatakse. Tsikkel sisse, paagid maha ja asja kallale. Saan ise juures olla ja juhendada. Mehaanik on terane poiss Sri Lankalt. Kahepeale saame õli vahetatud, filter on mul omal olemas. Õli leket ei suuda diagnoosida, see jääb järgmist korda ootama. Kruvin kütusepumba maha ja vahetan filtrid igaks juhuks ära. Nüüd alles selgub et kalluri alla jäädes on see läbi paagi kütusepumba kinnitused päris kõveraks väänanud. väänan pisut õigemaks ja panen kokku tagasi. Kell on juba päris palju, kutid kibelevad koju. Neljapäeva õhtu, homme vaba päev. Aga kiirustamine maksab kätte. Ratas kokku laotud, proovime käivitada. Aga eikäivittu. Mitte üks piuks. Boss on juba üsna närviline. Kell on ca 21.30. Tavaliselt lõpetavad kl 6 õhtul. Aga midagi pole parata, tuleb jälle paak maha võtta ja kütusepumbast viga otsida. Sest siia ma tulin sõites ja muud varianti ei ole ka siit lahkumiseks. Selgubki et  kütusepumba kinnitused on nii rumalasti paindesse jäänud et kütusetoru, mis ühendab pumpa ja filtreid, ei ole piisavalt tihedalt omal kohal ning pump krutib lihtsalt kütust paagis ringi, suutmata seda pihustiteni lükata. Jälle kokku ja seekord kõik korras. Jumal tänatud et sellega ei pidanud kusagil tee ääres keset liivatormi tegelema. Uuuhh!

Oleme mehaanikuga töö käigus päris headeks sõpradeks saanud, ta kutsub ööseks enda juurde. Äge! Käime teepeal sööklast läbi ja võtame kotitäie paremat kaasa. Kl 11 õhtul maabume Dubai kalevipoegade juures. Suures villas on ca 10 tuba, igas 6-8 matsi naridel. Pakistanist, Indiast, Sri Lankalt jne. Taksojuhid, kokad, mehaanikud, koristajad, ehitajad. Osad joovad õues viskit! Seda poleks küll oodanud!. Proovin õlut tellida aga hoolimata uute sõprade pingutustest, see ei õnnestu. Lihtsalt liiga hilja juba. Mis ikka. Sööme kõhud täis, rüüpame kokat peale. Keskööks jõuab Ants ka kohale. Pessu ja tuttu. Homme uus päev!

Hüvasti Aafrika! Tere Araabia poolsaar! Mecca (Makkah)

Ikka veel ootame. Kuigi oleme terve päeva alates varahommikust oodanud, on praegused minutid kõige pikemad. Kuna meil on ühekordse sisenemisega Sudaani viisa ja lahkumise tempel on juba sees siis laeva mitte laskmisele on ainult üks alternatiiv- me jääme lihtsalt kai peale kõlkuma. Ühest küljest mitte just ahvatlev stsenaarium, teiselt poolt kindlasti ka ametnike jaoks mitte liiga mugav lahendus. Mõtteid keerleb peas igasuguseid.

Mööduvad selle reisi pikimad 40 minutit, mille järel purser välja ilmub ja rõõmsalt viipab- sõitke peale, mis passite! Uuuh! Tehtud! Sõidame autodekile ja seome rattad kinni.Oleme laevas, mootorid juba mürisevad, ramp on tõstetud ja alustame sõitu Saudi-Araabiasse! See ei ole lihtsalt mingi laevasõit. Isegi kui jätta kõrvale kogu see asjaajamise keerukus, Saudi viisa saamine jne .. siin on veel üks asi. Nimelt, Vihulamoto seekordne Aafrika seiklus on ametlikult läbi! Ja igati edukalt! Kõik mis sai planeeritud, ja lisaks veel palju muudki, on tehtud! Reisi, mis algas 2017 aasta juulis Kaplinnast, käigus on läbinud suur Aafrika manner! Me liigume uue kontinendi suunas! Hurraaa!

Laevasõidu algus ei ole just kõige sujuvam. Kolm puksiiri näevad kurja vaeva et väike praam avarast sadamaakvatooriumist vabasse vette aidata. Tundub et laeval ei toimi ükski manööverdamiseks mõeldud abi ja on ainult täiskäik edasi. Või siis mingi käik edasi. Igatahes kui saab juba otse edasi sõita siis ajab korstnast musta välja ja puksiirid, kel ootamatult enam kedagi nügida ei ole, panevad omavahel kõva pauguga ninapidi kokku.

Laev on kunagi Rootsist toodud, tuttavaid kirju täis. Hirmsal kombel hooldamata. Tõenäoliselt ei ole siin alates omanikuvahetusest mitte midagi hooldatud-remonditud. Koristatud ka mitte eriti. Kuna enamus horisontaalsetest pindadest on kohalike poolt hõivatud, võtame kajuti. Käime päris mitu tükki läbi enne kui leiame sellise mis enam-vähem sobib. Ühes pole vett, teises ventilatsiooni, kolmandas tilgub laest midagi jne. Lõpuks leiame sellise kus saab dushi all käia ja isegi jahutus vist toimib.

Üks “rootsiaegne” puhvet isegi töötab ja pakutakse lausa sooja sööki, täitsa hea on ka. Kohalike söömiskultuur on ainus mille peale isu kipub ära minema. Nii räpast rahvast ei ole ammu näinud. Kui seltskond on lõpetanud, on laua kõrval ja all konkreetne prügila. Riis, kastmed, kanakondid jne, kõik vedeleb. Mehed ise pühivad suud-käed puhtaks ja astuvad minema. Ja nii enam-vähem igas lauas. Mingi aja pärast koristab puhvetipidaja suurema sodi ära, peenem tallatakse lihtsalt vaiba sisse. Eks aja jooksul kõduneb ja tarakanid aitavad ka.

Ringi kolades avastame laeva köögi. Otsustame sisse piiluda. Juhtumisi on ka kapten kambüüsis. Teeb juttu, on Tallinnas käinud seoses ühe laeva toomisega Helsinkist. Mitte selle sama aga ühe teise. Köögis on mehed ja  lambad. Või on need kitsed? Suurt vahet pole, neid viimaseid ei ole kauaks.

Päev on olnud uimaselt närvesööv, keerame magama.

Hommikuks igatahes maa  ei pasta. Sõidame veel päris pikalt enne kui lõuna paiku hakkab midagi silmapiirile tekkima. Lõpuks on sadam näha. Mere poolt tundub päris kaasaegne. Nii ehitised kui puksiirid, kõik üsna edev. Sildumisel läheb jälle puksiiridega tantsuks.  Pisikese ro-ro praami otste kinnitamiseks kulub tubli tund, seda kahel puksiiril ja praamil endal. Vintside kasutamine tundub olevat tuumateadus. Aga olgu, igal maal omad kombed. 

Enne kui laevast välja saame tuleb mingi tablett alla neelata. Väidetavalt kõik kes Sudaanist Saudi Araabiasse sisenevad, peavad meningiidivastase preventatsiooni läbi tegema. Nii söödetaksegi kõikidele reisijatele tablett sisse.

Peame kiirelt tsiklid eest ära ajama kuna treilerite ja konteinerite maha vedamiseks puksiirautod juba ootavad. Vaadates nende sõidustiili siis meie tsiklitest sõidetaks tõenäoliselt lihtsalt üle. Kohe kui laevast välja saame kästakse meil ratastelt maha ronida. Ilmub välja mingi ninatark päkapikk ja nõuab tsikli võtmeid. No ma ei hakka kordama kuhu see päkapikk sai saadetud. Aga ta on järjekindel. Lubas politsei kutsuda. Lubasime tal koos politseiga tundmatuid paiku külastada. Eks enesekindlus oli ka üksjagu suurenenud kuna jalg oli juba Araabia poolsaarel korra maha käinud ja tagasi meid vaevalt enam Sudaani saadetakse, liiatigi ei ole meil sinna enam viisat, Saudisse on vähemalt mingisugunegi olemas. Aga see selleks. Päkapikk saab lõpuks aru et ülbitsemine ei aita.  Keegi laevameeskonnast tuleb ja selgitab et passikontrollini me ise sõita kindlasti ei saa. Kõik inimesed viiakse bussiga paar km eemal olevasse terminali ja kuna paberid ei ole veel korras siis peab tsiklitega sinna sõitma keegi spets firmast. Mis iganes, see vennike ei jaksa kindlasti meie ratastega sõita, toodagu mõni usaldusväärsem juht siis. Oh imet, tuuaksegi!. Teen mehele kiire eksami ja saab hakkama küll. Ronime bussi.

Passikontrollis läheb kiirelt, templid sisse ja suunatakse edasi, juba teisele poole väravaid, tsikleid ootama. Siin läheb aega. On lõunase palvuse aeg ja muidu ka vist lõuna. Või lihtsalt liiga palav aeg. Ootamiseks on igatahes konditsioneeriga ruum ja teisel pool teed on tasuta joogiautomaat. Lihtsalt jälle on vaja oodata.

Ca 3h pärast saame tsiklid kätte. Spetsialist on minu omal süüte sisse ja tuled peale jätnud, aku on tühi. Õnneks on mul akupank olemas ja laetud. Saame liikuma kui kell on ca viis õhtul. Isegi navi töötab! Tüürime linnast välja. Plaan on veel täna sõita nii kaugele kui jaksu on ja siis kusagil Mecca kandis öömajale jääda. Enne on vaja süüa. Linna servas on vägagi euroopalikud  kaubanduskeskused, samas ka kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud restoranid-kiirtoidukohad. Valime ühe ja ..oh üllatust, isegi WIFI on olemas! Vot sulle tagurluse kantsi. Inimesed on peredega söömas. Naised ei ole sugugi üleni musta mähitud. Esmamulje on päris ok.

MECCA

Peale sööki hakkab juba videvikule kiskuma. Kuna Mecca on suht lähedal siis võtame suuna sinna. Ega me nii naiivsed muidugi ei ole, arvamaks et saame Antsuga käsikäes tiiru ümber musta tulba jalutada. Aga kuna otseselt meid keegi keelamas ei ole siis vaatame mis saab. Mecca suunas viib 5-realine kiirtee. Viidad näitavad järjest väiksemaid numbreid kuni meid peatab eravärvides politseiauto. Ületasin vist kiirust, väike värin on sees. Välja astub heas tujus, eeskujulikku inglise keelt kõnelev noormees. “Hei, te vist ei ole moslemid?” “Eee.. ei ole eriti jah…”. “Ma vaatasin jah, teil sellised numbrid et te vist ei ole 🙂 “. Selgitab pingevabalt, rahulikult et mittemoslemid Meccasse sõita ei tohi ja peame järgmisest viaduktist maha keerama. Nojah, mis seal ikka. Vähemalt proovisime. Noormees soovib head teed ja sõidab edasi. Mõni ninatark kindlasti soovitanuks meil väita et oleme moslemid ja läheme ikka asjapärast. Noh, seal on väikseid trikke veel, eraldamaks terad sõkaldest. Aga eks igaüks proovib ise ära kui on huvi ja võimalust. Meie siin peenviimistlema ei hakka ja oleme oma sooritusega niigi rahul.

Järgmise viaduktini on päris pikalt maad. Nüüd on ka viitadel juba kirjad mis juhatavad mittemoslemid paremale. Jutuks olnud viaduktil ootab meid tuttav auto. Kutt on meil siiski silma peal hoidnud ja seletab, kuhu me edasi peame sõitma et Ar-Riyadi sõita. Tema juhatatud teed mööda teeksime üle saja kilomeetrise ringi. Päris nii leplikud me ka ei ole. Noogutame, teeme näo et vaatame kaarti. Kui oleme veendunud et kutt on tagasi keeranud ja piisavalt kaugel, valime ristmikult meile sobivama tee. Sisuliselt Mecca ringtee. Neid seal päris mitu. Mis seal ikka, lähemale me ei saanud. Kaardilt saate meie teekonda sisse zuumides vaadata kui lähedale meil õnnestus jõuda.

Kui ringteel Meccale kõige lähemal oleme, paistab püha linna poolt mägede vahelt meeletult suur valgustatud  kellatorn meieni.  Hõõgub smaragdroheliselt mägede vahel. Tegemist on Makkah Royal Clock Tower`ga, mis on kõrgeim osa Abraj Al-Bait nimelises kompleksis. (foto internetist, Google otsingust)See on maailmas kõrguselt kolmas hoone (581.1m) ja muuhulgas on torni kelladel planeedi kõige suuremad sihverplaadid. Asub muidugi Mecca kesklinnas, otse Masjid al Haram-i kõrval. See on moshee, mille õuel on Kaaba. (foto jälle Google otsingust)Mis omakorda tähendab et me nägime  Mecca ikkagi oma silmaga  ära 🙂 . Mis seal salata, kuigi tegemist ei ole meie jaoks palverännakuga, oli reisi üks eesmärkidest ka kõikide moslemite püha linna näha. Mõningate asjakohaste mööndustega ehk küll aga saab öelda et tehtud!

Muide, kui olete tõsiusklik moslem ja plaanite oma usutunnistusekohast kohustuslikku reisi, siis booking.com aitab. Hinnatase on üllatavalt soodne, linnavaatega “King”- toa  eest tuleb välja käia 108€. Tegemist on 5* hotelliga. Reitingud on head, muuhulgas leiab toast  triikraua ja tualettpaberid. Ei hakka seekord arutlema teemal “kellele need viimased mõeldud on….”

 

Sudaan3, kõrbe ületamine, Suakin ja asjaajamised sadamas

Khartoumist lahkume nii vara et isegi süüa ei taha. Peale paari kilomeetri läbimist, linnapiirile jõudes, tekib ka isu. Teeääres pannakse vaikselt tänavatoidu atribuutikat üles. Leian ühe kel juba pann säriseb ja hunnik munareste kõrval. Näitan kätega et tahan mõned praemunad, võtan kapist kokakola ja resti pealt värske sooja saia ning jään ootama. Mõne aja pärast tuleb pannioperaator mureliku näoga minu kõrvale reformvoodi nurgale ja seletab midagi ärevalt. Ma ei saa mõhkugi aru. Aga kuna keegi muna ei prae, otsustan veel korra seletada, nii kuis oskan, et tahan praemuna. Lõpuks tuleb kõrvaloleva leivaahju juurest vanem härra, võtab muna pihku ja koputab minu nina all munale, nagu lollile oimukohta- näe, ei kõmise! Ok, saan aru, need on kõik keedetud munad. Hää küll, sai ja koka on niisama ka head. Kuna Ants oli juba ees ära vuranud, ei hakka toidule pikemalt pühenduma ja kiman edasi.

Linna ääres, nagu enamasti ikka, on igasugust vajalikku. Töökojad, turud,pagaripoed, lihakarnid jne. Karjused ajavad lambaid-kitsi mööda tänavat linnale lähemale. Ja siis algab kõrb. Pisut maad eemal kulgeb Niilus, aga see ei muuda palju. Pisike viljakas riba põllulappidega ja edasi kivine tühjus.  Tee on rajatud jõeäärsest rohelisest vööndist ca paarsada meetrit kõrbe poole. Temperatuur on juba varastel hommikutundidel 40+ ja tõuseb koos päikesega. On tuul ja liiva lendab. Ümberringi on nagu udu-sudu. Ei saa öelda et nähtavus oleks kehv aga .. on selline keskpäevane videvik. Pealinnast mitte väga kaugel, üsna tee ääres on mõned kuulsatest Sudaani püramiididest. Teatavasti on Sudaanis kõige suurem konsentratsioon püramiide. Konkreetsed isendid on aga nii mannetus seisus et ei tekita mingit himu lähemaks uurimiseks. Pealegi on liivatorm päris tugev ja “ränddüünikesi” tekib tee kõrvale ja teele järjest rohkem. Kohati on küljetuul nii tugev et tuleb hoog maha võtta.

Ca lõunaks jõuan Ad-Damari. Ad-Damari juures keerab Niilus põhja, meie tee aga itta, Punase mere poole. Tubli kolmandik teest on sõidetud aga endiselt on veel päris pikk ma sõita. Liivatorm kord annab järele, kord tugevneb. Kuna hommikusöök jäi üsna napiks, otsustan teeäärses sööklas leiba võtta. Kohalikel ka parasjagu lõunaaeg. Sama katuse all on laias laastus 3 ettevõtjat. Põhirooga pakub lõbus vanamees, mahlade eest hoolitseb üks tytarlaps ja teenurk on samuti ühe daami hallata. Maksta tuleb ka eraldi. Kaks noormeest, tundub et tsipa paremal elujärjel peredest (riided pisut edevamad ja puhtamad kui teistel), soovivad hirmsasti juttu ajada. Mingil momendil muutuvad juba pealetükkivaks, samas saab nalja ka. Poseerivad tsikli najal ja kiivriga. Lõpuks tahab kogu sööklas olev rahvas pildile jääda. Näitan peakokale ja ühtlasi ka koha omanikule pilte. Palub enda kätte fotoka ja avastab et ükskõik kuhu toru suunata, kõik on aparaadi ekraanil näha. Jalutab siis mööda sööklat ringi ja omaarust filmib kõki :). Paraku õigele nupule jäi vajutamata ja mälumahtu jäi üksjagu alles. Mingil hetkel tahetakse mahlamüüja mulle mehele panna, et siis pole vaja maksta kui naiseks võtan. Teen sääred.

Ca saja km tagant on tee ääres autojuhtide puhkekohad. Süüa ei pakuta aga saab vett ja lihtsalt varjus pikali visata. Muidu ainult lendav liiv ja tühi väli. Umbes  150km enne merd jääb teele väike mäeahelik. Pisike muutus maastikul mis kliimat siiski ei mõjuta. Meeletu kuumus. Temperatuur kõigub sõidu ajal 48-50 kraadi juures. Liiklus on hõre, samas mitte olematu. Õnneks on piisavalt vett kaasas. Aga kui midagi peaks juhtuma siis selleks puhuks on varud ilmselgelt liiga kasinad.

Suakini jõuan napilt enne pimedat. Peale  ohtrat veetarbimist ja väikest söögiampsu leian hotelli. Vabu kohti ei ole. Kuna mulle teadaolevalt on see ainus hotell siis see vastus mind ei rahulda. Peale mõningat kätega vehkimist ilmub välja lõbus härrasmees kellega saame kaubale. Mingid tondid kolitakse ühest toast välja. Enne kui võtme enda kätte saan kasutab manager tuba veel paar tundi kontorina. Käib raha lugemas, mingite inimestega juttu rääkimas jne. Lõpuks pean häält tõstma ja võtme saan alles siis kui olen manageri reaalselt toast välja visanud. Pikka viha ta siiski ei pea.

Omaette tsirkuseks läheb kui hakkame toa eest tasuma. Kuna meil on Sudaani raha vähe, uurin kas dollarites ka sobib. Jah, sobib, 100$. proovin nii ja naapidi, küll puhaste, küll mustade kurssidega. Ei, täiesti õõnespuit. Mitte muhvigi ei saa nad aru. Kaabime lõpuks oma viimased kohalikud veeringud kokku ja tasume arve. Kohalikus rahas makstes jääb see tavapärase 20$ kanti toa eest. Ei tea mis värk neil seal kursi ümberarvutamisega on. Muidu tahavad kõik dollareid. Tuba ise on samasugune peldik nagu oli Etioopia-Sudaani piiril. Õnneks on hoovis korralikud dushikabiinid.

Õhtul teeme veel korra linnas tiiru. Süüa ei tahagi, jube palav on endiselt. Tunda on mere lähedust, õhk on niiskem. Mõned päris ägedad autod ka liiguvad. Rahvast liigub palju. Inimesi saabub busside ja autodega, suured pambud kaasas. Hajuvad kusagile agulitesse. Tundub et mingisugused majutusvõimalused on siiski veel saadaval. Jalgpall on endiselt populaarne. Seda vaadatakse vesipiibubaarides ja lihtsalt tänavanurgal. Peale jalutuskäiku pargime oma rattad otse hotelli sissepääsu ette ja kobime tarakanide kaissu magama. Homme on ees kiire päev, vaja piletid valideerida ja kogu paberimajandus riigist väljumiseks korda ajada. Niipalju kui seni sellest lugeda olen saanud, ootab ees paras peavalu. Kuigi laev väljub alles õhtul, soovitatakse alustada kohe hommikul. Kõigele lisaks on meie Saudi viisadel ka täiesti ebavajalik märge peal. Näis mis saab.

Hommikul kimame esimese asjana sadamasse. Sinna meid sisse ei lasta, kõigepealt tuleb laevakompanii kontoris piletid kinnitada. Peale mõningaid otsimisi leiame linnast kogemata üles õige inimese ja sõidame koos temaga kontorisse. Läheb ligi tund ja kulub 60$ näkku (päriselt ka ei saa aru mille eest!) aga selle etapiga saame hakkama. Sõidame tagasi sadamasse. Vahetult enne sadama väravat on uus mitmekordne hoone, kena kiri peal- HOTEL.  Praeguseks juba hilja aga eile oleks võinud ikka tsipa rohkem ringi vaadata. Seekord lastakse juba sadamasse sisse ka. Ja nüüd lihtsalt ootame. Palavus on meeletu. Okupeerime mingite piirivalvurite konditsioneeriga kabineti ja keerame põrandale pikali. vahepeal tuleb käia territooriumi teises servas tsekkamas ega pole tollipealik kohale jõudnud et Carnet templid sisse saaks. Muidu kõik on sõbralikud. Ohvitser ostab kioskist vett, pakutakse istet jne. Mingil hetkel jõuabki pagunitega mees kohale ja CdP saab vormistatud. Sammuke jälle edasi. Ja jälle ootame. Suur reisijateterminaal on täiesti tühi. Ei ametnikke, ei reisijaid. Magame tunde aga ei mingit liikumist.

Lõpuks hakkab rahvast vaikselt juurde tilkuma. Läheb veel mõni tund ja ametnikud ilmuvad kabiinidesse. Seisame mingi järjekorra ära aga meid saadetakse sealt minema. Ei saa aru kuhu. Ants läheb uurib asja ja saabub mingi inglise keeles suhtleva härraga.  See võtab meie paberimajanduse enda ajada ja kukub kabinettide ja erinevate hoonete vahet sõeluma. Ca 2h pidevat jooksmist lõpeb sellega et vajalikud templid on käes ja meil lubatakse laeva juurde minna.

Sõidan alguses kohe tekile aga tuleb siiski tagasi välja sõita. Krt. Laevapere on muidu lahke, viidatakse tolli ja piirivalve reeglitele. Ja ootamine jätkub. Vähemalt on senine paberimajandus kulgenud selles mõttes tõrgeteta et keegi ei ole seadnud kahtluse alla meie Saudisse minekut.

Inimesi koguneb. Korda looma saabub üks sinise kostüümi ja kepiga mees. Kepiga toksib kohvreid, kohalikke, kõike mis ette jääb. Selline tegelane kelle peale käed iseenesest rusikasse lähevad. Ütlen Antsule et kui ta mind või mu tsiklit peaks oma riistapikendusega kasvõi kogemata puudutama läheb väike füürer üle kai kaladele. Poole tunni möödudes märkan, et juba ootan millal füürer mind tokiga puudutaks. Siiski jääb seekord teadmata, mis juhtuks kui …

Lõpuks ometi hakatakse kaupa peale laadima. Kõigepealt paar treilerit kaubapallidega, seejärel mõned konteinerid ja lõpuks autorondid. Siis inimesed. Päike hakkab juba vajuma kui purser lõpuks meie poole pöördub ja passe küsib. Leiab viisa üles ja …  sõbralik näoilme kaob. Leidnud ka teisest passist samasuguse viisa, annab korralduse meid mitte laeva lasta ja kaob. Ei mingeid kommentaare. Ootame. Ootame.

 

Jätkub….

 

Sudaan2, Jaanipäev

German Guesthouse asub äärelinnas, keskusest ca 6km kaugusel. Tänavalt vaadates tavaline villa, kõrge aia ja mittemidagiütleva fassaadiga. Raudvärava taga istub valvur. Tsiklid (või autod) saab parkida eraldiseisvasse kitsasse tagahoovi.

Tegemist on suure ja heas korras majapidamisega. Keset krunti on avar sisehoov suure basseini ja varjualusega. Kitsa mururiba hooldamise eest vastutab suur kilpkonn, kes ilmub siis välja siis kui päike on silmapiiri taha kadunud. On köök, söögituba, telekatuba. Kõige populaarsem on siiski basseini servas asuv varjualune pika laua ja suure telekaga. Rannabaar. Lihtsalt valik piirdub coca-fanta-sprite`ga. Norbert räägib et tavaliselt saab mustalt turult õlut osta aga viimasel ajal on piire koomale tõmmatud ja õlle hind mustal turul on kasvanud ebareaalselt kõrgeks- kast õlut maksab 160$. Ja isegi selle raha eest ei ole kindel et saad. German Guesthouse pakub erinevaid pakette. Kui oled oma overlander autoga, saad magada autos, samas söök-jook ja muidu hängimine on külalistemajas. Samuti saab võtta toa+kõik hinnas. Kui kõht peaks toidukordade vahel tühjaks jääma, võib lasta kokal midagi valmistada. Kokk on kogu päeva kohal. Külmikus on puuviljad ja karastusjoogid.

Norbert on Sudaanis elanud juba kaua. Piisavalt kaua et lugeda seda riiki enda koduks. Arhitekti taustaga, muuhulgas Khartoumi lennujaama projekteerija. Praeguseks võtab elu rahulikult, peab külalistemaja ja tundub et naudib suhtlemist overlanderitega. Hästi soe inimene. Mõnikord tunned et kellegiga on hea suhelda- Norbert on just selline. Mõistagi teab ta palju nii Sudaanist kui ümbritsevatest riikidest. Lisaks kohalikust eluolust, kultuurist, poliitikast jne.

Jõuame kohale kolmapäeva õhtul. Neljapäeval tegeleme esmalt pesu pesemise ja muu olmega. Uurime tasapisi kas ja kuidas oleks võimalik Sudaanist Saudi-Araabiasse sõita. Selgub et Norbert on paar aastat tagasi ise käinud, suurema grupi autodega. Aga viisa saamisega võib minna kaua ja ei ole üldse kindel et viisa antakse. Peremees on väga üllatunud, kuuldes et meil viisat pole vaja, see on juba olemas. Tavaliselt võtab viisa saamine 2-6 nädalat ja ca pooltel kordadest ei saagi. Igatahes, peremees tunneb ühte härrasmeest kelle kaudu saab laevapiletid osta. See ongi meie üks eesmärke. Kui juba pilet olemas siis on jälle tsipa tugevam tunne.  Pealegi, selleks et pileteid osta, peab olema ette näidata pass koos viisaga. Et aga on neljapäeva pealelõuna ja reede on moslemimaailmas vaba päev, ei juhtu lähiajal midagi. Antakse lootust et ehk laupäeval. Aga laupäev-pühapäev on teatavasti valges maailmas vaba päev. Ja mõistlik on ju võtta kõik vabad päevad välja. Nii ongi Khartoumis, kus on ka arvestatav osa nii kristlasi kui valgeid, nädalas 3 vaba päeva. Sinna see aeg Aafrikas kulub- ootamisele. Nokitseme tsiklite kallal, teeme linnas tiiru, puhkame. Väljas on 45-50`C ja ega liialt järskusid liigutusi tegema ei kipu. Põhiline liiklus käib basseini ja külmiku vahel.

Ooteaja sisse jääb ka Jaanipäev. Räägime peremehele jutu ära et meil, põhjamaa inimestel on selline tähtis päev ja kui ta vastu ei ole siis võiks tuld teha ja grillida. Norbertil ei ole selle vastu midagi, lubab isegi puud organiseerida. Sudaanis teatavasti on puudega kehvasti. Hiljem saame teada et haokubu maksab ca 2x rohkem kui 3kg parimaid lihapalasid. Võtame liha kõrvale ka suure arbuusi ja alkovaba õlut. Palun ka uurida et kas ehk õnnestub mustalt turult sixpack sebida aga must turg on tühi. Ei piiskagi!   Õhtu on tore. Vestleme, grillime, vaatame jalkat. Kesköö paiku teatab Norbert et tal on meile Jaanipäeva puhul väike kingitus ka. Kaob korraks tuppa ja tuleb tagasi kahe härmas Warsteiner õllega!  Ai kui hea! Väga eriline jaanituli sel aastal. Ei ühtegi sääske ja üks purk õlut! Vihmast rääkimata 😀

Et piletitega hangeldav härra on juba väärikas eas ja silmanägemine pole kõige parem, on meil jällegi suurem võimalus eesmärgile sammuke lähemale jõuda. Nimelt on meie viisadel, mille me vahepeal oleme juba jõudnud lasta ära tõlkida, araabiakeelne märkus- Flight only. Täidame ankeedid, teeme passidest ja viisadest koopiad ja härra jalutab minema. Mõne tunni pärast on koos piletitega tagasi, vajalikud templid peal ja puha. Ei sõnagi meie viisadest. Hurraa! Meil on lisaks viisadele olemas laevapiletid Saudi-Araabiasse! Kõlab uskumatult! Plaan A, kuidas koju jõuda, võimalikult palju maad mööda omadel ratastel, saab järjest reaalsemaks!

Ei ole tahtnud seni eriti reklaamida oma kojujõudmise plaane, sest Põhja-Aafrikas on kõik äärmiselt ebakindel. Nagu juba varasemalt korra jutuks oli, Egiptuse bürokraatia on hulluksajav. On veel Djibouti või Berbera kaudu laevaga  Omaani sõitmise võimalus aga kuna seal igasugune regulaarne laevaliiklus puudub siis ei ole võimalik aega planeerida. Liiga kaua ei tahaks ühe koha peal ka tiksuda. Seega ladusime algusest peale kõik kaardid Araabia poolsaare ületamisele. Suure sebimise peale õnnestus ka Araabia viisad saada juba enne reisi algust.  Plaan B- Egiptus. Ülejäänud osa alphabeedist jätsime improviseerimisele. Üheks variandiks oli ka rataste Sudaani jätmine ja koju lendamine. No ja alati on ju võimali tsikkel kokku pakkida ja lennukiga koju saata.  Eesmärk oli siiski reis lõpetada kodus, maksimaalselt maad mööda ja tsiklitel.

Khartoum ise on vägagi modernne linn. Oluliselt kobedam kui Addis Ababa. Linn asub kahe niiluse kokkusaamise kohas. Hea ülevaate linnast saab kõrghoonete ülemistel korrustel asuvatest kohvikutest. Ega seal nüüd midagi nii erilist ka ei ole, kaks jõge kohtuvad. Aga tegemist on siiski Niilustega.

Kuna meie eesmärgis Khartoumis on kuhjaga täidetud, sätime teisipäeva varahommikul teele. Souakin, kust meie laev läheb, on üle 800km kaugusel. Kogu tee viib läbi inimtühja kõrbe, teele jääb ainult üks väike linnake. Tangime paagid külalistemaja vastas asuvas tanklas jälle täis (niipalju siis kütusekriisist Sudaanis)ja asume teele. Kuna meile teada oleva info kohaselt on Souakinis ainult üks hotell siis ei tohiks teineteise leidmine liialt keeruline olla. 1€=21.2 Sudaani naela. Kütuse liiter maksab ca 30 senti.

Nägemiseni Khartoum, nägemiseni German Guesthouse! Oli tore! Me kohtume kindlasti veel!

Sudaan1

Kohe peale piiri muutus nii ilm kui maastik täiesti teistsuguseks. Väike oja, mis on konkreetses kohas kahe riigi piiriks, lahutab totaalselt erinevaid maastikke. Etioopia poolel on kõik roheline ja mägine, Sudaani poolel pruun, sile ja kuiv. Tee, mis viib piirilt pealinna Khatoum-i on esimesed ca 100km peale piiri suuri ja järskude servadega löökauke täis. Tee läheb siiski kohe peale esimest linnakest päris heaks. Küllaltki kitsas aga selle eest esmaklassiline asfalt.

Tee äärde jäi “Luige laat”. Pildistamine paljudele ei meeldinud aga muidu võis ringi jalutada ja pakutavaga tutvuda vabalt. Müüdi eelkõige kitsi ja muud maarahvale vajalikku, aga ka tehnikat, rehvidest lõigatud kummiribasid, kuivatatud sitta, riidekraami, vilja jne.

Aeg-ajalt võttis hoo maha järjekordne  teesulg, kus ..ma ei teagi, kas politsei või armee… uuris kust ja kuhu ja palju max kiirus on jne. Dokumente küsis ainult esimene vahipost peale piiri. Teest kummalegi poole laius meeletu avarus- silmapiirini mitte midagi. Aga kõrb oli siiski omamoodi. Tühi ja sile aga musta värvi. Või tumehall. Ei kivine ega liivane, pigem nagu muld. Coca-Cola ja Fanta küsivad välja. Kuna varjuda kusagile pole siis otsustan lihtsalt mõned sammud teepervest eemale astuda. Kohe selgub et see ei ole hea mõte. Vajun pahkluuni pori sisse. Pull värk- peal keerutab tuul tolmu, kuiva pinna all on veest küllastunud muld. Ei ühtegi rohelist liblet, kui üksikud okkalised põõsad tee servas välja arvata.

Mingil hetkel tekib vajadus tankida. Noh, mitte just otseselt vajadus, sest endiselt on pardal kaks kollast kanistrit bensiini aga kuna originaalpaagid on tühjad ja üks lisapaak puruks, siis iseenesest võiks ju proovida kütust leida. Tee ääres on seni olnud ainult fantoomtanklad. Suletud, ei ühtegi inimest, ainult tolm lendab. Ühe järjekordse sellise tankla kõrval, vahetult enne mingit suuremat küla, märkan mehi puu all (kujutad ette, keset Sudaani puu all!) mehi teed joomas. Keeran sisse, uurin kütuse kohta. Mulle loputatakse piaal ja valatakse teed. Tehakse vana reformvoodile ase ja uuritakse kes ma olen ja palju mulle makstakse et siin sedaviisi mööda kõrbe ringi sõidan.Tee sisse pannakse suhkurt mingi 5 lusikatäit.  Lahedad vanad. Lõpuks, peale mitmeid üritamisi, õnnestub ka bensiinist rääkida. Tankla on jah suletud. Aga siinsamas, kohe nende onnide taga on “Must Market”. Ibrahim ajab jalad kõhu alt välja ja lubab “Musta Marketi” ukse lahti teha. Tulgu ma läbi kui tee saab joodud. Must Market on tegelikult Must Kuur. Mustas kuuris on sinised vaadid ja siniste vaatide sees on kollane bensiin. Niikaua kui tsikli paagid jälle täis saan on ka Ants kohale jõudnud. Kütus maksab 5x rohkem kui teeäärsetes tühjades tanklates hinnasiltidelt näha, siiski ca 50% kodustest hindadest. Kokkuvõtteks saab kinnitust niigi ilmselge- kus on inimesi, autosid ja mopeede, seal on ka kütust. Tuleb lihtsalt inimestega rääkida. Teadsin seda ju enne ka aga võõras keskkond lisab ikka pisut ettevaatlikkust. Kuna olulist offroadi enam ette näha ei olnud siis kanistrid ka väga ei seganud.

Tee mida mööda me sõidame on ainus ühendus Addis Ababa ja Kairo vahel. Seetõttu siin mingi liiklus ikka toimub. Rahvusvahelist liiklemist vist siiski minimaalselt. Pigem kohalik liiklus. Eriti huvitavad on pikad konvoid. Ca 15-20 suurt bussi, politseiauto ees ja taga. Mõnikord sireenidega, mõnikord lihtsalt vilkuritega. Ei saagi aru kas need on kohustuslikud või pannakse ainult reisibussidele vilkuritega autod ette ja taha. Meile igatahes sellekohaseid märkusi ja ettepanekuid ei tehta, võime sõita omas tempos ja ilma eskordita.

Nagu igal pool mujal selles ilmas, ka Sudaanis tahavad inimesed pikal sõidul olles süüa ja sittuda. Süüa saab hästi. Olenemata äärmiselt lihtsatest tingimustest on toit eriliselt maitsev. Midagi kitselihast goulashi sarnast. Seda teist asja tuleb ajada teisel pool sööklat, eraldi facilityt nendeks toiminguteks ei ole ette nähtud. Selle aja jooksul kui söön jõuab u kümme eeslit mööda jalutada, veetünn käru peal ja poiskõnõ serval jalgu kõlgutamas. Mõnel juhul ka vana naine. Kadusid üle tee silmapiiri taha, samas sealt tuli samasuguseid täis koormaga tagasi ka. Tea kas kusagil on kaev või … oleks pidanud minema vaatama.

Õhtu edenedes läheb ka liiklus tihedamaks. Pigem on see küll tingitud pealinnale lähemale jõudmisest. Eesmärk ongi õhtuks Khartoumi jõuda. Liikluse tihenedes on liikluses ka kaabakaid rohkem. Tee on küll päris ok aga suhteliselt kitsas. Olenemata sellest alustatakse vastassuunas möödasõitu ja üldse ei huvita kas tsikkel mahub teepeale ära või mitte. Paaril korral ei jäägi muud üle kui teetammist alla sõita. Õnneks on sile maa ümberringi ja miskit hullu ei juhtu. Pimeduse saabudes läheb asi veel hullemaks. Sõidetakse täistuledega. Kui sõidan pooltuledega, mind nagu ei olekski. Mingil hetkel saab korralikult kopp ette ja panen kõik luxid mis mul on õnnestunud tsikli külge kruvida, tööle. Ja see aitab! Vastassuunas möödasõite jääb vähemaks, hoitakse oma teeserva poole. Näen ka ise kus sõidan. Nüüd vilgutatakse hoopis mulle. Hilja, nüüd on nii!

Politsei kontrollpunkte tuleb ette järjest rohkem. Üldiselt ei huvita kedagi dokumendid. Aga on ka huvitavaid erandeid. Üks, vist alles algaja, palub kõik dokud välja otsida. Annan rahakoti vahelt ID-kaardi. Vahib seda ja proovib kolleegilt küsida mis edasi teha. See on kellegi peedistamisega nii hõivatud et ei tee välja. Algajal saab omal mõistus otsa ja käsib mul üle tee (siin on mõlemas suunas 2 rida tihedat liiklust) eemal olevasse hoonesse minna ennast registreerima. Küsin äärmiselt üllatunult ja kurjalt et päriselt räägid vä?! Kutt ehmatab, annab ID-kaardi tagasi ja ütleb vabandavalt: “Ok, tuled pärast tagasi siis registreerid”. Jajah, ju muidugi.

Khartoumis oli meil välja vaadatud kolm kohta kuhu ööseks jõuda. Öömaja on siin päris kirves, harjumuspäraseid 7-10$/öö/nägu võib ära unustada. Esimene, ca 40$/öö  koht on remondis. Järgmiseks võtan suuna Niiluse kaldale jahtklubisse. Seal pidada olema ka kämping. Paraku on telkimine seal sisuliselt keset inimeste hängimisala, otse öö läbi põleva tänavavalgusti all. Kolmas koht, mida ka foorumid soovitavad, on German Guesthouse (uue nimega International Guesthouse). Oleme Norbertiga juba varasemalt meili teel suhelnud ka ja plaan oli nagunii lõpuks siia maanduda. Lihtsalt hind tundus tsipa krõbe. Etteruttavalt võin öelda et hind on iga penni väärt. Ants jõuab ca pool tundi hiljem kohale, jalgpall juba käib! Oleme õnnelikult oma järjekordsesse  sihtpunkti kohale jõudnud!

 

Etioopia, Vol4

Ants oli raginat kuuldes kohe seisma jäänud ja naksti kõrval. Aga isegi 120kg puhast musklit jäi väheks et ratast auto alt välja sikutada. Tegelikult kujunes suurimaks väljakutseks rahvahulga pisutki eemal hoidmine, mis ei õnnestunudki. Kuna veokat ilmselgelt tõsta ei ole reaalne, tuleb ratas siiski vägisi külje pealt välja sikutada. Tuleoht muutub iga sekundiga suuremaks, samuti ei ole võimalik asjadel silma peal hoida. Ümber kogunenud rahva abiga saab ratas välja lohistatud ja püsti aetud. Korjan kiirelt lahtise kraami kokku. Kiirel pilgul on näha et välja on jooksnud nii bensiin kui õli. Aga sellise rahvamassi sees ei ole võimalik midagi teha ja otsustan üritada käivitada, et kasvõi pisutki eemale saada. Turtsudes ja plärtsudes mootor käivitubki. Hüppan kiirelt sadulasse ja liigume vaikselt rahvamassist eemale. Jube ragin saeb kõrvu. Õnneks märkan ca 100m kaugusel tanklat ja sinna keeramegi sisse. Üllatav küll aga kohe kui liikuma saame on rahvamass ka laiali valgunud. Tanklast vaadates ei ole avariipaigal näha muud kui tumedat laiku. Ja tanklasse järgi ei tule kedagi. Õnneks.

Alustan kohe inventuuriga. Suurem ehmatus on selles mõttes üle läinud et mootor käivitus ja ratas liikus. Mingi lootus ikka on et kõik ei ole veel läbi! Selgub et bensiin jookseb nii lisapaagist kui parempoolsest põhipaagist. Lisapaak on juba tühjaks voolanud. See on katki. Keeran põhipaakide kraanid kinni, parempoolsest endiselt kütus tilgub. Järelikult katki. Alumine ots, kinnituse kohast on korralikult deformeerunud. Sidurikaane sees on auk, mille on sinna vajutanud piduriheebel. Piduriheebel ise on otsast ära murdunud. Tagumine vasak jalaraud ja lisapaak koos kinnitusega on kiige ja keti vahele pressitud, sealt see ragin. Sabaraam on kõver, kohvriraamid samuti. Kogu tagumine ots, tagant vaadates on ca 15cm vasakul. Sumpa alla paigaldatud tööriistakast käib samuti vastu kiiget. kohvrid narmendavad, laibakate minikohvrid on kinnitustest rebenenud. Paagikoti kinnitusrihm on kadunud. Tagumine ketihammikas on lopergune. Tõenäoliselt “pealesõidukohast” läbi vajunud. Terve tsikkel on oluliselt saledam kui enne.

Kainelt, kainelt!  Prioriteedid järjestada, tegevuskava paika! Inventuuri tulemus on paljulubav. Olenemata päris nukrast pildist  tundub et kõik eluks vajalik on siiski terveks jäänud. Radikas, mootor, õlipaak, pidurid, rattad… kõik on terve! Täielik müstika tundub olevat et käiguvahetusheebel on terveks jäänud! See on nii tobeda kinnitusega et purunemise korral on parandamine või käepäraste vahenditega asendamine võimatu. Esmatähtis on sidurikaane õlileke kasvõi ajutiselt peatada. Seejärel tagaratas ja kiige vabastada et vedrustus tööle hakkaks. Nende kahe probleemi lahendamine on eelduseks et saame liikuma. Sadulaalune paak ja vasak põhipaak tunduvad olema korras, katkised paagid saab kraanidega eraldada. Seega saab sõita.

Keeran sidurikaane maha ja lähen külavahele trelli otsima. Ants jääb kõveraid detaile lahti kruvima ja ratast valvama. Kohe on miski abiline ka ligi ja aitabki kiirelt metallitöökoja leida. Omanik toob koiku alt kaltsu sisse mähitud tsaariaegse trelli välja ja 6mm puuriga saangi ebamäärase kujuga augu sidurikaane sees ühtlaseks. Õnneks on mul omal mõned mutrid-poldid-seibid kaasas. Käian poldipea pisut madalamaks, üle tee poest leian papist kommikarbi ja sellest saab tihend. Sidurikaas on korras!

Vahepeal on Ants mõned detailid maha keeranud. Panen mootori kokku ja ajame ratta püsti. Tagumine ots on endiselt nii kõver et summuti on otse tagaratta kohal. Väiksemasti august läbi sõites käiks ratas vastu summutit ja esimese 10km pärast oleks sumpa puruks. Vaja on pikka toru vms. Lõpuks leitakse tankla tagahoovist kobedam kang. Sellega saame jalaraua ja paagi kinnituse niipalju välja väänata et vasakul pool enam takistusi ei ole. Kuna summuti pütti ei saa maha kruvida siis tuleb kogu sabaraami tagasi painutada, nii et ratas ja kiige saaksid vabalt liikuda. See aga ei ole lihtne. Kangi jõu rakendamiseks oleks vaja tsikkel fikseerida. Paraku ei ole seda võimalik teha. Nii õõtsutamegi vaheldumisi kangi otsas tsikli tagaosa ja lõpuks kannab tegevus vilja. Minimaalne vahe ratta ja summuti vahel on tagatud. Parempoolne paak tuleb maha võtta, et saaks aru mis ja kus seal lekib. Selgub et paagi alumine kinnitus on veoauto põhilise raskuse enda kanda võtnud ja deformeerunud. Paak on pinges ja kütusevoolik kohe peale kraani on katki. Ja paak ise on terve! Vabastan paagi pingest, lumine kinnitus jääbki lahti. Igaks juhuks tõmban paari suurema kaablisidemega kokku. Möödas on ca 2,5h ja tundub et me oleme omadega valmis.

Pisut õli lisaks ja teele! Enne kui trelli laenaja oma soovitud rahapakki nõutama tuleb! Esimese soovi järgi tundus et ühe 6mm augu puurimine alumiiniumsulamist kaane sisse maksab Gondari eeslinnas vähemalt 2toalise korteri hinna. Kuna auk oli vaja korda saada siis lubasin et pärast vaatame. Selliste oportunistide ülelaskmine ei pane mu südametunnistust mitte millimeetritki liikuma. Olles ise kümneid ja kümneid teelisi tasuta aidanud ja arvestades et trellilaenajale minu aitamine mingeid lisakulusid ei tekitanud, ei pea vajalikuks rahalist toetamist ja näitame sellele külale tagatuld.

Tundub et ratas töötab ja sõites midagi ärevaks tegevat tunda ei ole. Rool on kõver aga selle saab esimese kilomeetriposti najal sirgeks. Ja olemegi jälle teel! Palun Antsul tagant vaadata kas rattad ikka liiguvad ühel joonel. Ants ei tuvasta muud hälvet kui et tagumine hammikas loperdab.  Aga see külgsuunaline loperdamine ei tohiks ketile eriti hullu teha. Kogu vasakule tugevalt kõver sabaraam ei anna sõidul kuidagi tunda. Hurraa! Ta liigub siiski!

Tee kulgeb läbi külade ja linnakeste. Ca 100km enne piiri leiame väiksemas linnakeses tankla kus otsustame igaks juhuks veel korra kõik anumad täis tankida. Mingi harituma oleku ja jutuga vanamees ujub ligi, teeb juttu. Kuni Ants tangiv, rahvas koguleb. Otsustame et peaks veel igaks juhuks ühe kanku kaasa võtma kuna kõik räägivad et Sudaan on bensust täitsa kuiv. Seni kuni kankut otsitakse, tilgub rahvast järjest juurde. Enamasti noorukid. Saan oma paagid ka täis ja püüan kuidagi veel ühe kanistri sadulale siduda. Rahvas on nii tihedalt ümber et pean trügima et ratta kõrval pisutki liikuda saaks. Ants karjub et paneme minema, asi hakkab käest ära minema. Sidumise vahelt näen et keegi on paagikoti sahtli luku lahti teinud ja näperdab mu soolatoosi. Selle saan kätte, samal ajal märkan et teine sikutab telefoni hoidiku vahelt välja. Õnneks ei ole see nii lihtne, külakooli paari klassi läbimine ei ole piisav. Tõukan tolguse tsiklist eemale ja rusikas on juba püsti et särav valge irve näolt mõneks ajaks eemaldada kui kaine mõistus koputab- Enok, sa ei tea mis on see starter mis siin hetkega kõik pea peale võib pöörata. Katsu lihtsalt jalga lasta. Lõpuks saan kanistri seotud ja avastan et kindad on kadunud. Lendan süüdistusega massile peale, mass taganeb pisut. Saab kiirelt selgeks et kindaid ma enam ei näe. Kütuse ja kanistri eest on endiselt tasumata. Jääbki. Soolaku mu tutikad Richa kindad oma mustadesse persetesse sisse! Saame minema. Selle reisi ärevaim situatsioon. Nüüd juba teine sama päeva jooksul. Ja jälle läks kõik õnneks. Karmaga peab läbi saama. Olen ikka püüdnud tasakaalu hoida. Tuleb jätkata.

Piirini on siiski päris hulga maad. Pimedas hakkab vihma sadama. Kui lõpuks kohale jõuame, on piir juba suletud. Õnneks leiame hotelli, üks ainuke neid seal ongi. Hotelli söökla on juba kinni, Antsu varudest keedame kiire õhtueine. Tuba näeb nii jube välja et ilma paari kaljata ei taha voodisse heitagi. Önneks on kaljad külmad 🙂

Hommikul on päike väljas ja elu ilus. Isegi süüa pakutakse. Hotelli köök on vaatamisväärsus omaette 🙂 Toidu all olev svamm on Etioopia leib. Hapu ja maitseb ka nagu svamm. Me kumbki ei suutnud seda süüa. Aga kohalikele on see põhitoit ja kuulub nii hommiku, lõuna kui õhtusöögi juurde.

Ja olemegi piiril. Võtan meie mõlema paberid, Ants jääb rattaid valvama. Meid on hoiatatud et piiril on igasuguseid tegelasi kes lahkesti abi pakuvad ning hiljem ei ole võimalik nendele tasumisest keelduda. Seega otsin ise, pahkluudeni sopa sees, õige koha üles. Selgub et esimene, kes abi pakkus ja kelle pehmelt öeldes perse saatsin, ongi tolliametnik. Tema hoolitseb selle eest et meie tsiklid saaks õigesti riigist välja tollitud. Õnneks ta pikka viha ei pea ja ainult naerab vahejuhtumi üle. Saab aru et keeruline on aru saada, kes petis ja kes õige. Minu paberitega läheb kõik ladusalt. Seejärel võetakse Antsu paberid ette. Ametnik on proff, küsib asjalikke küsimusi. Saab selgeks et Antsu maaletulek, eriti see mis puudutab tsikli riiki saabumist, on pisut hämar. Palub mul sõber ise selgitusi jagama saata. Päris pikalt läheb neil. Aga u 40min pärast tuleb Ants ees, suu jälle kõrvuni, ja ametnik järel, tsiklite juurde. Raaminumbrid kontrollitakse üle ja võime minna.

Piiripunkt ise on päris ..omapärane 🙂

Teisel pool rauast väravais ja mudamülkaid on jõgi ja üle jõe on Sudaan. Hüvasti Etioopia! Me kohtume kindlasti veel!

Etioopia, vol…3?

Paari sõnaga veel Addis Ababast . Selle linna saab üsna lühidalt kokku võtta- KAOS! Meeletult inimesi, ei mingit linnaloogikat. Kõige loogilisem on slumm. Seal on keskus, tehnikatänav, mööblitänav, pagaritänav, puuviljatänav, söetänav jne. Keskuses on arst, kirik, moshee, poed. Normaalne. Muu linn, tundub et  on ehitatud ilma igasuguse planeerimiseta. Aga kuidagi nad seal elavad.

Viisade eest on vaja maksta dollarites. Dollarid peavad omal kaasas olema juba riiki saabudes sest kohapeal ei anna neid välja ükski pank. Pangakontoreid on linnas palju ja enamuses on väljas valuutakursid. Seisad järtsu ära, avaldad soovi dollareid osta, tekib vaikus. Selline segaduse lõhnaga vaikus. Siis võetakse telefon ja helistatakse kuhugi. Seejärel kutsutakse manager. Manager selgitab viisakalt, et filiaalidel ei ole lubatud valuutat müüa, tuleb pöörduda peakontorisse. Kokku käisin 6-7 pangakontoris ja igal pool täpselt sama stsenaarium. Kui mul poleks kiire olnud, oleks see naljakas. Paraku oli vaja Sudaani viisa eest maksta ja Ants oli saatkonda “pandiks” jäänud.

Viimases hädas mõtlesin proovida valutsi hankida mõnest peenemast hotellist. Valin Hiltoni. Uksed avanevad kummarduste saatel, sandaalid viksitakse käigupealt ära, enne kui istuda jõuan on värskelt pressitud apelsinimahl laual. Viisakuste vahetamine ja meeletu (teeseldud) püüdlikkus kulutab oluliselt rohkem aega kui pangakontorites aga tulemus on sama. Valutsi ei ole. Kallile kliendile soovitakse ebameeldiv olukord kuidagi kompenseerida ja küsitakse toanumbrit. Et complimentary kohale toimetada. Kõrvallaua tüdrukutel on toavõti telefoni kõrval laual, number kenasti näha. Loodetavasti viiakse neile miskit head. Lahkudes viksitakse sandaalid koos sokkidega veel korra üle.

Kui mingis valdkonnas valitseb defitsiit siis teadagi mida see tekitab. Dollarid saavad soetatud 45% kallima hinnaga kui peaks. Kuna ees on hunnik riike kus valutsiga on sama seis siis ei tihka ilma taalapakita edasi liikuda. Sudaanis kuuldavasti pole mingit variantigi raha vahetada ja seal ei toimi ka pangakaardid. Etioopias vähemasti saab ATMist kohalikke kapsalehti piiramatus koguses. Et ei ole kindel kuidas ja kas üldse Sudaanist edasi saame või millisesse riiki meid lastakse, tuleb igaks juhuks varuda ka lennupileti ja tsikli cargo jaoks.

 

Linnast lahkudes, vaevalt paari km-se sõidu järel kaob sidur ära. Juba tuttav teema. Õhutan pisut, valan värsket peale ja nagu hakkab tööle. Ja mõne km-i pärast jälle heebel pehme. Magura hakkab juba otsa saama, otsustan et õhtul vaatab mis saab ja kiman Antsule järele. Ilma sidurita. Kuigi Addises peaks isegi KTMi esindus olema, ei viitsi tagasi keerata. Natsa närvi ajab ka. Mitu päeva tühjalt passinud, oleks siis linna sisse sõites ära koolend, oleks pikalt olnud aega tegeleda.

Ega see ilma sidurita sõitmine lihtne  ole. Alguses püüan parkida nii et uus start oleks alati allamäge. Et panen mootori tööle, lasen künkast alla hoo sisse ja siis lükkan käigu järgi. Aga see ei tööta. Madala gaasiga sureb kohe välja, tagumine ratas loha. Siis püüan starteriga aidata. Et vean starteriga käima ja edasi ka. Aga starter ju ei tööta kui käik sees. Aga..! Starter töötab siis kui käik on sees ja siduri link alla vajutatud. Kuna sidur ei tööta siis sai linki all hoida ja samal ajal starterit vajutades liikus tsikkel edasi ja käivitus muidugi ka. Kui juba hoog sees siis saab käiku vahetada ka ilma sidurita täitsa edukalt. Linnades muidugi päris tüütu, eriti fooride all. Aga lõpuks saan asja käppa ja polegi liiga hull.

Kütusega jälle imelikud lood. Mõnes kohas ei ole üldse, siis jälle on igas tanklas, pole isegi järjekorda. Mine võta kinni mis värk sellega on. Pigem jääb mulje et asi on mitte niivõrd kriisis kui lihtsalt organiseerimatuses. Igaks juhuks tangin igal pool kus võimalus oli.

Maastik ja ilm vahelduvad pidevalt. Küll üles mäkke, küll alla orgu. Kõik vähegi haritav maa on haritud. Tundub et enamus etiooplasi ongi põlluharijad. Ühes sügavas orus kohtume Niilusega. Täpsemini Sinise Niilusega. Sinine ta küll ei ole, selline punaka muda karva nagu suurem osa Aafrikast. Võimsa kanjoni põhjas. Ilma sidurita mööda serpentiine turnides ei ole mingit tahtmist fotograafi mängida, kuigi ilusat jagub. Vahepeal saame jälle Antsuga kokku ja kulgeme koos. Kuni mingis vihmases linnas jälle laiali läheme. Aga ei ole suurt vahet kas koos või eraldi. Selline vabas vormis kulgemine on mõnusalt pingevaba. Ei pea muretsema et kas kaaslane jõuab järgi või ega ta teiselt poolt autot juba mööda ei põrutanud jne. Üks tee nagunii, küll jälle kokku saab kusagil.

Hakkas vaikselt pimedaks kiskuma, hooti tuli vihma. Mõte oli õhtuks Gondari jõuda aga enne tuleb väss peale. Otsustan Bahir Dar-i nimelises linnakeses öömaja otsida. Ja öömaja on siin igasugust. Päris suurtest ja peentest hotellidest kuni hubaste külalistemajadeni. Aga igal juhtub mingi konks olema. Mõni välja müüdud, mõnel pole internetti, mõne juures ei ole turvalist parkimist jne. Lõpuks maandun heade soovitustega külalistemajas ja magama pannakse receptionisse. Keegi tõsteti lihtsalt oma voodist välja 🙂 . Ju nad ise teavad.

Linnake meenutab Pärnut. Rannaäärsed promenaadid, pargid jne. Palju hotelle ja restorane, viimased küll sel õhtul juba kinni. enne magama minekut proovin siiski miskit hamba alla saada ja ühes rannaäärse hotelli restoranis see ka õnnestub. Maitsev Aafrika jäi igatahes kaugele teisele poole ekvaatorit. Botswanas vist oli viimane maitsev söök. Tegelikult tahtsin internetti samapalju kui süüa. Leppisime enne kokku et kui kusagile paigale jään, saadan  Antsule oma asukoha koordinaadid. Side õnnestuski luua. Samal ajal kui Antsuga seanssi peame, tilgub kõrvallauda miski daame. Napilt tühjas restos leiab koha just kõrvallauda. Nutitamise kõrvalt magasin vist esimese ürituse maha. Teine tuli veel, sellest oskasin juba teadlikult kõrvale põigata. Õnneks rohkem ei üritata ja õige pea saan segamatult ette kantud tallanahka järada. All on ööklubi, teen seal ka kokteili. Isegi kaks. Ja siis läbi pimeda aguli receptionisse tuttu. Ants on ca 100km varem hullu vihma kätte jäänud ja miski koha leidnud. Täna enam ei liigu. Täna tegelikult ongi juba homme.

Hoomikul on Ants mu öömaja värava taga, mul alles hambapesu pooleli. Teeme hommikusöögid, vahetame teiste turistidega pisut viisakusi ja infot. Üks jaapani mees on paar kuud tagasi Tallinnast tulnud. Ja, veider lugu, väidab et tema naaber kusagil (Jaapanis või mujal, ei mäleta) on eestlane, meie praeguse presidendi ..nõbu vms.

Hakkame liikuma. Mõte on täna Gondari väisata ja peale seda Sudaani piiri poole hakata liikuma. Selgub et siitsamast linnast, sellest samast järvest saabki alguse Sinine Niilus. Ületame selle jõe veelkord. Ja jälle ei ole ta sinine.

Loodus kena, inimesed ilusad. Inimesi endiselt palju. Vist oleme järjekordselt “kuulsa prohvetiga” samal ajal samasse kohta sattunud, sest ühe teeäärse põllu pealt valgub tohutu mass inimesi teepeale. Mõnel kirikuriided seljas, mõnel lihtsalt riided. Mõnel päikesevarjud, mõnel vihmavarjud pea kohal. Mõnel lihtsalt malakas käes. Ei jõudnud teada saada millega tegu. Kõigil oli selge siht meile vastassuunas ja ei tuldud isegi uudistama. 

Ikka mäest alla ja mäest üles, Gondari poole. Gondar asub peateest ca 7-8km kõrval. Sinna viib hästi ülerahvastatud ülikehvas seisus tee. . Tee on autosid, eesleid, kärusid, mopeede ja eelkõige inimesi nii täis et esimese käiguga liikudes tuleb sidurit libistada (Sidur, muide, oli hommikuks ise korda saanud. Ju Magura jahtus maha ja kõik. Tegelt eile õhtul vihmaga juba oli tunda et mõikab pisut).  Pusime ca 1 km minna, lõpuks teeme peatuse. Tahaks süüa aga siinmail on kolmapäev lihavaba päev. Usuvärk, terves riigis on nii. Muidu lihhi söövad küll aga kolmapäev ei söö. Teevad meile niisama kohvi kuni ma scottoilerile uue pipeti otsa pusin. Märkasin et kett on kuiv, kuigi õli nagu kulub.

Arutame Antsuga seda Gondari asja ja otsustame et see linn jääb järgmiseks korraks. Keerame otsa ringi ja sõidame … edasi. Liiklus teel ei ole hõredamaks jäänud. Teosammul läheneme päästvale ristmikule, et edasi Sudaani poole sõita. Ühel hetkel leian ennast tsikli kõrvalt seismas ja vaatamas kuidas suur 20tonnine veoauto üle mu hobuse sõidab, hirmus ragin seda vaatepilti saatmas. Juht vist ei näinudki millest ta üle sõitis ja vaevalt et ka tundis, sest tee on seal üle mõistuse auklik. Õnneks juhi kõrval istuv härra nägi rohkem ja auto jäi seisma sel hetkel kui esiratas oli üle tsikli sõitnud. Lasi veel jõnksu edasi et esiratta pealt maha saaks. Tsikkel kenasti kõhu all kinni, ei liigu ei sinna ega tagasi. Märg loik ratta all aina suureneb. Peast käib korraga sada mõtet läbi- peaasi et keegi suitsukoni ei viska, mis ma nüüd Carnet-ga peale hakkan, kaugel lennujaam on…

 

Jätkub…