Addis Ababa

Lõbusad inimesed 🙂

Panin Omorates paagid kütust täis, kanistri ka. Seni ei olegi Etioopias pidanud veel tankima. Aga nüüd on see koht kätte jõudnud. Arba Minch juhtub olema see linn kus tekib vajadus bensiini lisada. Linna sisenedes esimene tankla igatahes ei paku peale diisli midagi. Aga kohe on abivalmis tegelane kõrval kes pakub 700 raha eest 5l, tal rohkem pole. Umbes et see on kogu linnas viimane piisk 🙂 . Noh, parem ikka kui mitte midagi. Mul need valuutakursid aina sassis, pmst olen loobunud igapäevaste pisemate kulutuste tegemisel, nagu söök või kütus, arvutamisest. Aga see abivalmidus, sõita teise linna otsa et rändurile 5l bensiini müüa, tekitas tsipa kahtlust. Näen teeääres politseinikku ja igaks juhuks uurin, mis seis selle bensuga siin on. Juhatab ca 2km kaugusel olevasse tanklasse, seal pidavat olema. Ja ongi. Aga järjekord on umbes pool sellest kaugusest, kogu linna tuk-tukid on reas.  Sõidan otse tankuri juurde kus korda peavad keppidega politseinikud. Pole probleemi, rändurile antakse ilma järjekorras seismata. Korra ikka tekib väike segadus sest kehtestatud reeglite järgi saab ainult ühe paagitäie. Mul ikka õnnestub kõik 4 täis tankida.  Selgub et, nagu Aafrikas kombeks, on abivalmiduse hind üsna kõrge. 700 raha eest saan siin viie liitri asemel kõik paagid täis.

Läksime Lake Turkana juures Antsuga lahku ja peale seda läks internetiga kitsaks. Omorates sain paar sõnumit saata. Nüüd, Arba Minchi`s lõunatades õnnestus Antsult teade saada. Selgus et meie ööbimiskohtade vahele jäi ainult 150km. Ainult Great Rift Walley lahutab meid 🙂

Tasapidi muutuvad mäed tasasemaks ja ilm mõnusalt jahedaks. Pealinnale lähenedes keerab ilm pilviseks, tõuseb tuul. ca 70km enne Addist saan kaela tugeva ja külma vihma. Juba lõplikult läbi ligunenu ja külmununa otsin lõpuks välja jope sisevoodri, mis peaks aitama nii tuule kui vihma vastu. Aitabki.

Addis ise on vihmavaba ja palav. Sooja voodriga ummikutes tiksudes võtab päris aurama. Lõpuks Wim`s Holland House`i kohale jõudes olen jälle kuiv, nagu ei olekski vihma saanud. Väravas tuleb vastu Ants, põlved ja küünarnukid halli teibiga lapitud, suu kõrvuni 🙂 .

Tore jällenägemine. Teeme külmad kaljad ja muljetamist jagub päris pikalt.

WIM`s Holland House on Addis Ababas selline koht kuhu omasuguseid otsivad overlanderid ikka ära eksivad. Kasvõi õhtuseks õlleks. Koht on lihtne aga kõik vajalik on olemas. Saab tuba, saab telkida. Saab süüa. Saab raha vahetada. Saab infot ja värki.

Vana Wim on läinud aga taadi vaim hõljub endiselt selle asutuse kohal. Tema naine Rachel on majapidamise üle võtnud ja tuleb kenasti toime. Hästi asjalik ja soe naisterahvas. Igati abivalmis.

Addis on Aafrikas selles mõttes korralik keskus et siin on väga paljud riigid oma  saatkondadega esindatud. Iseküsimus kui palju nendest saatkondadest viisade taotlejatele abi on. Meie ainus viisa, mille tegemise jätsime Aafrikasse, on Sudaani viisa. Sellel on ka konkreetne põhjus. Nimelt on Sudaani viisat (erinevalt kõikidest teistest Aafrika riikide viisadest) oluliselt lihtsam saada kohapealt kui koduriigist (mis meie jaoks tähendab kas Berliini, Oslot või Stockholmi). Euroopast Sudaani viisat tehes tuleb arvestada 5-6 nädalaga. Pealegi Stockholmi saatkonna koduleht oli tol hetkel maas ja ükski meil ei vastanud. Foorumitest leitud info vastab tõele. Saime Sudaani viisa kätte ca 3 tunniga. Ainsaks takistuseks kujunes vajaliku koguse dollarite leidmine sest Etioopia kapsalehti ei taha keegi. Aga Ants luhvtitas sajalisi ja saime hakkama.

Iraani viisa olin samuti tellinud Addise saatkonda. Alguses oli plaanis Iraani viisa Dubaisse tellida aga kuna ei olnud päris kindel kuidas me lõpuks Iraani jõuame, tundus kindlam see Addises korda ajada.  Paraku ei jõudnud samal päeval enam õigeks ajaks saattkonda. On kolmapäev. Kolmapäeva õhtu. Järgmine päev on suur pidu kuna ramadan lõpeb. No ja reedel on ju moslemitel vaba päev. Laupäev ja pühapäev on jälle teistel puhkepäev. Pole suurt vahet kuhu poole palvetad, vabad päevad võetakse kõik välja. Nii saamegi Iraani viisaga edasi tegeleda alles esmaspäeval. Õnneks ei tohiks meil seal suurt takistust olla kuna vajalik kinnitus ette taotletud viisade kohta on kenasti väljaprinditud kujul olemas. Seniks on meil 4 päeva aega tegeleda taastumisega ja tehnika hooldamisega. Lake Turkana on üksjagu lõivu võtnud, igav ei hakka. Tagakohvri kinnitusplaat saab omale vineerist aluse. Paraku on ka pakiraam viga saanud. Kõrvalolevast slummist leiab kõike, ka keevituse. Paraku mitte keevitajat. Aga pole hullu! Juhtmed keeratakse seinal tolknevate voolu all olevate vaskkaablite külge ja aparaat ongi töövalmis. Pakiraam ja ära väsinud lisatule kinnitus saavad jälle töökorda.

Selgub et öösel ärakukkunud lisatuld pistikust eemaldades olin siiski liiga kärsitu olnud ja kaablisooned klemmide küljest lihtsalt lahti tõmmanud. Õnneks olid kõik pistiku osad kenasti alles ja peale mõningast pusimist sai tuled jälle toimima. 

Esmaspäeval olen varakult Iraani saatkonna ees valvel. Annan dokumendid sisse, ootan paar tundi. Siis saan korralduse maksta pangas lõiv, tuua fotod, muretseda kindlustus ja miskit veel. Kolan taksoga kõik vajalikud kohad läbi, viin vajaliku saatkonda. Kindlustus tuleb uus teha, selleks on vaja internetti ja läpakat, tagasi Wim`si. Ja jälle tagasi saatkonda. Lubatakse õhtuks korda ajada. Tagasi Wim`si. Õhtuks jälle tagasi saatkonda ja ennäe, ongi viisad passis. Antsul jälle kuu aega pikema kehtivusega (mis realselt muidugi pole oluline sest Iraanis pikalt plaani kolada ei ole). Pmst terve päev otsa taksoga sõitmist.

Ants samal ajal proovib oma Etioopias viibimist legaliseerida. Nimelt ei ole tal riiki sisenemise kohta ühtegi tõestust. Ei passis templit, ei tsikli ajutise impordi paberit, ei midagi. Mul vähemalt kahekohaline Latitude deklareeritud 😉 . Aga õhtu lõpuks saab ka Ants oma viiulile templid ja asi korras.

Ja ongi aeg Addisega hüvasti jätta. Sai siin aega veedetud pikemalt kui plaanis, tuleb teele asuda. 

 

 

Tervist, Etioopia!

Etioopias on rahvas hoopis teistsugune. Kui Keenias olid inimesed tõsisemad siis siin on enamusel suu kõrvuni. Ja inimesed on ilusad, nii poisid kui tüdrukud. Mustad kui öö aga selgete näojoontega ja sellised asjalikud. Noh, enamus kellega kohtuda õnnestus. Ja Kalashnikovi automaate on siin riigis hoopis vähem näha.

Etioopia rohkem kui topeltsuur rahvaarv (võrreldes Keeniaga) annab endast märku igal pool. St igal pool kus on teed. Rahvast on meeletult palju, igal pool ajab keegi mingit asja. Enamasti toimub teedel pidevalt liikumine, mõlemas suunas. Seda siis kui juhuslikult mõnda kuulsat prohvetit pole sealkandis liikumas nähtud. Kui mõnda prohvetit on liikumas nähtud, tormavad kõik padavai jõe äärde. Juhtus aga nii et sattusin ühte linnakest väisama samal ajal “kuulus prohvet” on liikvel.  Uurisin et miks just jõe äärde, lõpuks keegi tegi selgituseks “ristimise liigutuse”- nina kinni ja selili vee alla 🙂 . Eks maal meelelahutusega kitsas…

Hea uus asfalt oli hea ja teeservas toimus ka igast värki. Mingis poriloigus sulistasid nooremapoolsed prouad. Kohe tee ja põllu vahel. Ise jummala alasti. See oli nii sürr pilt et sõitsin tagasi ja püüdsin nad enne pildile saada kui mind märkavad. Päris nii ei läinud 🙂 , ajasid siis vaikselt mingid linad ümber ja hakkasid lõbusalt vadistades teetammist üles minu poole tulema. Ei hakanud ilusat elamust ära rikkuma, sõitsin edasi.

Ilus asfalt lõppes sama äkki kui algas. Piirist ca 70 km kaugusel sai otsa ja edasi läks täiesti aafrikapärane (st eriti võimaste aukudega) kruusatee. Ca 100km piirist hakkas vaikselt mägisemaks muutuma. Üsna varsti oli tunda kuidas õhk jahenes. Loodus muutus lopsakamaks. Ja niiskemaks. Õnneks ei sadanud vihma. Jõed olid peaaegu kuivad, väikesest nirest jagus inimestele tarbeveeks ja pesemiseks. Igal pool kus oli jõgi, olid ka inimesed. Ja loomulikult kollased kanistrid. Jõe ääres/jões ajab igaüks oma asja, laskmata teistel ennast segada. Kes peseb pesu, kes ennast. Mõni veab eesliga vett. Mõni täidab kanistreid või küürib potte-panne. Vägev! Päris aahvrika!

Pimedas süüdati söepõletuse ahjud (või siis jõudsin pimedas söepõletajate piirkonda) ja kõik oli paksu tossu täis. Otsustasin ennast tsipa hellitada ja võtsin eesmärgiks jõuda ühte päris heade soovitustega hotelli. See eeldas päris mitu tundi pimedas sõitmist. Autojuhid on parajad sead, sõidetakse täistuledega, vilgutatakse küll aga ümber ei lülitata. Mingil hetkel loobusin samuti ümber lülitamisest. Maalla maan tavalla, nagu põhjanaabrid ütlevad. Mõni ikka pahandas ka. Mingil hetkel vaatasin et peeglis üritab keegi mootorrattur paaniliselt mulle järgi jõuda. Niipalju sain aru et kohalik ratas aga sellegi poolest pressis päris korralikult. Kuna uni kippus peale tulema siis oli see hea vaheldus. Lasin pisut lähemale ja siis püüdsin eest ära sõita. Ei olnudki nii lihtne. Tõusu peal sain kenasti eest ära aga tee oli kurviline ja laskumistel kippus järele jõudma. Kuni ühe kurvi taga oli teel eriti lai ja sügav auk. Lasin täie hooga läbi, vedrustus töötas korralikult. Vaatasin et jälitaja esituli tegi korraliku jõnksaka ja seejärel kadus. Jõudsin juba hoo maha võtta aga siis hakkas tuli vaikselt liikuma. Üsna vaikselt. Jätkasin kuni jõudsin tõesti kenasse hotelli. Ja jõudsin viimasel hetkel sest köögi sulgemiseni oli veel paarkümmend minutit jäänud.

Tuba tõeline luks ja resto ka korralik. Milline raiskamine üksikule räpasele mootorratturile. Sööb, peseb, magab ja hommikul vara on juba läinud. Vähemasti jagub toas pistikupesasid ja restos nokib isegi pisut internetti. Aga eelmiste päevade seiklus on veel kontides ja kohe kui kõht täis kukun voodisse. Teel voodini võitlen lapse peopesa suuruste prussakatega. Kolmandal vedas.

Hommikul alles nägin kui kena loodus ümbruskonnast vastu vaatas. Hotelli terrassilt avanes vaade avarale orule. Mets auras, päike oli just tõusnud. mõnede hüttide vahel oli juba näha õrna suitsuvinet. Algas Aafrika Hommik. Jube kaif! Kahju ainult et nad süüa ei oska teha. Etioopia kohvi muide on täiesti omaette teema, sellest teine kord.

 

 

Lake Turkana 3

Und jagub ca kl kaheksani hommikul. Ca kl 6 kutsus sireen palvusele ka aga selle lasin üle.  Pakuti süüa ja selgus et eilne abiline on ka endiselt elus. Misjonikeskuses leidub igasugust rahvast. Nomaadide lapsed toovad piima, keegi kurnab suudema sodi välja ja villib pudelitesse.  Lapsi on palju iga nurga peal. Kõrvalmajas korraldavad vabatahtlikult saksamaalt koolitust kohalikele “õpetajatele”. Huvitav programm.  Mingi abiorganisatsioon on otsustanud koolitada kohalike elanike seast “õpetajad”, kes siis omakorda annavad omandatud teadmised edasi lastele. Periooditi (kolme kuu tagant vist) käiakse tulemusi kontrollimas ja uusi teadmisi jagamas. Selleks et võimalikult väheste kuludega oleks võimalik nomaadidele kooliharidust pakkuda. Nomaadid teatavasti liikuv rahvas, samuti koolimajade rajamine kallis. Ja igasuguste rajatud asutuste käigus hoidmine ilma valge inimese pideva kohaloluta on üsna võimatu. Nii et päris kaval ja mõistlik mõte. Koolitust läbi viivad tüdrukud arvavad et peaksin vähemalt mingiks ajaks jääma kohale et taastuda. Lähen tsiklit otsima, paar asja vaja kohendada.

Peale ärkamist oli kere üsna kange aga pisut liikumist teeb elu lahedamaks. Isa Florian majandab töökoja juures, juhendab algajaid mehaanikud. Tööpõld on lai. Üks Defender on täitsa rootsuks lammutatud ja tundub et sellest peab jälle eluloom saama. Õuel on ka kolm vene “villist”. Olevat kunagi vahetanud ühe suhteliselt värske Defenderi vastu. UAZikute kohta jagub pühal isal ainult kiidusõnu. Kõige lahjemaks hindab ta Landcruiseri. Defender olevat juba peaaegu kõlbulik maastur. Aga kus Defender otsa saab või ära upub seal UAZik olevat nagu omas elemendis. Mine võta kinni, ei oska mina vaielda. UAZikuga pikemale reisile minna mina küll ei raatsiks. Igal juhul oleks neil Arnoga jututeemat 🙂

Isa Florian on Aafrikas juba ca 30 aastat, praeguses asukohas viimased 20a. Muidu pärit Saksamaalt, Baierist. Jõudsime mõtteid vahetada erinevatel teemadel. Näiteks  Aafrikas tegutsevateabiorganisatsioonide tegevuse planeerimatusest ja sellest tulenevat raharaiskamist. Et see  rikub neegrite arusaamise rahast, töö/palga suhtest jne. Lendab mingi abiorganisatsioon õuele, neil vaja sellist-tollist inimest kes teeb selle-tolle töö ära. Kohe. Vastavate oskustega inimest on piirkonnas ainult üks ja see on hetkel hõivatud muude tegevustega. Lüüakse taalapakiga uimaseks, see jätab poolelioleva töö kus kurat ja probleem lahendatud. Kuniks keerab õuele järgmine abipakkuja. Oleks pisutki planeerimist ja sarnased vajadused pikemalt ette teada, saaks tööd mõistlike kuludega tehtud. Nüüd aga tekib suhteliselt vähese kvalifikatsiooniga neegril mulje et pappi saabki täpselt nii lihtsalt ja järgmisel korral küsib veel rohkem.

Sätin ratta sõiduvalmis ja hakkan liikuma. Enne veel organiseerin oma abilisele tagasisõidu ja pisut ka kommiraha. Isa Florian ei hakka ilusaid sõnu tegema, järgmised 80 km kuni asfaldini ootab ees jälle lahtine liiv. Aga olen seekord puhanud, veel on päike kõrgel ja moraal särab ka samas kõrval. Kuigi tee on sama raske kui eile õhtul, tean et täna paari tunni pärast saab see lõpuks läbi.

Vahele jääb ka piiripunkt. Või siis lihtsalt mingi kontrollpunkt. Sinise särgiga noormees küsib omas keeles midagi, ühtegi rahvusvahelist terminit ma ei suuda tuvastada. Morni olemisega mees. Annan alustuseks passi. Morn sõber võtab passi tagurpidi kätte ja uurib mõnda aega. Annab siis tagasi ja laseb nööri alla. Vaevumärgatav naeratus ilmub ühte suunurka alles siis kui avaldan soovi ühist fotot teha. Nurgatagant ilmub veel rahvast, ikkagi sündmus!

Hiljem selgub et pea samal ajal ületab piiri ka Ants, ca 100km ida poolt. Tema piiripunkt on pisut tagasihoidlikum. Mehitatud valvet ei ole, piiri tähistab valgeks värvitud kivi.

Peale piiriületust on rahvast  märgatavalt rohkem. Inimesi liigub igal pool, põõsastes ja teel. Iga paari km tagant on küla. Kohe kui joogipeatuse teen on lapsed ümber. Fotod tuleb kiirelt ära teha enne kui vanemad ennast ka kohale ajavad. Vanemad teatavasti on agaramad raha küsima. Aga üldiselt ikka sõbralik rahvas.

Ja jõuabki kätte aeg Turkana järve idapoolse teega hüvasti jätta. Olen meeletult rahul et selle ette võtsin ja ära tegin. Mis ei vähenda sugugi rõõmu selle üle et kogu katsumus läbi on saanud. Ja et edasi kulgeb tee vähemalt mõnda aega asfaldil.

Omorate on selle linnakese nimi kus asub toll ja passikontroll. On äärmiselt oluline et tsikli sisenemine saaks õigesti vormistatud (ajutine import). Vastasel juhul võib väljudes tekkida olukord kus tuleb sõita tagasi sellesse piiripunkti kus riiki siseneti, vormistada ajutine import ja alles seejärel saab tsikliga (Autoga sama) riigist väljuda. Migratsiooniamet ja toll asuvad ühes hoones. Tuleb oodata kuni ametnikud kodust välja aetakse. Passiga läheb suhteliselt lihtsalt. Tempel sisse ja kogu pidu. Deklaratsiooniga on tsipa keerulisem. Kindlasti tuleb ka kaasasolev elektroonika deklarisse kirja panna. Paraku on deklaratsiooni täitjal kirjaoskusega kehvasti. Püüdlikult maalib must käsi tundmatuid sümboleid lahtritesse. Aga lahtreid on palju. Nii juhtubki et Etioopias sõidan 1000CC-se Dell Latitudega, kaal 200kg, kaks istekohta. Püüan ametnikult pastakat haarata et mõningaid korrektuure teha aga see tekitab suisa minirüseluse. Kes olen mina et ametniku tööd julgen parandada proovida. Meenub vanaisa jutt kuidas kunagi sügaval nõukaajal talle vale sünniaeg ankeeti kirjutati. “Kas te väidate et Nõukogude Võim eksib..??!!” Vanaisal oligi kaks sünnipäeva. Sai pool aastat varem pinsile ka.

Tehtud! Turkana Lake East Road on läbitud! Kuigi deklareerisin et see sai läbitud üksi ja ilma toetustiimita (ja see on ka tõsi), oli teel siiski üksjagu abilisi kes tegid kogu selle katsumuse meeldivamaks. Suured tänud Abudhow ja John, kes sattusid sama rada sõitma ja kellega aeg-ajalt rajal kohtumine kosutas hinge ja hoidis moraali kõrgel. Keset inimtühja kõrbe on ka püssidega võõraste nägemine julgustav, rääkimata siis selliste toredate inimeste seltskonnast! Suured tänud Francisele liivasel teel, pimedas, abi eest. Ja väga suur rõõm oli et isa Florian just sinna oma misjoni kunagi püsti otsustas panna. Või noh, ta oleks selle natuke rohkem lõuna poole võinud ehitada, siis oleks varem kohale jõudnud 🙂

Tähistan töövõitu kohas mis  paljude Omorate elanike sõnul on “linna parim maja” 🙂

Etioopia, siin ma olen! Edasi pealinna poole!

 

 

 

 

Lake Turkana 2

Lõpuks jõudsid härrased ca 10 sammu kaugusele ja lähemale enam ei tulnud. Jälgisid hoolega minu tegemisi. Kui ratta alla sain, tegi vanem mees suu lahti. Kahjuks ei saanud ma mõhkugi aru millest jutt. Pakkisin asju vaikselt kokku. Külalised (või kes siin nüüd siis ikkagi külaline lõpuks on 🙂 ) olid üldiselt rahumeelsed, ei ütleks et sõbralikud just. Patsutasid automaatidele ja vehkisid omakeelse vadina saatel kätega. Näitasid minu valitud sõidusuunas ja niipalju sain aru et neile väga ei meeldi et ma sinna tahan minna. Mida kõvemaks vadin ja vehkimine läks seda selgemaks sai et just leitud tore kruusatee viib mind ainult ühes suunas ja sinna kuhu kohalikud härrad seda parasjagu soovivad. Tegelikult olin juba nii väsinud et suht savi mis suunas, peaasi et saaks liikuma. Keeran rahulikult nina sinna kuhu soovitatakse ja lehvitame üksteisele.

Teed  millest siin jutt käib, minu kaartidel ei ole. Ei T4A ega Maps.Me ei tunne seda teed. Aga muidu päris ok. Vähemasti tee. On lahtist kiviklibu ja liivaseid jõesängide ületusi aga siiski tee. Ja tavaliselt teed kusagilt algavad ja kusagil lõppevad. Niipalju on Garminist siiski abi et välja zoomides on võimalik “progressi jälgida”, st et piisavalt kaugele zoomituna saab ümbritsevaga võrreldes aru kuhu suunas liikumine toimub. Alguses tee lihtsalt eemaldub järvest. Ootan salamisi mingit ristmikku kus loogiliselt peaks saama vasakule keerata, ehk siis põhja suunas. Sinna on mul vaja saada. Paraku hakkab vaikselt joonistuma kaar hoopis lõuna poole. Paari tunnise pimedas sõitmise järel lepin teadmisega et liigun tagasi sinna kus täna lõuna paiku algas offroad, ehk siis Loyangalani külla. Tee muutub kehvemaks, st jõesängide ületusi tuleb järjest tihemini. Mingil hetkel kukub kolinal üks lisatuli küljest ära, hea et kodaratesse ei takerdu. Selgub et lisatule kinnitus on vibratsioonile järgi andnud ja pooleks murdunud. Pimedas selle kaabli küljest eraldamine on päris paras katsumus kuna kaablit rikkuda ei tahaks. Kuidagi õnnestub siiski pistikust valgusti lahti saada ja topin selle paagikotti.  Väsimus annab igast otsast tunda. paar korda pillan ratta liivases jõepõhjas maha ja püsti tõstmine muutub järjest vaevalisemaks. Koos kütusekanistriga on tagumine ots päris raske, raskuskese ka kõrgel.

Mida lähemale külale jõuan seda rohkemateks erinevateks radadeks tee lahustub. Minul õnnestub valida see mis kulgeb läbi soolase muda, nii ca 20cm paksuse. Aga enam ei ole palju jäänud, veel ca tunnike ja peaks hakkama kohale jõudma. Ja jõuangi. Kel on 11pm kui lõpuks samast väravast sisse keeran kust päeval oma trippi alustasin. Olen sõitnud ca 9h rasket offroadi ja ma ei ole meetritki edasi liikunud!

Moraalile ei mõju sellised asjad hästi. Tänan jumalat et ma seekord üksi ratta seljas olen ja ei pea muretsema kellegi teise heaolu pärast. Jube tahtmine on kohe ära otsustada et homme kiman mööda normaalset teed Marsabiti ja Moyale kaudu Etioopiasse. Hoian ennast siiski tagasi, lohutades et hommikul paistab kõik teises valguses.

Tellin külma kalja ja midagi süüa. Nägu loputades astuvad kaks härrat ligi ja uurivad täpsemalt, kus käisin ja mis nägin. Väga huvitatud on nad just relvastatud meeste kohalt.  Selgub et neil plaan homme sinna samasse sõita. Kuidas riides, millised ilustused (kõrvakettad ja hiileaugud, lõiked oimukohtadel jne).  Lõpuks tõlgivad nad minu kirjeldatud miimika ära selliselt et mehed ei soovitanud edasi sõita kuna seal suunas olevat palju metsikut relvadega rahvast ja nad pidasid paremaks mind tagasi suunata. Selline lugu siis.

 

Hommikul puhanuna hoopis teised jutud. Ei mingit Marsabiti mõttepoegagi! Plaan oli ja plaan tuleb ära teha!. Kõht korralikult täis ja teele. Enne veel paagid juba tuttavast kohast täis. Varun ka vett. Uus päev on mitmes mõttes uue algusega. Täna leiab ka GPS õige tee üles, Maps.Me-st rääkimata. Algus on paljulubav.  Esimesed paar tundi lähevad lennates. Siis muutub naastik raskemaks. Turkana järve äärde saabumisest tuttav rusikasuurune veerev kivikiht ilmub jälle välja ja ei taha kuidagi lõppeda. loodus muutub tsipa kuplilisemaks, samas kõikm kuni silmapiirini on kaetud sellesama “veereva kiviga”. Mingil hetkel avastan et autorajas on kivid ümmargused, raja kõrval aga kandilised ja nurgelised, pidamine hoopis parem. Siiski erinevate kuplite “liitumiskohtades” on järjekordsed uhtekraavid ja seal tuleb auto rattaroopasse kolida. Roopast aga ei oile eriti lihtne uuesti välja saada. Roopas sõitmine nõuab samas hullu pingutust. Järgmised ca 80 km kulgevadki selliselt, roopasse ja roopast välja. Vahelduseks mõned liivased jõepõhjad. Kuni kogu maastik muutub liivaseks. Selliseks pehmeks liivarajaks, kaks autorööbast. Lõputult pikk. Esimest korda kuumeneb ka mootor üle, teen väikese peatuse.

Vahepeal oleme paar korda üksteisest mööda sõitnud eile õhtul tuttavaks saanud meestega kes sõidavad oma tee-ehituse projekti üle vaatama. Liiva ja kiviklibusel maastikul on nende LC oluliselt kiirem. Samas jõepõhjadesse ronimisel ja kaljusel konarlikul aluspinnal on minul eelis.  Nii kohtumegi päris mitu korda ja teeme ka mõned fotod koos. Ühe sellise kohtumise hetkel ilmub künka tagant välja … tsiklimees. Otse inglismaalt. Guy nimeks. Rahulik vana, pilli lõhki ei aja. Ta juba 3 päeva tulemas sealt kuhu plaanin õhtuks jõuda. Vahetame infot teeolude kohta, samuti kontakte ja liigume edasi, üks põhja, teine lõuna suunas.

Ca kl 3 jõuan teeehitajate tööfrondile, ca 80 km enne Ilereti. Varsti saabuvad ka härrad projektijuhid kohale. Kiirelt lõigatakse kits ja juba tungibki näljastesse sõõrmetesse küpseva liha lõhn. Puu alla seatakse sisse väike puhkekoht. Varsti serveeritakse praetud maksa ja riisi. Mmm, maitsev. Aeg siiski tiksub armutult ja tuleb teele asuda. Uued sõbrad lohutavad et max 40-45 km, alla tunni aja ja oled kohal. Noh, ega ma ei usu sest navi näitab suht täpselt et 80km on sõita. Pakutakse (üsna tungivalt) et jää ööseks laagrisse, närime liblesid, vaatame tähti, chillime… . Tegelikult oleks vist tõesti mõistlik. Saan ise ka aru et 80 km ma valges raudselt ära ei sõida. Mehed lohutavad et nüüd edasi läheb hea tee, saab kiiresti sõita jne.

Õnneks ma neid ilusaid jutte väga tõsiselt ei võta. Esialgu jätkub samasugune veerevate kividega tee, varsti muutub see jälle pehmeks liivaks. Liiv ei näita märke et lõpeks. Pimedus saabub kiiresti ja edasi sõidan sinise nooole järgi ekraanil. Mingil hetkel, ca 25km enne Ilereti märkan paremal paari väikest hoonet ja kaamelikarja. Tee muutub järjest kitsamaks ning ca 1km pärast on ees järjekordne jõesäng. Nool näitab et olen rajal, vajutan gaasi. Paarisaja meetri pärast olen jõesängi teise kalda ääres, ees ca 2,5m kõrgune järsk kallas. Edasi ei mingit teed. Püüan tsikli ümber keerata et piki jõepõhja ülessõitu otsida aga pöörates hoog raugeb ja mõlemad rattad vajuvad liiva sisse. Asja lähemalt uurides selgub et kuiv jõepõhi ei olegi nii kuiv ja liiv ei olegi nii liiv. Olen ratta uputanud muda sisse ja see istub kenasti põhja peal. Seisab kenasti, ei kuku ümber ja ei liigu paigast. Olen rampväsinud. Hakkab vaikselt moraali alla kiskuma. Rahu, mõtleme pisut. Jätan ratta ja lähen jalgsi vaatama kuhu tee on kadunud. Teed paraku ei leia. Ilmselt on see juba mõnda aega tagasi ära uhutud.

Jaks on nii otsas et ei jaksa mitte midagi teha. Paneks telgi üles ja magaks hommikuni. Samas peab siis hommikul hakkama mingi jamaga tegelema. Ei, täna on vaja see jama ära lahendada. Võtan küljekohvrid küljest ära ja tassin teisele poole jõesängi. Seejärel sama tagakohvriga. Kütusekanister on suht põhjalikult kinni seotud, otsustan seda mitte maha võtta. Kaevan kätega esi- ja tagaratta eest ning mootori alt niipalju muda välja et teoreetiliselt võiks saada liikuma. Praktikas on pind nii pehme et kohe kui käigu sisse panen on tsikkel kaevatud osa võrra sügavamal. Ropendada pole ka mõtet, keegi nagunii ei kuule … . Igaks juhuks natuke ikka ropendan. Siis viskan pikali ja söödan sääski. Neid on siin meeletult palju. Tean kuidas tsikli kätte saab. Tsikkel tuleb külili lasta ja siis mõlemast rattast sikudada nii palju et saaks augu kõrvale kindlale alusele. Seejärel ratas püsti ajada ja eemale sõita.  Aga selleks on rammu vaja. Jõuvarud on väga otsas. Paljas mõte sellest et ratas vabatahtlikult külili lasta on nii ebameeldiv et lükkan otsustamist edasi. Aga paremat mõtet ei tule ja ööseks siia jääda ei taha. Seega tuleb liigutada.

See töötab. Saangi tsikli mudast kätte ja talutan, käik sees, mootori abiga teisele poole jõge kohvrite kõrvale. Seal on pind nii tugev et ratas püsib küljejala peal. Laon kohvrid uuesti rattale ja venin sidurit libistades liivasest kaldast üles. Õnneks ei ole see liiga järsk. Aga hullem ot sedasama pehmet liiva mööda tagasi sõita. Ukerdada on õigem sõna. Tee kõrval on põõsaid ja pinnas tugevam. Proovin seal sõita. Sõit lõpeb põõsatuustide vahele peitunud uhtekraavis nii et esiratas on väljas, tagumine aga põhjas ja edasi ei liigu. Veelkord sama tehnoloogiat kasutades nagu jõemudas saan uuesti liikuma. Tegelikult peaksin juba surnud olema. Vähemalt tunne on selline. Proovin veel liiva sees sõita aga ei jaksa. Ja ronin jälle tee kõrvale. Ja lõpetan seekord veel sügavamas kraavis. Ime et ratas üle pea ei lennanud. Aga enam ma seda ise välja ei saa.

Olen  jõepõhjast ca 500m tagasi liikunud. Seal kus enne kaameleid ja paari onni nägin, paistab mingi õrn liikuv tuluke.  Vilgutan enda uhkeid laternaid, lootuses et ehk keegi märkab ja viitsib vaatama tulla. Ja et ehk ei ole inimsööjad. Rampväsinuna suudab aju igasugu jampsi hakata genereerima. Varsti hakkabki tuluke minu suunas liikuma. ca 10 min pärast jõuab kohale noor poiss, kõhetukene.  Olen saanud pisut hinge tõmmata ja valmis juba paar korda harjutatud protseduuri veel korra kordama. Sest muud võimalust lihtsalt ei ole. Kohvrid maha ja raske südamega ratas jälle külili. Seekord tuleb ratas kraavist välja lohistada ca vöö kõrgusele. Aega kulub selleks umbes pool tundi. Õnneks on kuni onnideni liivavaba rada. Võtan appi tulnud poisi sabale ja sõidame onnide juurde. Selgub et olen õige teeotsa maha maganud, onnide vahelt läheb uus tee. Või noh, mis ta nüüd uus ja mis ta nüüd tee, samasugune liivane autorööbas.

“Jää ööseks siia. Ma tahan sulle kitse tappa. Sa oled liiga väsinud et edasi sõita.” Mõne hetkega on kogu perekond väljas. St naised-lapsed. Niipalju kui tulede valgel näha pole neist kellelgi liiga palju riideid seljas. Pudisevad miskit oma keeles, hirmus lõbus on kõigil. Tuuakse miskit piima moodi jooki, suudan kuidagi loobuda. Tegelikult oleks jube vägev selline kutse vastu võtta. Kitsest ehk natuke oleks kahju aga nälg saaks nagunii võitu. Paraku ei ole täna see päev. Seiklusest on saanud töö mis on vaja ära teha. Peale lühikest mõtlemist keeldun nii viisakalt kui oskan. Poiss ütleb seepeale et ma olen edasi sõitmiseks liiga väsinud, ta tuleb kaasa. Ma olen ka vastu vaidlemiseks liiga väsinud 🙂 . Kuna kogu edasine tee on väidetavalt sügav lahtine liiv siis olen nõus. Ühest küljest on kahekesi liivas raskem sõita, teisest küljest üksi ratast püsti upitada ma enam ei jaksa, vähemalt mitte koos kottidega.

Järgmised ca 25km kuni Katoliku misjonini olid ausalt, nagu lubatud sügavad liivased rööpad. Ratas vajus külili ca 6-7 korda. Ka jalad olid nii väsinud et ei jaksanud maast jalaraudadele tõsta, üle tsikli tõstmisest rääkimata. Parema käe sõrmed ei suutnud ei süütevõtit keerata ega pealambi lülitit vajutada. Kaks korda tuli kõik kotid maha võtta, muidu ei saanud ka kahekesi ratast püsti. Samas kui juba ratta seljas ja rutskad käes siis sõita sai. Ileretti, katoliku misjonisse jõudsime ca keskööks. Ma ei ole päris kindlasti mitte kunagi elus nii kurnatud olnud. Vägev! Kohale jõudsin! Palun poisi eest hästi hoolt kanda ja kaon mulle eraldatud tuppa. Kusagilt leian veel jõudu et sokid-trussikud-särk ära pesta. Meenub ühe teel kohatud briti härrasmehe ütlus et standardid tuleb kõrgel hoida, mis ka ei oleks. Mul see alati väga hästi ei õnnestu aga vähemalt püüdlema selle poole peaks. Püüdlen. Enne magama jäämist jõuan veel imestada et sidur on ikka veel elus …

Fotosid kõige raskematest kohtadest ilmselgetel põhjustel ei ole. Midagi jääb ainult enda mälupilti. Ehk ongi hea.

 

Lake Turkana 1

Jätame hommikul hippodega hüvasti ja suundume Lake Turkana poole. Tee on fantastiline! Loodus suhteliselt lopsakas, vahele mõni küla. Üldiselt on inimesi vähe. Mägine. Pealelõunaks jõuan väikesesse linna nimega Maralal. Saab tankida ja isegi hotell on. Hotelli restoranis saab kõhu täis süüa ja isegi WiFit kasutades Oksanaga paar sõnumit vahetada. Ettekandja vaatab nukralt tsiklit akna taga ja teavitab vaikse häälega et tuleb minuga kaasa. Näitan sõrmust ja vastan et tuleb veel oodata.

Peale Maralali läheb tee mägisemaks, kohati on  porine. Enamus siiski ok. Tsivilisatsioon hakkab vaikselt seljataha jääma. Enamasti on näha ainult kohalikke karjuseid, küll kitsede, küll kaamelitega. AK 47 on pea igal mehel või poisil kaelas. Viipavad möödasõitjale käega, mõni naeratab niisama. Agressiivseid tüüpe ei kohta, küll aga on harjumatu näha niipalju relvi. Või noh… kui palju just aga kohatud inimestest silmatorkaval osal on relv.

Ca kl 6pm jõuan Baragoisse. Tanklas on kütust ja lasen kõik paagid silmini täis. Ma ei tea palju Leslie Laasner maailmas ringi on vaadanud aga kui Baragoi asuks Eestis siis saaksin kindel olla et hitimeister on inspiratsiooni saanud just siit. Hallid näod vaatavad ükskõikselt tühjusesse. Küla asub peamiselt ühel tänaval, mõned põiktänavad abiks. Tänav on pimediku hakul rahvast täis. Ka siin hakkavad silma automaadid. Mõnel kükitajal jalgevahel, mõnel tooli seljatoe najal, mõnel kõhupeal. See tundub nii loomulik et peaaegu ei märkagi. Nagu jalutuskepid või vihmavarjud.

Peale tankimist ongi juba pime. Algne plaan oli edasi kimada aga otsustan siiski külas öömaja otsida. Üllataval kombel on päris mitu erinevat kohta kus ööbida. Tase on muidugi selline et eelistaks telki. Lõpuks juhatatakse Bonsella Garden nimelisse asutusse. Hoolimata edevast nimest on tegemist täiesti tavalise külalistemajaga kus valge inimene enne mind vaevalt peatunud on. Tuba on siiski puhas, soe vesi tuleb dushist, voodil on moskiitovõrk ja üldiselt täiesti ok. Siseõuet eraldab tänavast kõrge rauast värav. Sisehoovi eraldab külalistemaja osast veel üks kõrge raudvärav..Toaesisel verandal on trellid ees. Peremees kinnitab et neil siin külas on väga turvaline, tal on mitu valvurit.

Arutame peremehega, kuidas oleks võimalik tõenäoliselt mingi aja pärast kohale jõudev Ants kinni püüda. Peremees lubab ühe valvuri peatänava äärde saata Antsuvalvesse. Ise mõtlen et neid vehkivaid ja karjuvaid neegreid on nagunii kõik teeääred täis ja vaevalt Ants ühte teisest erilisemaks peab. Leppisime hommikul kokku et jääme öömajale South Horr`i  nimelises külas. Sinna on veel tublisti kilomeetreid. No ei tundu mõistlik pimedas teed jätkata.

Külalistemaja vastas üle kitsukese hoovi on sama peremehe “ööklubi”. Süüa seal ei pakuta aga külma õlut on ja tegelikult saab ka muid jooke. Paar viisakama riidega kohalikku hängib muusika saatel. Noor daam letitaga täidab vist ka muid kohustusi,  teenuste valik  kauges väikelinnas tundub olevat tagatud. Sirgeks triigitud juustega baaridaam on üsna pettunud kui ainult ennast õllega kostitan. Ometi ei takista see teda veelkorra üritamast, koputades mõne aja pärast  trellitatud veranda uksele ning uurides ega reisumees ennast liialt üksikuna ei tunne.

Päev on olnud väsitav aga vägev! Kuigi väljas ei ole külm on sooja dushi all päris mõnus liguneda. Peab ainult vaatama et jalgupidi vastavasse auku ei astu. Pesen särgi, trussikud ja sokid puhtaks ning ronin koikusse. Tunnen sel õhtul erilist igatsust kodu ja Oksana järele. Tõenäoliselt sellepärast et on esimene õhtu ilma internetita ja ees on reisi eeldatavasti keerulisim osa.

Ärkan ca kl 6.30 ja peale tagasihoidlikku hommikusööki asutan teele. Teele mis läheb järjest kitsamaks ja kivisemaks. Paar km-t enne South Horri küla on suht järsu koha peal suur veoauto teel ära väsinud. Nii alt üles kui ülevalt alla suunal on teised autod ootel. Tsikliga mahun väga napilt mööda. Laskumine on kohati päris järsk. Tee kulgeb üle kivide all orus ootava küla poole. Vastu jalutab üksikuid kaamleid ja mõned lehmad, karjapoisid järel.

 

Ja lõpuks olemegi Turkana järve ääres. Vahetult enne kui järv paistma hakkas soli teepeal jõhker kraav. Sõitsin sinna nii lolli kiirusega sisse et bpidin väga napilt üle lenksu lendama, vaevalt jäin püsti. Tagakohver lendas hooga selga. . Õnneks jäi plastkanister terveks ja bensiin alles. Mats oli nii tugev et olin kindel et esiamordis või raam vm on kusagilt puruks. Paraku, õneks ainus kahju oli kohvri kergmetallist alusplaat mis oli puruks läinud. Üks kinnituspolt oli järgi andnud ja nii ta läks. Kuigi mu.l on tagakohver alati rihmadega turvatud olin seekord rihmad kehvasti sidunud, sealt kus oleks vaja olnud hoida, sealt paraku tuge ei olnud. Kuidagi sai rihmadega uuesti kast kinni tõmmatud ja teekond jätkus.

Järv on järv, neeger on neeger, palm on palm. Peale rasket teed ei tundu siin eriti hingematvalt kaunist midagi. Ja mis eriti kurioosne- justkui juba kohal aga nüüd alles katsumus algab. Järgmine küla on Loyangalani ning sinna viib rusikasuuruste ümmarguste kividega kaetud tee. Päriselt, rusikasuurused, ümmargused ja paks kiht kummagis rattaroopas. Kõrval sõita ei saa kuna teeääred on kaetud suurte kivikamakatega. Pilti ei olnud aega teha kuna suur soov oli selle jamaga rutem ühele poole saada. Kokku vast 10-15 km sellise “kattega” teed. Õnneks Loyangalanis pakutakse nii süüa kui ka külma jooki.Väike puhkus kulub ära.

 


Leppisime Antsuga enne et kohtume palmide all puhvetis ja teeme lõuna. Antsu paraku ei saabunudki. Vahepeal keegi tuli teatama et sõber jõudis ka külasse. Palusin minna ja siia juhatada, paraku jäädi hiljaks. Ants oli paagid täis tankinud ja edasi kimanud.

Külast välja sõites ühtegi viita loomulikult ei olnud aga ka selgeid jälgi Antsust silma ei hakanud. Erinevatel kaartidel on erinevaid radu näha aga otseselt teed edasi ei lähegi. Järgmine sihtkoht on Ileret. Seal asub katoliku misjon, Isa Florian on boss. Valisin siis mingi raja ja hakkasin liikuma.

Varsti kadusid viimasedki autojäljed ja sõit jätkus täiesti puutumatul maastikul. Muidu poleks väga hullu olnudki aga vesi on seal uhunud rohutuustide vahele sellised järskude servadega kraavid mida igal pool ei ole näha. Vahepeal on ka laiad hooajaliste jõgede põhjad kus tume liiv on päris sõre. Ühe sellise väikese uhtekraavi servast alla sõites kukkusin nii rumalasti et jalg jäi tsikli alla kinni. Proovisin  nii ja naa aga kätte ei saa. Asend ka selline totakas, pool külili. Jõudsin kõiksugu erinevad stsenaariumid läbi mõelda. Ilmselgelt siia inimesi ei satu sest jälgi näha ei olnud juba mitme tunni jooksul. Vett mul oli. Nuga oli ka peaaegu käeulatuses. Pikutasin siis veidi ja püüdsin tsipa adrekat maha saada et mõte selgem oleks. Ja välja mõtlesin. Kuna pinnas oli pehme siis hakkasin kätega vaikselt liiva alt ära uuristama kuni saingi jala vabaks. Muud viga ei olnudki kui hüppeliiges pisut valus. Kuidagi punnitasin ´ratta jälle püsti ja rühkisin edasi.

ca 4h pärast jõuan päris korraliku kruusateeni. Seda mööda olekski pidanud siia sõitma. Paraku ei ole seda ühelgi kaardil. Päike hakkab juba alla vajuma kui märkan et tagumine rehv on tühi. Proovin ka pumbata aga ei saa rõhku üles. Tuleb lappima hakata.

Samal ajal kui rehviga tegelesin ilmusid põõsastest välja kolm meest, automaadid kõhu peal. Vaatasid pisut eemalt kuidas ma pusin. Ma nägin neid küll aga ei teinud välja. Esiteks oli mul tsikliga tegemist ja teiseks mida sa ikka oskad kolmele relvastatud mehele keset tühermaad öelda. Totaka naeratuse saatel tervitus oleks kõlanud liialt õõnsalt. Mehed liikusid tasapisi lähemale, mul jälle vaikselt hakkas juba rehv lapitud saama. Eks need käekesed ikka värisesid ka ja liiga libedalt asi ei läinud.  Päike käis juba päris madalalt, iga hetk läheb pimedaks.

/Jätkub/

 

Ekvaator

Crocodile Camp on täitsa ok koht. Ei miskit erilist, samas vaikne ja ehe. Olime arvestanud päeva safari jaoks, mul sai poolest päevast autos loksumisest kõht tõis ja palusin ennast kämpsse tagasi viia. Sidur ja värk vaja teha jne. Aga Ants nägi leopardi ikka ära!

Ega siduriga miskit väga hullu ei olnudki ja see oli tegelikult kohe teada. Magura ära vahetada ja asi korras. Lihtsalt pimedas kusagil teepeal tööriistu otsida, kohver maha võtta, varuosade kastist vedelikupudel välja koukida jne, no ei viici. Päeval rahulikult toimetada hoopis toredam.

Algselt oli plaan ka Victoria järve äärde sõita aga vaatasime kaarti ja otsustasime et vesi on vesi, võtame suuna põhja poole, ühe väikesema järve äärde, Robert`s Campi. Läbi savanni kulgevad kruusateed on nii ägedad, lausa imevad endasse! Kuivemate lõikude peal saab vedrustuse tõsiselt proovile panna ja tasapisi hakkab kohale jõudma see millest targemad inimesed tsikli ettevalmistamise ajal rääkisid. Eelmisel aastal kahekesi ühe ratta seljas oli tunne pisut teine. Praegu nagu paisu tagant lahti pääsenud… .

No ja et neid teekesi on seal üksjagu palju siis mingil hetkel kadusime teineteisel silmist. Olime juba varasemalt kokku leppinud et sellest paanikat ei teki, sõidame nii kuidas satub. Ja sattus, seekord päris korralikult. Kogu päeva peale kogunes ca 450km väga isesugust maastikku. Enamus kruusa. Aga vahele ka muda, savi ja mõned km-d asfalti. Eesmärk ongi Keenias võimalikult palju kruusa paugutada sest kuigi Etioopias vast ka veel on pisut rohkem teid kus sõita, edasi tuleb juba lõputu kõrb ja suht sirge sõit.

Mingis kohas vaatan et veider, lambist nii ilus must tee, led- valgustid postide otsas ja puha. Ja siis tõkkepuu ees, püssiga mees kõrval. Mõtlesin et sõidan tõkkepuu lahti ja kiman läbi aga vasak küljekohver jäi riivi külge kinni ja pidin ikkagi seisma jääma. Soldat sõbralik, peale pisikest pinnimist avaldas saladuse- siin eelmise Keenia presidendi kodu, seepärast tuleb ringi sõita.

Korjasin maha pudenenud panni ja süütebatoonid kokku ja sõitsin siis ringi. Enne jõudsin veel märgata et kohver oli saanud päris tõsiselt kannatada. Peab Nõelale koju jõudes külla minema 🙂

Lisaks presidendi kodule oli ka ekvaatori ületus asfalteeritud. Ekvaator oli võsa sees, väikeses külas. Ei midagi fäänsit. Siiski ausalt tähistatud ja paar kohustuslikku suveniirimüüjat ronis ka kusagilt välja. Aga suhteliselt viisakad ja mitte eriti pealetükkivad. Ilm ekvaatoril sattus olema pisut sombune, 23`C. Näha et vihma on hiljuti kõvasti sadanud, tee veel kohati vee all.

Kuna meil plaanide järgi ees ootamas  pikema inimtühja ala läbimine siis võtsin teeäärest 20l kanistri, lisakütuse jaoks. Ca kl 4 pealelõunat jõudsin kämpasse. Pisut hiljem saabus ka Ants, kollane kanister selja taga. Oli mõelnud samuti et vaja kütust varuda.

Noh, et eelmisel aastal omandatud teadmised tühja ei läheks siis ….õhtuks on tagumine rehv tühjaks vajunud.

Kämpa kohe järve kaldal, sealsamas hippo matsutab ja ei tee inimestest väljagi.  (Video paraku ei jaksa nendest peenikestest torudest läbi minna, lisan kunagi hiljem)

 

Taaskohtumine ja start.

Minu tsikkel seisis täpselt seal kuhu ta eelmisel korral jätsin. Kenasti katte all, tolmukord ainult suurem. Kuna ma unustasin (või olin laisk! ) aku klemmid lahti ühendada, oli aku täiesti kutu. Õnneks olin sellega arvestanud ja Telwini akupank aitas olukorra kiirelt lahendada. Paigaldasin kaasa võetud ühendusklemmi sinna kus vaja, ühendasin Telwini külge ja tõmbasin kaablisidemetega raami vastu kinni. Töötab selliselt suurepäraselt. Portatiivne aku.

JJ-sse jõudes sai aku elluäratamisele üksjagu energiat kulutatud. Chris`il on vajalikud testimisaparaadid olemas. Sai laetud targemate ja lollimate ja puha vändaga aparaatidega. Lõpuks sai voolu sisse, paraku mahtuvus tagasihoidlik. Lähedal asuv KTM´esindus pakub ainult liitiumakut, hinnaks tagasihoidlikud 470$. Lõpuks ajab Chris linnapealt välja sobilike parameetritega tavalise aku. Ca 90$.

Antsu ratas seevastu ootas tärnidega tallis 🙂 

Lõpuks on rattad kokku pandud, õlid-rehvid vahetatud ja valmis uuteks väljakutseteks.

Mis siis tehtud sai?

  1. Planeeritud mootoriõli vahetus
  2. Planeeritud esirehvi vahetus
  3. Planeeritud tagumise piduripumba vahetus
  4. Piduriõliks DOT 5.1
  5. Uus veotähik paigaldatud
  6. Uus aku. Plaaniväline.
  7. Telefonihoidik paigaldatud

Otsustame alustuseks liikuda lääne suunas, Maasai Mara rahvusparki. Sihiks Crocodile Camp. Viimased 120km sai korralikku offroadi. Kuna saime liikuma pisut hilja siis jäime pimedale. Maasai Mara rahvuspargi väravasse jõudsime ca kl 8, kottpimedas. Sinna meid muidugi tsiklitel sisse ei lastud. Paraku jäi meie valitud Crocodile Camp küll pargi servale, aga ainus tee sinna viis läbi pargi. 

Kohalikud külapoisid pakkusid et näitavad, kuidas väravatest mööda minna ja lubasid kohale juhatada. Kangekaelsus ei lasknud abikätt vastu võtta. Kuna GPS näitas samuti mingeid radu siis pühkisime, entusiasmist rind kummis, savanni. Peale ca tunniajalist kitseradadel sõitmist olime ühtäkki samas rahvuspargi väravas tagasi.  Seekord olime juba sõbralikumad ja võtsime poiste pakkumise vastu. Edasi läks meeletuks kihutamiseks mööda võsa, kohati rada nii kitsas et tuli jõuga läbi põõsaste sõita. Ühe järjekordse jõe ületamisel suri mootor keset jõge välja. Tundsin juba varem et sidur kipub lodevaks minema. Kuidagi sain sealt jõest välja aga sidurit enam ei olnud, seega enam seisma jääda ei saa. GPS hakkas õigel momendil jälle näitama ja pühkisin teistel eest ära, lootes et jõuan õigesse kohta. Jõudsingi.

Camp oli suletud aga meeskond õnneks kohal. Olime sel hooajal esimesed külalised. Tuled pandi põlema, pada pliidile ja õhtu lõppes õnnelikult.Pimedas sõidetud metsik rada ajas adreka nii üles et und ei saanud poole ööni. Äge!

Kuidas saada koju…

Kuidas saada Keeniast koju. Maksimaalselt sadulas olles, rattad maad mööda veeremas. Omal jalal… st ratastel. Sõites. Ise sõites.

Teoreetiliselt on marsruute palju. Kõige otsem, samas “kõige rohkem maad mööda” ilma kõrvalise abita marsruut oleks Keenia- Etioopia- Sudaan- Egiptus- Israel- Liibanon- Süüria-Türgi- EU. Selle marsruudiga on niipalju hädasid et pikemalt kaaluda ei olegi mõtet. Esiteks on Egiptuse bürokraatia ja asjaajamise keerukus nii jube et isegi minul viskab silme eest mustaks. Seda just oma transpordiga sisenedes ja väljudes. Olles lugenud kümneid ja kümneid reisikirju ja foorumiteemasid on selgeks saanud et sisenemine ja väljumine, kumbki eraldi võtab ca 3päeva aega. Sealjuures sisenemine läheb erinevatel andmetel maksma samapalju kui väljumine, suurusjärgus 500$ kumbki. Kuna erinevatel fixeritel ja maakleritel ei ole fikseeritud hinnakirja siis kõik on suhteline. On saadud soodsamalt, on kulunud rohkem. Sisenedes pead tolli maksma ka oma kasutatud isiklike asjade eest (a`la magamiskott, sandaalid, GPS jne.), väljudes seda ei tagastata. Teiseks on Siinai poolsaar turistidele (ja on eraldi rõhutatud et tsiklitele) suletud. Kolmandaks on teepeal juudiriik millega naabrid eriti tegemist teha ei taha. Egiptusega ja Jordaaniaga mingi asjaajamine ikka toimub ja piiripunktit ka töötavad. Liibanoni piiri pole mõtet proovidagi Israeli poolt ületada. Neljandaks ja kõige põhilisemaks takistuseks sel marsruudil on Süüria. Viimast pole vist vaja kommenteerida.

Teine variant (seda kasutatakse päris palju) on liikuda Egiptusesse ja Alexandriast laevaga Euroopasse. St et tsikkel läheb laevale, ise lendad, kas Itaaliasse või Kreekasse. Laev on Ro-Ro, seega tsikkel on lahtiselt autodekil. Kõik mis võimalik varastatakse ära. St et kõik mis on võimalik maha keerata tuleb omal lennukisse kaasa võtta. Kogu asjaajamise jaburus tuleb läbi teha. Lisaks bürokraatiale (ja selle eest tasumisele) tuleb arvestada tsikli laevatamise hind ja enda lennupilet mis teeb ca 1300€ (erinevatel andmetel hinnad tsipa erinevad), kokku pisut peale 2000€. Kui aega on ja oled eelnevalt leppinud mõttega et sind koinitakse riiki sisenedes 3 päeva, riigist väljudes 3 päeva, et sind varastatakse paljaks ja sa oled nõus selle kõige eest ka maksma siis on see täiesti arvestatav variant. Igatahes töötab ja kasutajaid jagub. Ma ei välistaks ka enda jaoks seda marsruuti täielikult.

Kolmas variant oleks liikuda Egiptusest läbi Liibüa Tuneesiasse ja sealt laevaga Itaaliasse. Paraku olukord seal ei vaja samuti pikemaid kommentaare ja see teekond langeb samuti ära.

Neljas variant oleks Port Sudanist lasta ennast laevatada Jordaaniasse (Või taotleda Saudi transiitviisa ja sõita maad mööda), sealt siseneda Israeli ning laevatada ennast sealt Euroopasse. Samuti mitu takistust, põhiline takistus täna on lisaks Saudi viisale korrapärase laevaliikluse puudumine Israeli ja Euroopa vahel.

Viies variant on Port Sudanist laevaga üle punase mere, seejärel risti läbi Saudi Araabia Dubaisse või Kuveiti põrutada. Laevaga Iraani ja sealt juba tuttavat teed mööda koju. Takistuseks on Saudi Araabia viisa saamine ja oma transpordiga riiki pääsemine.

Kuues võimalus on kas Djiboutist või Somaaliast laevaga Jeemenisse, sealt läbi Omaani ja Dubai Iraani kaudu koju. Jeemenis on paraku olukord enam-vähem sama mis Liibüas või Süürias (Detailidesse laskumata, reisiturvalisuse seisukohast vaadatuna).

Samas võib Jeemeni lihtsalt vahele ka jätta ja sõita laevaga otse Omaani. Takistuseks on regulaarse laevaliikluse puudumine ja teadmatus, kui kaua läheb aega enne kui omale laeva leiad. Berbera on eriline pommiauk ja seal nädal-kaks lihtsalt oodata ei tundu ahvatlev. Õlut muide ka ei müüda. Laevaliiklus on aga veetakse kaupa, mitte inimesi oma transpordiga. Ka seda marsruuti on tehtud. Olen mitme kuu jooksul suutnud leida tervelt 2 ekipaazhi kes on Berbera`st Salalah`i laevaga saanud. Esimene oli üks eakam vanapaar oma isetehtud Bagi-tüüpi autoga (sõitsid ümber maailma), teine tegelane oli jalgrattaga. Mõlemal õnnestus ennast, peale ca 10-päevast möllimist, lehmalaevale munsterdada.

Eelpool ongi suures plaanis kõik, idaranniku kaudu, maksimaalselt maad mööda, koju tuleku võimalused üles loetletud. Alati on võimalik panna tsikkel Mombasast/Djiboutist/Port Sudanist konteineriga teele või siis suurematest lennujaamadest lennukiga koju saata.

Millise variandi kasuks meie otsustame, selgub juba teel. Viimased kirjeldatud variandid jäävad ka meie valikutes kõige päramisteks. Üksjagu ettevalmistusi on tehtud, parasjagu eksootilisi viisasid on passides.

Muide, Antsu Viiul jõudis ka kohale ja ootab kämpingus 🙂

Keegi on kasti ära ka kaalunud. Ma ei tea kas need kirjad paberil tähendavad ka lisakulusid aga lubatud kaal (ütlesin vedajatelt pakkumisi küsides kaaluks ca 150kg) sai ületatud ainult 8kg jagu.

Varsti, juba väga varsti seiklus jätkub!

 

Antsu Viiul

Vihulamoto Aafrika seikluse teise etapiga (Nairobi-Tallinn) on otsustanud liituda sõber Ants. Ants on kogenud motomatkaja, kolanud läbi kogu Venemaa, lisaks Kaukaasia riigid, Kesk-Aasia, Mongoolia ja mõndagi veel. Lähinaabritest rääkimata. Talvel korra oli saunas jutuks, kes mida sel hooajal plaanib jne. Viskasin kutse õhku et mul tsikkel Nairobis, vaja koju sõita, tule ka. Ants vastas “Ok” ja vihtles edasi. Selline lühikesejutumees. Samal õhtul sai järjestatud tegevused, mis vaja teha et kõik sujuks. Paar järgmist nädalat kulus tsikli transpordi järjestamisele ja sujuvalt hakkasin viisadega tegelema. Vahepeal läks teele CdP taotlus, Merimetsas paar kaitsepookimist jne.

Ja ootamatult jõudiski kätte aeg “Antsu Viiul” , ristinimega Yamaha XTZ 750  Super Tenere, kasti pakkida ja teele saata. Kolm õhtut pusisime, tükike neljandat ka veel lisaks. Kuna olin transa hindu uurides kasti parameetrid ise ette öelnud siis nüüd tuli enda ette antud parameetritesse ära mahtuda.

Läks päris tihedaks. Näiteks esiratas mahtus kasti alles siis kui rehv sai maha võetud. Juhtraud ja kokpit tuli lahti kruvida. Kõiksugu õnarused ja oksaaugud said igasugust träni täis topitud. Küljekohvrid paraku ei mahtunudki kasti, need tuleb lennuki pagasis kaasa võtta. Kõige viimane, ülemine katteplaat sai nii kinni et Ants istus peale ja mina naelutasin kaane kinni. Kasti mõõtudeks sai täpselt vedajale lubatud L210cm; W60cm; H110cm. Kusjuures kõrgus on maast mõõtes, koos alusega. Hämmastav kui väikeseks on võimalik suur kolakas tsikkel pakkida. Samas ei kujuta ette kuidas oleks seda olnud teha kusagil lennujaama värava taga 🙂 . Kaaluks lubasin 250kg aga üle kaaluda seda ei õnnestunud.

Ehitasime kasti selliselt et kõrvalistel isikutel oleks võimalikult keeruline seda nö hoopealt lahti võtta ja midagi sisse vehkida. Selleks liimisime (lisaks naelutusele) kõik vineeri ja karkassi ühendused korralikult PVA-ga kinni. Hiljem selgus et toll tahab kontrollida tsikli mootori ja raami numbrit ja kast tuleb sihtkohas siiski lahti võtta. Kuna korralikult kokku liimitud kasti ei tahtnud enam lõhkuma hakata, lõikasin mootori.ja raaminumbri kohtadesse avad sisse ja kinnitasin sinna eraldi kaaned mida saab kruvidest lahti lasta.

Tänaseks on pakitud tsikkel jõudnud Hamburgi vahelattu. Sain juba Olaf`lt kiita et väga profilt ehitatud kast 🙂 .  Nairobisse peaks plaanide kohaselt jõudma juba 23 mail. Kohapeal on ka vastuvõtt ja Keeniasse sisse tollimine organiseeritud. Selle eest lubas hoolitseda meie vana tuttav Chris.

Enam ei sõltu meist midagi. Kogu vastutus on üle antud ja jääb vaid loota et antud ja saadud lubadused peavad ning kui lõpuks ise kohale jõuame on ka tehnika kenasti ootamas. Pöidlad kõvasti pihku!

 

 

PS! Kindlasti huvitab paljusid “viiuli”  Tallinnast Nairobisse lennutamise hind. Kuna see sai päris suure töö tulemusel (mõistliku hinnaga usaldusväärse vedaja leidmine on paganama suur töö, tegelt ka!) üpriski mõistlik siis panen kuluread siia kirja. Ehk ergutab see ka teisi pikemaid retki ette võtma kui numbrid silme ees. Omal ka hea hiljem vaadata.

  1. Tallinn- Hamburg 170€
  2. Hamburg- Nairobi 1080€
  3. Tsikli kasti alus+raam- tasuta
  4. Kinnitusvahendid, liim 25€
  5. Vineer, 5 tahvlit  50€
  6. Tsikli maale tollimine, transport kämpingusse  100€
  7. 4 õhtut oma tööd+ mõned kaljad ja saunapuud 🙂

Kokku praegu teadaolevate kulude pealt tsikli transa Tallinn-Nairobi , VihulaMoto omahind 1450€

Edit: Ratas kohal, kuludest lisandus kohaliku agendi tasu ja lennujaama cargoteenistuse tasu kokku ca 185€.

Ehk siis total 1635€

Väike hingetõmme ja edasi!

Võtsime vahepeal väikese puhkuse. Selleks et vihm saaks rahulikult sadada, et veed saaks vabalt voolata,  et gnuud saaks segamatult mööda aafrikat migreeruda ja rohi savannis kasvada. Eemalt võib ju naljatleda aga kohapeal on asi päris  huvitav. Tahtsime juba pisut aega tagasi reisiga jätkata aga meile saadeti järgnev klipp ja soovitati veel pisut oodata:  https://www.youtube.com/watch?v=Z1g41S6kyIU

Seni siis kasutame aega kasulikult. Nuiame saatkondadest viisasid, süstime viimaseid vaktsiine, tutvume erinevate marsruutidega, täiendame varustust ja hangime varuosi.

Sambias, vahetult enne Malawisse sisenemist kohatud härrasmees nimega Robert osutus Garmini edasimüüjaks ja sebis täitsa viisaka diiliga uue Zumo 595LM-i. Teatavasti oli eelmisel miski viga küljes, sõi ööga tsikli aku tühjaks ja kui korra välja lülitasid, tuli pärast aku tagant ära võtta, muidu tööle ei saanud.

Tagumine piduripump sai ka uus. See on siis seni ainus detail rattal mis reaalselt hävis. Lisaks veel nipet-näpet nagu uus tagalohv, õlifilter, rehvirõhu manomeeter, jne. Uueks esirehviks valisin autoriteetide soovitusel Anakee Wild-i. Räägivad et kestab kaua ja pidamine ka hea. Saab näha. Päris 50/50 on praeguste mudaste oludega ehk liiga pehmo. Kui juba muda jutuks tuli siis … salamisi loodan et nüüd lõpuks saab ka tõstetud esiporikas ennast kasulikust küljest näidata.

Esitähikule leidsin Touratech-i valikust sellise katte: 

Alati on originaalkatte eemaldamisel kogu tähikuruum savi, pori, liiva ja õli segu täis. Teadagi mitte just parim kooslus liikuvate metallosade vahel. Liidetavasti saab selle kattega paremini puhtust hoida.

Teiste reisil kohatud ratturite soovitusel tellisin ka pisut mugavusvarustust. Nimelt soovitati istumise alla sellist toodet: https://airhawk.net/product-category/seat-cushions/bike-manufacturer/bike-manufacturer-ktm/

Pidada hirmus hea olema, saab näha. Ausalt öeldes ei ole ma kunagi aru saanud et sadul ebamugav oleks aga näis. Taga sõitjale on see kindlasti hea asi.

Veel üks soovitatud lisavidin, millest tundsin korduvalt puudust: http://www.hondogarage.com/index.php/product/landing/perfect-squeeze-phone-mount

Tsikli lenksul telefoni hoidikuid müüakse igasuguseid ja niipalju kui ma neid näinud olen, on nad kõik täielik saast. Või siis konkreetse mudeli põhine aga ikka suht nigel. See Hondo Garage toode aga on universaalne ja eriliselt kobe. Sain seda näppude vahel mudida ja kruttida, no just selline mida olen otsinud. Võimalik paigaldada otse lenksu külge või ka munakale. Õnneks taipasin konkreetse toote viidet küsida ja sai see ka ära tellitud. Nagu ikka, kõik head asjad tsikli jaoks tulevad kas USAst või Austraaliast. Loodetavasti jõuab kohale enne kui lennuk väljub.

Sõiduvarustus sai ka uuendatud. Kuuver tsipa vaiksem, sõiduülikond õhulisem, terved kindad, Adventure sõidusaapad. 

 

Saabaste valik oli äärmiselt keeruline. Tegelikult oleksin hea meelega võtnud midagi lihtsamat, madalamat, mugavamat. Aga kui hakata lugema ja poodides kohapeal vaatamas käima ja siis veel foorumitest tagasisidet otsima, läheb valik nii kirjuks et ei saa kuidagi edasi. Lõpuks tegin valiku usaldusväärse kaubamärgi ja välimuse järgi. Suht lihtsalt käivad jalga ja jalast ära ka. Kuidas hingavad, seda saame teada juba reisil olles.

Jäänud on veel pisut ja seiklus jätkub!