Kaukaasia, jälle!

Ca 20 km enne Iraani-Armeenia piiri (Iraani pool) on väike linnake, mille nimele annab Googel sellise kirjapildi_ Siahrood. Teisel pool jõge on Aserbadjani enklaav.  Söön veel kord kõhu täis ja vimaste Iraani rahade eest, mis said Tabrizis vahetatud, ostan veel odavat bensiini. Ja siis piirile. 

Kuigi olen siit varasemalt juba kaks korda läbi sõitnud ja tean õiget teed, valin seekord teise suuna. Vist mingi silt näitas Armenia või Border või Meghri vms. Selle asemel et mööda head siledat jõeäärset teed mööda ca 20km kaugusele piirile sõita sain ca 90km käänulisi serpentiine, kohati päris järskude tõusude ja laskumistega. Ja enamus aega oli ka õige tee all taamal näha. Õige tee, nagu juba mainitud, kulgeb mööda jõe kallast. Ja See aga on tänu veerikkale jõele roheline ja paistab ülevatl kenasti silma, muu osa maast on punakaspruun kõrb.

Foto internetist

Piiril sahkerdab, nagu ikka hulk spekulante. Tahan pisut Armeenia raha vahetada, kuna mälu järgi oli seal vaja miskit maksta. Miski naljamehe otsa sattusin. Küll proovib arvutada seda ja teist pidi, küsib kõrvaloleva ehituse brigadirilt kalkulaatori ka appi aga mingeid loogilisi numbreid ekraanile ei ilmu. Teised eemalt koputavad sõrmega oimukohale ja naeravad. Rahavahetaja vist ongi tsipa ohmakas. Ma ise muidugi ka et normaalsemat ei osanud leida 🙂 .

Iraani poolel on miski jama Carnet täitmisega. Ma eriti millestki aru ei saa, muud kui et on probleem. Et siis aega raisati Bandar Abbasis küll palju aga ikka suudeti mingi jama kokku kirjutada. Ega nende juttu ei kannata kontrollida ka, kes nendest varesejalgadest ikka aru saab. Vennike lubas igatahes piiripunkti sisse ja peale ca tunniajast pusimist sai asjad korda. Tegin lihtsalt näo et ise tembeldasite (loe: Iraani piiripunkt tembeldas), ise klaarige ära ka. Helistati sinna-tänna, vehiti kätega jne aga lõpuks sain minema.

Armeenia üllatab seekord positiivselt. Ei mingeid maaklereid, ei mingit raha maksmist. Nagu olekski normaalne riik. Harjumuspärase 2-3h asemel kulub ca 15-20 min, ise ühtegi paberit täitma ei pea. Jajah, mind te ei peta! Küll siin kusagil mingi jama ikka peidus on. Ega teist niisama selline hulk anekdoote pole kirjutatud. Lahkun piirilt, mokk töllakil ja ootan millal see jama tuleb. Sest armeenlastega on alati mingi jama. Aga esiotsa saab täitsa rahulikult sõita. Et armeenlastele mingigi võimalus anda oma kohustuslik jama korraldada, jätan kindlustuse tegemata. Mõlemad kindlustust pakkuvad putkad on kinni ja Meghris ma ei hakka eraldi ka otsima. Sellega loon endale olukorra kus iga miilitsaauto mis teele jääb, paneb sõdame kiiremini lööma. Ega ma loll ei ole! Armeenia miilits ei jäta ealeski kasutamata võimalust ilma kindlustuseta motäkameest trahvida. Nii ma siis hiilingi mentidest eemale. Kui juhtub ees sõitma, jään kaugemale maha. Juhtub tagant mõni tulema, keeran peale. Liiga palju neid ei ole aga lõdvaks ei saa ka lasta. 

Meghri (foto internetist)

Sedamoodi sahmerdades suudan ühest olulisest ristmikust mööda sõita ja selle asemel et otse Jerevani sõita, keeran jälle mägedesse. Siis kui vea avastan, on juba hilja tagasi keerata. Nii keerangi peale kus saab, et kaotatud aeg tagasi teha. Aga enne tuleb hulga tõuse ja laskumisi läbida et laugetele mägedele jõuda. Tee on tuttav, olen siin enne ka käinud. Piisavalt kõrge, lausa külm on. Isegi voodriga pole liiga soe. 

Lõpuks juhatab nälg mind väikese mägijõe kaldal oleva “restorani” õuele. Sellise, nagu neid Armeenias palju on. Mõni parem, mõni kehvem.

Olen ainus külastaja. Taat on sõbralik. Uurin seda ja teist, menüüd ju armeenlastel pole. Ei ole ja ei tule. Taat rahustab:” Kuule rännumees, võta rahulikult. Teeme nii et ma söödan Sul korralikult kõhu täis ja sa annad mulle .. 6EURi. Saad kõike piisavalt ja jääd rahule.” No hää küll. Olen väsinud ja ei viitsi eriti süveneda. Taat jättis sellise mulje et talle on auasi rändurit hästi võõrustada. Kuigi Armeenias on sellist muljet alati osatud jätta, lepin seekord. Mõne aja pärast kutsub peremees vaatama oma mangaali. Pole miski plekist vann vaid auk maa sees. Kenasti kividega vooderdatud, põhjas hõõguvad söed. Vardad lihaga paigutatakse püsti sellesse auku.

Foto internetist

Ei jõua veel esimest kalja lõpuni rüübata kui juba kõik valmis ja kutsutakse lauda. Lihh valmis ja tomatid-värgid ka. Taat vaatab hoolega üle mõlema õla ja kougib põuest pudeli välja. “Kuule reisumees, teeme väikese!” Taskust võlub välja kaks nõukaaegset kristallpitsi, luurab veel korra, ega eite silmapiiril ole ja valab kavala näoga pitsid täis. “Tead, mul siin neid sinusuguseid ikka käib! Peale seda kui poiss raamatusse pandi, vahel on kohe õue tsikleid täis!” Taadil põu nagu Tootsil, nüüd tõmbab LP välja. On jah ära mainitud.

Foto internetist

Loeb veel sõnad peale et jões pesta võid aga ära sa paljalt küll ole, naene sellist komnelõtvust ei salli. Lubab keset jõge ehitatud söögituppa ööseks magama jääda. “Mis sa jahmid telgiga, siin öösel vahest vihmane..”.

Hommikul ärkan kuidagi eriti vara. Kl 6 olen juba sadulas ja jätkan Jerevani poole. Teeääres on kõik kohad sel kellaajal veel kinni. Loodan hommikusöögi Jerevanis saada. Kl 8 olen pealinnas aga tutkit, ei mingit hommikusööki. Esimesed kohad avatakse alles kl 10. Ja peale tunnikest otsimist jätkangi näljasena sõitu. Hiliseks hommikusöögiks saan esimese võimaluse alles Sevani järve ääres. Nagu kiuste otsustavad ka politseinikud sinnasamasse sööma tulla. Õnneks on neil muud huvid ja minu tagasihoidlik reisivarustus neid ei huvita.

Järve äärest Gruusia poole kulgeb alguses tuttav tee. Kohustuslik foto Mimino seltskonnaga, peale seda mägikuurort… ja mõne tunni pärast olengi Gruusia piiril. Piiripunkt on kuidagi teistsugune. Mäletan et olid vanad räpased hooned, siin puha uus kõik. Kuna varasemalt olen alati sattunud Gruusia-Armeenia piiri ületama pimedas siis ei taba esimese raksuga ära et olen sattunud hoopis teise piiripunkti. Rahvas sõbralik, asjaajamine kiire. Aga süvenedes kaarti, saan aru et olen järjekordselt enda kodutee paarisaja kilomeetri võrra pikemaks sõitnud.

Armeenia on seekord üllatanud kohe mitmekordselt. Ja nii keeruline kui see mulle ka ei ole, pean tunnistama et kõik üllatused on seekord olnud positiivsed. Esiteks, piiriületus Meghris on kiire ja sujuv. Keegi ei küsi riiki sisenemise eest raha. Keegi ei ülbitse. Keegi ei kuluta 4 tundi kallist sõiduaega bürokraatiale. Mul on just selle piiripunktiga eriti teravad mälestused, kes teab see teab. Naine teab. Teiseks, politsei ei tee märkamagi et üks ülbik Pribaltikast ei ole kindlustust teinud. Kolmandaks ei üritanud seekord ükski shaslõkimüüja nahka üle kõrvade tõmmata. Lausa vastupidi, üks pakkus tasuta öömaja. No ja kõige tipuks oli ka riigist väljumine valutu ja sujuv. Nii et positiivne seekord. Selle, et Jerevanis hommikusööki alles lõunast pakutakse, annan andeks. Pärnus on ka samamoodi.

Gruusia poolel samuti, juba harjumuspäraselt, kõik kiire ja korrektne. Suruvad pihku brozüüri kus igat pidi puust ja punaseks tehtud et tuleb osta kindlustus, liikluskindlustus. Kuna mul roheline kaart olemas, ei pööra sellele erilist tähelepanu. Osta seal nagunii kusagilt seda ei ole sest tegemist on rekordiliselt väikese piiripunktiga. Gruusia poolel jätkub tee mis vaevalt kannatab teeks nimetamist. Aga loodus on kaunis. Jõgi, puisniidud, hobused. Jõe orus 5* pikniku-ja laagripaigad, võimsad põlispuud jne. Kohe kutsub tuld üles tegema ja arbuusi lahti lõikama. Teine kord, kui Armeeniasse minek, siis võib seda kaudu sõita küll ja planeerida laagerdamine enne piiriületust.

Foto internetist

Proovin esimeses linnas Gruusia poolel pisut raha vahetada, kuna tundub et samal päeval enam Venemaale ei jõua. Süüa ka vaja jne. Kell tiksub armutult õhtu poole. Tbilisist kiman otse läbi, ilma peatust tegemata. Kuigi kõht on juba tühi, hoian ennast tagasi. Enne Gudaurit on all jõe ääres üks tore shaslõkikoht. Männipuude all, mäeküljel, vaatega kärestikulisele jõele. Olen seal alati söönud kui mööda sõidame ja ei ole kunagi pidanud pettuma. Ka nüüd plaanin sinnani vastu pidada.

Gruusial läheb hästi. Jõe ääres on igasuguseid suvekohvikuid tekkinud, samuti raftingu pakkujaid jne. Keeran oma lemmikkohta sisse, imestan et ühtegi autot ei ole parklas. Pargin ära ja astun lähemale. Majakesel on silt “Indian Restaurant”. Vastu astuvad kaks tõmmut meest. “What the hell is that?” “India, India, India!”.

Niipalju siis shaslõkist. Tuleb veel pisut näljasena sõita. Kazbeki all saab. Aga hindude äriplaan tundub küll topakas. Kaukaasiasse, keset loodust oma kööki pakkuma…? Ma saaks veel aru et Tbilisis, linnades peab ikka vaheldust olema. Tulla võistlema kaukaaslaste meeletult rikkaliku köögi ja traditsioonidega sellises kohas ei tundu küll eriti mõistlik. Loodetavasti järgmine kord kui siia satun, on kõik endine.

Stepandsminda keskväljakul kohtun kahe Rumeenia motomatkajaga, kes on teel Mongooliasse. Otsustame öömaja jagada ja kolime lähedal asuvasse kodumajutusse. Seal on ees punt Venemaa alpiniste ja veel üls mootorrattur Saksamaalt. Õhtu kujuneb meeleolukaks.

Pilt internetist

Iraan. Rattalaager. Kebab. Kurdid.

Tõepoolest, hommikuks oleme Iraanis. Laev on küll pisike aga teinud öösel head sõitu. Meri on sile, ei loksuta. Mis on julgustav, sest autodekil, kus meie rattad on kinni seotud, vedeleb igasugust kraami. Kui see peaks seal liikuma hakkama on kehvasti.

Sadamasse sissesõidul näeme vanakooli puust kaubalaevu, mis siinkandis, Araabia poolsaart ümbritsevates meredes, on siiani aktiivselt kasutuses.

Kunagi kui oli teemaks, millist marsruuti mööda Aafrikast koju sõita, kaalusin päris tõsiselt sellise laevaga Adeni lahe ületamist, Somaaliast Berbera sadamast Omaani, Muscat-i. Paar rändurit on varasemalt nii teinud. Aga sellisel juhul oleks meil Sudaan vahele jäänud. Samas Omaani oleks jälle ära näinud 🙂 . Aga mis siin ikka oletada, seekord sai nii ja miskit järgmisteks kordadeks ka.

Bandar Abbasi sadamahoone on vägev ja esinduslik merevärav. Tsiklid kästakse parkida hoone merepoolsele küljele ja ise sisse paberitega klaarima.

Omaani automatkajatel on agendid juba ette tellitud, nemad juhatatakse kiirelt kusagile ülemistele korrustele VIP-loungesse, kuni paberid korda aetakse. Me oleme alguses üsna lammaste nägudega. Midagi ei saa aru. Passi sai tempel küll sisse aga kuis tsikli sisse saab tollida..? Küsime, juhatatakse kusagile naaberkvartalisse, miskisse soojakusse koopiaid tegema. Tagasi tulles ei taha meie koopiaid keegi. Lõpuks mingi vend võtab meie paberipaki ja läheb kusagile. Tuleb mingi aja pärast tagasi, küsib 200$. Krt, mitte muffigi ei jaga. Kuidagi saan oma paberid tagasi.

Samal ajal on Ants leidnud ühe vabalt vene keelt rääkiva iraanlase. Selge pilguga, tore mees. See võtab meid oma tiiva alla ja hakkame paberipatakaga allkirju koguma. Vahemaad on päris pikad. Paar korda tuleb sõita teise sadama otsa, tsikliga 3-4 minutit sõitmist. Mees võtab mõnes kohas oma pangakaardi ja maksab sellega midagi. Küsimuse peale vastab et pärast klaarime, katsume praegu asjad korda saada. Järjekordades seistes on aega ka juttu ajada. Härra on kunagi Riias õppinud ja hiljem nõukogude allveelaevadega maailmameredel seilanud. Nüüd pinsil.

Paberite ajamine võtab kokku 4,5h aktiivset jooksmist ühe ametniku juurest teise juurde. Meie uuest sõbrast on reaalselt kasu. Igal pool kus käime, taotakse pitsateid paberitele ja allkirjastatakse dokumente. Ühtegi korda ei tundu, et oleksime mõne kabineti ukse taha vales järjekorras sattunud. Lihtsalt ongi nii keeruline siin. Aga iga asi saab ükskord otsa ja ka meie paberid meritsi Iraani sisenedes saavad lõpuks korda aetud. Klaarime elupäästjaga asjad ära ja meid lubatakse sadama väravast välja sõita.

Kõht on tühjaks läinud. Valime kaardilt lähima koha ja võtame esimese eine Iraanis. Juba tuttav värk- Fanta/Coca/sprite, riis ja lamba/kana jalg, grillitud tomat ja .. midagi oli veel. Teeäärsed kohad ei üllata muuga kui hindadega. Võrreldes paari aasta taguse Iraani külastusega on hinnatase kordades alanenud. Kohalikele ettevõtjatele tõenäoliselt kehva uudis, meie aga ei saa kurta.

Peale sööki paneme paagid täis ja võtame suuna kodu poole. Aafrika on tehtud, Araabia poolsaar, nii uskumatu kui see ka ei tundu (siiamaani ei usu ise ka) , on samuti tsiklitel läbitud. Nüüd on jäänud ainult loetud päevad sõita, et koju jõuda. Mingeid bürokraatlikke tõsiseltvõetavaid takistusi enam ei tohiks teel olla. Aga sellegi poolest on koduni veel ca 7000km. Iraanis ei ole meil plaanis ringi vaadata. Kõige otsemat teed mööda lihtsalt läbi sõita, mis teele jääb ja teel juhtub, seda naudime.

Kuumus ei ole mandrit vahetades grammigi järele andnud. Samasuguste tsüklitena nagu Saudi Araabias, liigun ka siin. Poest poeni, joogipeatusest joogipeatuseni. Vahemaad asulate vahel on päris pikad. Kõrb, kõrb, kõrb.

Täna on plaan ööseks Shirazi jõuda, selle nimel tuleb päris korralikult pingutada. Aga teed on head, liiklust praktiliselt ei olegi, nii et liigun päris jõudsalt edasi. Varsti peale Bandar Abbasi läksime lahku ja leppisime Antsuga nii et saadan teate, kuhu öömaja leian.

Shirazi jõuan pimedas. Autosid ja liiklust on linnas palju. Kesklinnani sõit kestab igaviku. Kuna internetti ei leia kusagilt siis sõidan kaardi järgi lihtsalt nii kesklinna kui oskan ja lõpuks satun Taha Hosteli nimelise koha väravasse. Täiesti juhuslikult. Ja tundub et vägagi õige koht. Siin on seljakotirändureid üksjagu peatumas. Hostel ise on kinnise  sisehoovi ja puidust rõdudega hubane koht. Toad  lihtsad aga värskelt remonditud ja kenad.  Võtan kiire dushi, saadan Antsule koordinaadid ja lähen linna arbuusi otsima.

Meeletu arbuusi isu on. Linn on ennast juba kokku pakkimas, saan viimasel hetkel veel ühe grillkana ja tänavanurgalt arbuusi ning lähen hostelisse  sööma. Vaikselt tiksuvad rändurid ka linnapealt tagasi. Lõikan arbuusi lahti ja kutsun ennast pika laua taha reisijutuõhtule. Mõnna! Siin on tore olla. Kotis on veel Emiraatide sadama meremeeste klubist ostetud Gin ja hunnik toonikupurke, kapist saab jääd…  Millagil saan magama.

Hommikuks on Ants saatnud teate et tal eile rattalaager puru läinud. On öömajale saanud ja paari tunni pärast peaks ka laager saama vahetatud. Pakub et ma võiks liikuma hakata, mis siin koduväravas ikka üksteise taga passida. Mul sügeleb ka hirmsasti, ei hakka viisakusest tagasi ajama. Pakin asjad ja kiman minema.

Pealelõunal jõuan Esfahani. Kuna siin on juba varem käidud ja on veel üsna mitu tundi valget aega ees, ei hakka peatust tegema. Kahjuks ei ole sellel linnal ringteed ja tuleb pealelõunase ummikuga otse läbi südalinna sõita. Tuttavad kohad ja teeremondid on üsna samas seisus kui 2a tagasi.

Sõidan nii kaua kui jaksu on. Juba pimedas keeran tundmatus asulas teelt kõrvale. Teeäärses pargis peavad kohalikud piknikku. Lõhna peale leian kebabitöökoja üles. Jätan tsikli ühe piknikku pidava perekonna lähedale ja lähen sööma. Mingil hetkel märkan et piknik on pooleli jäänud ja kogu perekond on mu tsikli enda alla matnud! Isa väikese tytrega on sadulas, üks tattnokk on tagumise kohvri otsa roninud ja ülejäänud tulistavad pilet teha. Ja kõik on äärmiselt üllatunud kui näevad minu rahulolematust. Nad on lausa solvunud kui platsi puhtaks kupatan ja tsikli vahetult kebabikoha ukse ette pargin. Peremees saadab ühe koka tsikli kõrvalt inimesi eemale peletama, nii et saan rahus süüa. Kebab on küll kõigi aegade maitsvaim üldse, mida söönud olen. Ja need tomatid, nii tomati maitsega! Sööks kohe ühe portsu veel! Aga vastu õhtut söömisega on see lugu et  kui üle pingutad siis tuleb uni peale ja ei jaksa enam sõita. Teeme paar pilti peremehe ja tema nugadega ja sõidan edasi. Kodu ootab, iga kilomeeter loeb.

Peale keskööd tunnen et on aeg puhata. Teeääres on just paras koht, selline nagu neid Iraanis ikka on suurte magistraalide ääres. Katusealused söömiseks ja puhkamiseks ja muruplatsid, kui katusealune ei ole oluline. Pargin ennast ära ja juba olen kutsutud shaslõkki sööma. Kaks kutti istuvad vaipade peal ja proovivad mulle liha sisse sööta. Kuna sellest suurt välja ei tule siis ajame tee kõrvale niisama juttu. Noorem kutt paneb vesipiibu uuesti tiksuma. Selgub et tegemist on kurdi päritoluga noormehega. Olenemata suurtest raskustest üksteisest arusaamisega jõuab niipalju kohale et ta kiidab kurdistani (kurdide kontrolli all olev mitteametlik  ala mitme riigi territooriumil) ja nende elukorraldust. “People democracy! Very democracy” . Kuna nad on ise teel tagasi koju siis kutsub külla. Enne magama jäämist hakkab see mõte mulle järjest rohkem meeldima. Siiski ei luba midagi. Jääme kõik sinnasamasse muru peale magama.

Hommikul ärgates on kurdid juba läinud. Hüvastijätuks on eile vahetatud Viberi numbrile tulnud sõnum kirjaliku kutsega kurdide juurde. Aga seekord saab koduigatsus seiklusjanust võitu. Nii vähe on veel jäänud, ainult 5500km veel!

Tabrizis teen paaritunnise peatuse. Vaja tankida ja tsipa raha vahetada. Teen väikese jalutuskäigu kesklinnas, proovin sööklat leida aga Iraanis on sellega ikka väga kehvasti. Ei tea kas ma otsin valel ajal või valest kohast aga no ei jää mulle teepeale ühtegi kohta kus saaks proovida seda “võrratut Pärsia kööki”, millest tuurikorraldajad räägivad. 

Aga Tabrizi kesklinn on kena. Ja täiesti kogemata juhtun ühest kõrvaltänavast leidma õdusa kohviku. Täiesti seda nägu koht et siit kauplen külma õlle ka välja. Unistada pole ju keelatud.

Ettekandja on seitsmendas taevas ainult sellest, et ma olen talle seda au osutanud ja sisse astunud. Räägib kõigepealt oma eluloo ära, kuidas on oma kutsumuse leidnud ja kuidas vanemad tema valikuid väga heaks ei kiida jne. Siis teeb limmari välja. Kõige lõpuks tuleb fotosessioon kodulehe ja feissari jaoks. Vabandab maani kummarduste saatel et visitkat ei ole anda. 

Olin oma ratta jätnud ühe aktiivse Tupperware agendi välikaubamaja kõrvale. Kõik kenasti alles, jätkan teed piirile. Enam ei ole kaugele minna.