Jumalad, karma, paranoia jne

Kliima on mere ääres oluliselt erinev sisemaa omast. Temperatuur on sama mis kogu reisi vältel, 32-33`C aga niiskus võimendab kuumust. Kuigi dushi all käime paar korda päevas, on pidev kleepuv olek üsna ebamugav. Riided on samuti niisked. Telk on nagu saun. Magame ilma igasuguste magamiskottide, tekkide või linadeta, riietest rääkimata aga ikka on kõik kleepuv ja niiske ja jube palav. Ja nagu kiuste, kuigi mere ääres, ei liigu õhk öösel üldse. Täielik vaikus. Hommikul ärgates on meri peegel. Ja kui üldse tuult ei ole siis ei toimi ka telgi ventilatsioon eriti hästi ning kogu palavusele ja niiskusele lisandub veel ka õhupuudus.

Kõige selle tõttu otsustame öömaja vahetada ja kolida mitte kaugel asuvasse kohalikku külalistemajja.  Leidsin selle paar päeva tagasi üsna juhuslikult. Korralik tuba- dush, soe vesi, konditsioneer ja külmik. Kesklinnale asub külalistemaja isegi lähemal. Ja hind ka soodsam kui kahekesi telkides, 15$tuba vs 20$ telkimine. Niisiis pakime asjad ja asume teele.

Ca paari km pärast juhtub see millega peaksime hakkama juba harjuma- esirehv jälle tühi. Oi kuidas ei viitsi jälle jamada. Õnneks on 10m eemal puu all üks mehike kes tegeleb kummist asjade parandamisega. Tõstame kohalike abiga ratta  jälle keskhargile ja harutan esiratta alt ära. Eemaldan ka seekord rehvi täielikult veljelt sest ma lihtsalt pean aru saama mis kuradi jant sellega on. Mehike puu all lõikab vilunud liigutustega  vanast jalgrattalohvist parajad paigad ja liimib õigele kohale. Seekord on kaks auku. Ja jälle on muster sama, pikliku kujuga, diagonaalis asetsev vigastus. Ja jälle leian rehvi seest samasuguse lõhe nagu eelmisel korral. Seekord pisut pikema. Enam ei mäleta, kas eelmisel korral sai korralikult kogu rehv seest poolt üle kontrollitud, kas see lõhe võis juba eelmisel korral olla ja lihtsalt ei märganud või on uus tekkinud. Kogu esirehviga seonduv on nagu üks suur hall õudus, enam ei suuda eristada detaile. Aga elu läheb edasi. Paneme ka rehvi lõhele paiga peale ja vähemalt külalistemajani peaks vastu pidama. Vilumus on jõudnud juba sellisele tasemele et isegi Oksanale ei pea enam ütlema millist võtit on vaja ulatada või mis hetkel kompressor sisse lülitada. Samal ajal kui kompressor tiksub, monteerin ratta tsikli külge. Me ei räägi seekord teineteisega. Ja seekord ma ei ropenda ka. Ma ropendan sõnatult. Oksana kuuleb seda siiski.  Ja ta noomib mind, nagu ikka kui mu sõnakasutus ei ole sünnis. Aga ta on tark tüdruk ja ta teeb seda seekord sõnatult. Nii me vaikides pakime tööriistad ja sõidame edasi. Külalistemajani peaks olema ainult mõni kilomeeter. Ma ei mäleta täpselt kui kaugel see on aga ma mäletan et see oli linna poole suunduva suure tee paralleeltänav. Ja ma mäletan seda kohta kus tuli vasakule pöörata.

Saame sõita ca 500m kui tsikkel annab märku et midagi on valesti. Vaatan, esirehv on täis. Tõsi, kiiruga paigaldades läks valepidi veljele, st pöörlemissuund on vale. Aga see ei ole väga suur probleem. Ok, ju siis lihtsalt tundus. Stardime uuesti aga ilmselgelt ei ole asjad õiged. Jään jälle seisma ja seekord on tagumine rehv tühi. Jaja, päriselt ka! Vaatame üksteisele otsa ja mõlemad mõtlevad sama. Millisele Jumalale me varba peale oleme astunud? Peaks küünla panema. Aga millisele? Siin on kõik maailmas olevad variandid esindatud… Hei-hei! See on siiski rehv! Ainult rehv! Kummist rehv! Tagumine rehv! Siin ei ole mingeid väikesi kuradikesi ümber tsikli jooksmas!

Ühendan kompressori ventiili otsa, lootuses et saab mingi rõhu sisse ja kuni külalistemajani kuidagi ära veereda, seal aega mässata. Päike juba madalal. Aga ei, manomeeter isegi ei liigu. Väljast mingit vigastust märgata ei ole. Ok. Kui hull see ikka saab olla. Proovin vaikselt sõita, ehk leiame selle öömaja siitsamast kõrvaltänavast üles. Oksana jalutab järgi. Aga tuttavat kohta ei tule ja kõrvaltänav osutub tupikuks. Keeran majade vahelt peatänava äärde tagasi. Õnneks on just selle koha peal siledam plats kuhu saame oma välitöökoja üles seada. Tagumine ots on vaja kergeks teha, seega kogu koorem tuleb rattalt eemaldada.

Avan rehvi ühe poole ja urgitsen siselohvi välja. See on korralikult vigastatud. Mitte auk vaid puha puruks. Kuna tagavara on olemas siis ma väga ei põe. Libistan käega üle  rehvi sisekülje, kontrollimaks kas mingit naela juhuslikult ei ole sisse jäänud. Ei tunne midagi. Ei, ma ei usalda ennast. Ma võin eksida. Eemaldan rehvi täielikult veljelt ja vaatan korralikult kogu sisekülje üle. Ja seal ta ongi. Diagonaalis, mitte väga märgatav suur roostes nael. Nael on nii diagonaalis läbi rehvi tunginud et see võis seal juba pikemat aega olla, enne kui siselohvile augu sisse kulutas ja tühjaks vajus. Seejärel, juba tühjana, liikus veljel ja tõmbas lohvil suure tüki lahti. Mis iganes, vähemalt on konkreetne põhjus. On tükk pusimist enne kui naela kätte saan. llma näpitsateta ei saakski. Uus sisse ja vahetult enne pimedat saame liikuma.

Meie uue öömajani on veel ca 5-6 km ja tühja rehviga ei oleks seda maad ilma suuremate kahjudeta õnnestunud läbida. Seega õige otsus ikkagi teepeal rehv korda teha. Õnneks ootab meid toas soe dush, külm õlu ja lai voodi. Kohal.

Selle matka üks pikemaid 10km sai lõpuks läbi.

Leave a Reply