Lake Turkana 1

Jätame hommikul hippodega hüvasti ja suundume Lake Turkana poole. Tee on fantastiline! Loodus suhteliselt lopsakas, vahele mõni küla. Üldiselt on inimesi vähe. Mägine. Pealelõunaks jõuan väikesesse linna nimega Maralal. Saab tankida ja isegi hotell on. Hotelli restoranis saab kõhu täis süüa ja isegi WiFit kasutades Oksanaga paar sõnumit vahetada. Ettekandja vaatab nukralt tsiklit akna taga ja teavitab vaikse häälega et tuleb minuga kaasa. Näitan sõrmust ja vastan et tuleb veel oodata.

Peale Maralali läheb tee mägisemaks, kohati on  porine. Enamus siiski ok. Tsivilisatsioon hakkab vaikselt seljataha jääma. Enamasti on näha ainult kohalikke karjuseid, küll kitsede, küll kaamelitega. AK 47 on pea igal mehel või poisil kaelas. Viipavad möödasõitjale käega, mõni naeratab niisama. Agressiivseid tüüpe ei kohta, küll aga on harjumatu näha niipalju relvi. Või noh… kui palju just aga kohatud inimestest silmatorkaval osal on relv.

Ca kl 6pm jõuan Baragoisse. Tanklas on kütust ja lasen kõik paagid silmini täis. Ma ei tea palju Leslie Laasner maailmas ringi on vaadanud aga kui Baragoi asuks Eestis siis saaksin kindel olla et hitimeister on inspiratsiooni saanud just siit. Hallid näod vaatavad ükskõikselt tühjusesse. Küla asub peamiselt ühel tänaval, mõned põiktänavad abiks. Tänav on pimediku hakul rahvast täis. Ka siin hakkavad silma automaadid. Mõnel kükitajal jalgevahel, mõnel tooli seljatoe najal, mõnel kõhupeal. See tundub nii loomulik et peaaegu ei märkagi. Nagu jalutuskepid või vihmavarjud.

Peale tankimist ongi juba pime. Algne plaan oli edasi kimada aga otsustan siiski külas öömaja otsida. Üllataval kombel on päris mitu erinevat kohta kus ööbida. Tase on muidugi selline et eelistaks telki. Lõpuks juhatatakse Bonsella Garden nimelisse asutusse. Hoolimata edevast nimest on tegemist täiesti tavalise külalistemajaga kus valge inimene enne mind vaevalt peatunud on. Tuba on siiski puhas, soe vesi tuleb dushist, voodil on moskiitovõrk ja üldiselt täiesti ok. Siseõuet eraldab tänavast kõrge rauast värav. Sisehoovi eraldab külalistemaja osast veel üks kõrge raudvärav..Toaesisel verandal on trellid ees. Peremees kinnitab et neil siin külas on väga turvaline, tal on mitu valvurit.

Arutame peremehega, kuidas oleks võimalik tõenäoliselt mingi aja pärast kohale jõudev Ants kinni püüda. Peremees lubab ühe valvuri peatänava äärde saata Antsuvalvesse. Ise mõtlen et neid vehkivaid ja karjuvaid neegreid on nagunii kõik teeääred täis ja vaevalt Ants ühte teisest erilisemaks peab. Leppisime hommikul kokku et jääme öömajale South Horr`i  nimelises külas. Sinna on veel tublisti kilomeetreid. No ei tundu mõistlik pimedas teed jätkata.

Külalistemaja vastas üle kitsukese hoovi on sama peremehe “ööklubi”. Süüa seal ei pakuta aga külma õlut on ja tegelikult saab ka muid jooke. Paar viisakama riidega kohalikku hängib muusika saatel. Noor daam letitaga täidab vist ka muid kohustusi,  teenuste valik  kauges väikelinnas tundub olevat tagatud. Sirgeks triigitud juustega baaridaam on üsna pettunud kui ainult ennast õllega kostitan. Ometi ei takista see teda veelkorra üritamast, koputades mõne aja pärast  trellitatud veranda uksele ning uurides ega reisumees ennast liialt üksikuna ei tunne.

Päev on olnud väsitav aga vägev! Kuigi väljas ei ole külm on sooja dushi all päris mõnus liguneda. Peab ainult vaatama et jalgupidi vastavasse auku ei astu. Pesen särgi, trussikud ja sokid puhtaks ning ronin koikusse. Tunnen sel õhtul erilist igatsust kodu ja Oksana järele. Tõenäoliselt sellepärast et on esimene õhtu ilma internetita ja ees on reisi eeldatavasti keerulisim osa.

Ärkan ca kl 6.30 ja peale tagasihoidlikku hommikusööki asutan teele. Teele mis läheb järjest kitsamaks ja kivisemaks. Paar km-t enne South Horri küla on suht järsu koha peal suur veoauto teel ära väsinud. Nii alt üles kui ülevalt alla suunal on teised autod ootel. Tsikliga mahun väga napilt mööda. Laskumine on kohati päris järsk. Tee kulgeb üle kivide all orus ootava küla poole. Vastu jalutab üksikuid kaamleid ja mõned lehmad, karjapoisid järel.

 

Ja lõpuks olemegi Turkana järve ääres. Vahetult enne kui järv paistma hakkas soli teepeal jõhker kraav. Sõitsin sinna nii lolli kiirusega sisse et bpidin väga napilt üle lenksu lendama, vaevalt jäin püsti. Tagakohver lendas hooga selga. . Õnneks jäi plastkanister terveks ja bensiin alles. Mats oli nii tugev et olin kindel et esiamordis või raam vm on kusagilt puruks. Paraku, õneks ainus kahju oli kohvri kergmetallist alusplaat mis oli puruks läinud. Üks kinnituspolt oli järgi andnud ja nii ta läks. Kuigi mu.l on tagakohver alati rihmadega turvatud olin seekord rihmad kehvasti sidunud, sealt kus oleks vaja olnud hoida, sealt paraku tuge ei olnud. Kuidagi sai rihmadega uuesti kast kinni tõmmatud ja teekond jätkus.

Järv on järv, neeger on neeger, palm on palm. Peale rasket teed ei tundu siin eriti hingematvalt kaunist midagi. Ja mis eriti kurioosne- justkui juba kohal aga nüüd alles katsumus algab. Järgmine küla on Loyangalani ning sinna viib rusikasuuruste ümmarguste kividega kaetud tee. Päriselt, rusikasuurused, ümmargused ja paks kiht kummagis rattaroopas. Kõrval sõita ei saa kuna teeääred on kaetud suurte kivikamakatega. Pilti ei olnud aega teha kuna suur soov oli selle jamaga rutem ühele poole saada. Kokku vast 10-15 km sellise “kattega” teed. Õnneks Loyangalanis pakutakse nii süüa kui ka külma jooki.Väike puhkus kulub ära.

 


Leppisime Antsuga enne et kohtume palmide all puhvetis ja teeme lõuna. Antsu paraku ei saabunudki. Vahepeal keegi tuli teatama et sõber jõudis ka külasse. Palusin minna ja siia juhatada, paraku jäädi hiljaks. Ants oli paagid täis tankinud ja edasi kimanud.

Külast välja sõites ühtegi viita loomulikult ei olnud aga ka selgeid jälgi Antsust silma ei hakanud. Erinevatel kaartidel on erinevaid radu näha aga otseselt teed edasi ei lähegi. Järgmine sihtkoht on Ileret. Seal asub katoliku misjon, Isa Florian on boss. Valisin siis mingi raja ja hakkasin liikuma.

Varsti kadusid viimasedki autojäljed ja sõit jätkus täiesti puutumatul maastikul. Muidu poleks väga hullu olnudki aga vesi on seal uhunud rohutuustide vahele sellised järskude servadega kraavid mida igal pool ei ole näha. Vahepeal on ka laiad hooajaliste jõgede põhjad kus tume liiv on päris sõre. Ühe sellise väikese uhtekraavi servast alla sõites kukkusin nii rumalasti et jalg jäi tsikli alla kinni. Proovisin  nii ja naa aga kätte ei saa. Asend ka selline totakas, pool külili. Jõudsin kõiksugu erinevad stsenaariumid läbi mõelda. Ilmselgelt siia inimesi ei satu sest jälgi näha ei olnud juba mitme tunni jooksul. Vett mul oli. Nuga oli ka peaaegu käeulatuses. Pikutasin siis veidi ja püüdsin tsipa adrekat maha saada et mõte selgem oleks. Ja välja mõtlesin. Kuna pinnas oli pehme siis hakkasin kätega vaikselt liiva alt ära uuristama kuni saingi jala vabaks. Muud viga ei olnudki kui hüppeliiges pisut valus. Kuidagi punnitasin ´ratta jälle püsti ja rühkisin edasi.

ca 4h pärast jõuan päris korraliku kruusateeni. Seda mööda olekski pidanud siia sõitma. Paraku ei ole seda ühelgi kaardil. Päike hakkab juba alla vajuma kui märkan et tagumine rehv on tühi. Proovin ka pumbata aga ei saa rõhku üles. Tuleb lappima hakata.

Samal ajal kui rehviga tegelesin ilmusid põõsastest välja kolm meest, automaadid kõhu peal. Vaatasid pisut eemalt kuidas ma pusin. Ma nägin neid küll aga ei teinud välja. Esiteks oli mul tsikliga tegemist ja teiseks mida sa ikka oskad kolmele relvastatud mehele keset tühermaad öelda. Totaka naeratuse saatel tervitus oleks kõlanud liialt õõnsalt. Mehed liikusid tasapisi lähemale, mul jälle vaikselt hakkas juba rehv lapitud saama. Eks need käekesed ikka värisesid ka ja liiga libedalt asi ei läinud.  Päike käis juba päris madalalt, iga hetk läheb pimedaks.

/Jätkub/

 

One Reply to “Lake Turkana 1”

Leave a Reply