Tervist, Etioopia!

Etioopias on rahvas hoopis teistsugune. Kui Keenias olid inimesed tõsisemad siis siin on enamusel suu kõrvuni. Ja inimesed on ilusad, nii poisid kui tüdrukud. Mustad kui öö aga selgete näojoontega ja sellised asjalikud. Noh, enamus kellega kohtuda õnnestus. Ja Kalashnikovi automaate on siin riigis hoopis vähem näha.

Etioopia rohkem kui topeltsuur rahvaarv (võrreldes Keeniaga) annab endast märku igal pool. St igal pool kus on teed. Rahvast on meeletult palju, igal pool ajab keegi mingit asja. Enamasti toimub teedel pidevalt liikumine, mõlemas suunas. Seda siis kui juhuslikult mõnda kuulsat prohvetit pole sealkandis liikumas nähtud. Kui mõnda prohvetit on liikumas nähtud, tormavad kõik padavai jõe äärde. Juhtus aga nii et sattusin ühte linnakest väisama samal ajal “kuulus prohvet” on liikvel.  Uurisin et miks just jõe äärde, lõpuks keegi tegi selgituseks “ristimise liigutuse”- nina kinni ja selili vee alla 🙂 . Eks maal meelelahutusega kitsas…

Hea uus asfalt oli hea ja teeservas toimus ka igast värki. Mingis poriloigus sulistasid nooremapoolsed prouad. Kohe tee ja põllu vahel. Ise jummala alasti. See oli nii sürr pilt et sõitsin tagasi ja püüdsin nad enne pildile saada kui mind märkavad. Päris nii ei läinud 🙂 , ajasid siis vaikselt mingid linad ümber ja hakkasid lõbusalt vadistades teetammist üles minu poole tulema. Ei hakanud ilusat elamust ära rikkuma, sõitsin edasi.

Ilus asfalt lõppes sama äkki kui algas. Piirist ca 70 km kaugusel sai otsa ja edasi läks täiesti aafrikapärane (st eriti võimaste aukudega) kruusatee. Ca 100km piirist hakkas vaikselt mägisemaks muutuma. Üsna varsti oli tunda kuidas õhk jahenes. Loodus muutus lopsakamaks. Ja niiskemaks. Õnneks ei sadanud vihma. Jõed olid peaaegu kuivad, väikesest nirest jagus inimestele tarbeveeks ja pesemiseks. Igal pool kus oli jõgi, olid ka inimesed. Ja loomulikult kollased kanistrid. Jõe ääres/jões ajab igaüks oma asja, laskmata teistel ennast segada. Kes peseb pesu, kes ennast. Mõni veab eesliga vett. Mõni täidab kanistreid või küürib potte-panne. Vägev! Päris aahvrika!

Pimedas süüdati söepõletuse ahjud (või siis jõudsin pimedas söepõletajate piirkonda) ja kõik oli paksu tossu täis. Otsustasin ennast tsipa hellitada ja võtsin eesmärgiks jõuda ühte päris heade soovitustega hotelli. See eeldas päris mitu tundi pimedas sõitmist. Autojuhid on parajad sead, sõidetakse täistuledega, vilgutatakse küll aga ümber ei lülitata. Mingil hetkel loobusin samuti ümber lülitamisest. Maalla maan tavalla, nagu põhjanaabrid ütlevad. Mõni ikka pahandas ka. Mingil hetkel vaatasin et peeglis üritab keegi mootorrattur paaniliselt mulle järgi jõuda. Niipalju sain aru et kohalik ratas aga sellegi poolest pressis päris korralikult. Kuna uni kippus peale tulema siis oli see hea vaheldus. Lasin pisut lähemale ja siis püüdsin eest ära sõita. Ei olnudki nii lihtne. Tõusu peal sain kenasti eest ära aga tee oli kurviline ja laskumistel kippus järele jõudma. Kuni ühe kurvi taga oli teel eriti lai ja sügav auk. Lasin täie hooga läbi, vedrustus töötas korralikult. Vaatasin et jälitaja esituli tegi korraliku jõnksaka ja seejärel kadus. Jõudsin juba hoo maha võtta aga siis hakkas tuli vaikselt liikuma. Üsna vaikselt. Jätkasin kuni jõudsin tõesti kenasse hotelli. Ja jõudsin viimasel hetkel sest köögi sulgemiseni oli veel paarkümmend minutit jäänud.

Tuba tõeline luks ja resto ka korralik. Milline raiskamine üksikule räpasele mootorratturile. Sööb, peseb, magab ja hommikul vara on juba läinud. Vähemasti jagub toas pistikupesasid ja restos nokib isegi pisut internetti. Aga eelmiste päevade seiklus on veel kontides ja kohe kui kõht täis kukun voodisse. Teel voodini võitlen lapse peopesa suuruste prussakatega. Kolmandal vedas.

Hommikul alles nägin kui kena loodus ümbruskonnast vastu vaatas. Hotelli terrassilt avanes vaade avarale orule. Mets auras, päike oli just tõusnud. mõnede hüttide vahel oli juba näha õrna suitsuvinet. Algas Aafrika Hommik. Jube kaif! Kahju ainult et nad süüa ei oska teha. Etioopia kohvi muide on täiesti omaette teema, sellest teine kord.

 

 

Leave a Reply