Addis Ababa

Lõbusad inimesed 🙂

Panin Omorates paagid kütust täis, kanistri ka. Seni ei olegi Etioopias pidanud veel tankima. Aga nüüd on see koht kätte jõudnud. Arba Minch juhtub olema see linn kus tekib vajadus bensiini lisada. Linna sisenedes esimene tankla igatahes ei paku peale diisli midagi. Aga kohe on abivalmis tegelane kõrval kes pakub 700 raha eest 5l, tal rohkem pole. Umbes et see on kogu linnas viimane piisk 🙂 . Noh, parem ikka kui mitte midagi. Mul need valuutakursid aina sassis, pmst olen loobunud igapäevaste pisemate kulutuste tegemisel, nagu söök või kütus, arvutamisest. Aga see abivalmidus, sõita teise linna otsa et rändurile 5l bensiini müüa, tekitas tsipa kahtlust. Näen teeääres politseinikku ja igaks juhuks uurin, mis seis selle bensuga siin on. Juhatab ca 2km kaugusel olevasse tanklasse, seal pidavat olema. Ja ongi. Aga järjekord on umbes pool sellest kaugusest, kogu linna tuk-tukid on reas.  Sõidan otse tankuri juurde kus korda peavad keppidega politseinikud. Pole probleemi, rändurile antakse ilma järjekorras seismata. Korra ikka tekib väike segadus sest kehtestatud reeglite järgi saab ainult ühe paagitäie. Mul ikka õnnestub kõik 4 täis tankida.  Selgub et, nagu Aafrikas kombeks, on abivalmiduse hind üsna kõrge. 700 raha eest saan siin viie liitri asemel kõik paagid täis.

Läksime Lake Turkana juures Antsuga lahku ja peale seda läks internetiga kitsaks. Omorates sain paar sõnumit saata. Nüüd, Arba Minchi`s lõunatades õnnestus Antsult teade saada. Selgus et meie ööbimiskohtade vahele jäi ainult 150km. Ainult Great Rift Walley lahutab meid 🙂

Tasapidi muutuvad mäed tasasemaks ja ilm mõnusalt jahedaks. Pealinnale lähenedes keerab ilm pilviseks, tõuseb tuul. ca 70km enne Addist saan kaela tugeva ja külma vihma. Juba lõplikult läbi ligunenu ja külmununa otsin lõpuks välja jope sisevoodri, mis peaks aitama nii tuule kui vihma vastu. Aitabki.

Addis ise on vihmavaba ja palav. Sooja voodriga ummikutes tiksudes võtab päris aurama. Lõpuks Wim`s Holland House`i kohale jõudes olen jälle kuiv, nagu ei olekski vihma saanud. Väravas tuleb vastu Ants, põlved ja küünarnukid halli teibiga lapitud, suu kõrvuni 🙂 .

Tore jällenägemine. Teeme külmad kaljad ja muljetamist jagub päris pikalt.

WIM`s Holland House on Addis Ababas selline koht kuhu omasuguseid otsivad overlanderid ikka ära eksivad. Kasvõi õhtuseks õlleks. Koht on lihtne aga kõik vajalik on olemas. Saab tuba, saab telkida. Saab süüa. Saab raha vahetada. Saab infot ja värki.

Vana Wim on läinud aga taadi vaim hõljub endiselt selle asutuse kohal. Tema naine Rachel on majapidamise üle võtnud ja tuleb kenasti toime. Hästi asjalik ja soe naisterahvas. Igati abivalmis.

Addis on Aafrikas selles mõttes korralik keskus et siin on väga paljud riigid oma  saatkondadega esindatud. Iseküsimus kui palju nendest saatkondadest viisade taotlejatele abi on. Meie ainus viisa, mille tegemise jätsime Aafrikasse, on Sudaani viisa. Sellel on ka konkreetne põhjus. Nimelt on Sudaani viisat (erinevalt kõikidest teistest Aafrika riikide viisadest) oluliselt lihtsam saada kohapealt kui koduriigist (mis meie jaoks tähendab kas Berliini, Oslot või Stockholmi). Euroopast Sudaani viisat tehes tuleb arvestada 5-6 nädalaga. Pealegi Stockholmi saatkonna koduleht oli tol hetkel maas ja ükski meil ei vastanud. Foorumitest leitud info vastab tõele. Saime Sudaani viisa kätte ca 3 tunniga. Ainsaks takistuseks kujunes vajaliku koguse dollarite leidmine sest Etioopia kapsalehti ei taha keegi. Aga Ants luhvtitas sajalisi ja saime hakkama.

Iraani viisa olin samuti tellinud Addise saatkonda. Alguses oli plaanis Iraani viisa Dubaisse tellida aga kuna ei olnud päris kindel kuidas me lõpuks Iraani jõuame, tundus kindlam see Addises korda ajada.  Paraku ei jõudnud samal päeval enam õigeks ajaks saattkonda. On kolmapäev. Kolmapäeva õhtu. Järgmine päev on suur pidu kuna ramadan lõpeb. No ja reedel on ju moslemitel vaba päev. Laupäev ja pühapäev on jälle teistel puhkepäev. Pole suurt vahet kuhu poole palvetad, vabad päevad võetakse kõik välja. Nii saamegi Iraani viisaga edasi tegeleda alles esmaspäeval. Õnneks ei tohiks meil seal suurt takistust olla kuna vajalik kinnitus ette taotletud viisade kohta on kenasti väljaprinditud kujul olemas. Seniks on meil 4 päeva aega tegeleda taastumisega ja tehnika hooldamisega. Lake Turkana on üksjagu lõivu võtnud, igav ei hakka. Tagakohvri kinnitusplaat saab omale vineerist aluse. Paraku on ka pakiraam viga saanud. Kõrvalolevast slummist leiab kõike, ka keevituse. Paraku mitte keevitajat. Aga pole hullu! Juhtmed keeratakse seinal tolknevate voolu all olevate vaskkaablite külge ja aparaat ongi töövalmis. Pakiraam ja ära väsinud lisatule kinnitus saavad jälle töökorda.

Selgub et öösel ärakukkunud lisatuld pistikust eemaldades olin siiski liiga kärsitu olnud ja kaablisooned klemmide küljest lihtsalt lahti tõmmanud. Õnneks olid kõik pistiku osad kenasti alles ja peale mõningast pusimist sai tuled jälle toimima. 

Esmaspäeval olen varakult Iraani saatkonna ees valvel. Annan dokumendid sisse, ootan paar tundi. Siis saan korralduse maksta pangas lõiv, tuua fotod, muretseda kindlustus ja miskit veel. Kolan taksoga kõik vajalikud kohad läbi, viin vajaliku saatkonda. Kindlustus tuleb uus teha, selleks on vaja internetti ja läpakat, tagasi Wim`si. Ja jälle tagasi saatkonda. Lubatakse õhtuks korda ajada. Tagasi Wim`si. Õhtuks jälle tagasi saatkonda ja ennäe, ongi viisad passis. Antsul jälle kuu aega pikema kehtivusega (mis realselt muidugi pole oluline sest Iraanis pikalt plaani kolada ei ole). Pmst terve päev otsa taksoga sõitmist.

Ants samal ajal proovib oma Etioopias viibimist legaliseerida. Nimelt ei ole tal riiki sisenemise kohta ühtegi tõestust. Ei passis templit, ei tsikli ajutise impordi paberit, ei midagi. Mul vähemalt kahekohaline Latitude deklareeritud 😉 . Aga õhtu lõpuks saab ka Ants oma viiulile templid ja asi korras.

Ja ongi aeg Addisega hüvasti jätta. Sai siin aega veedetud pikemalt kui plaanis, tuleb teele asuda. 

 

 

Leave a Reply