Etioopia, vol…3?

Paari sõnaga veel Addis Ababast . Selle linna saab üsna lühidalt kokku võtta- KAOS! Meeletult inimesi, ei mingit linnaloogikat. Kõige loogilisem on slumm. Seal on keskus, tehnikatänav, mööblitänav, pagaritänav, puuviljatänav, söetänav jne. Keskuses on arst, kirik, moshee, poed. Normaalne. Muu linn, tundub et  on ehitatud ilma igasuguse planeerimiseta. Aga kuidagi nad seal elavad.

Viisade eest on vaja maksta dollarites. Dollarid peavad omal kaasas olema juba riiki saabudes sest kohapeal ei anna neid välja ükski pank. Pangakontoreid on linnas palju ja enamuses on väljas valuutakursid. Seisad järtsu ära, avaldad soovi dollareid osta, tekib vaikus. Selline segaduse lõhnaga vaikus. Siis võetakse telefon ja helistatakse kuhugi. Seejärel kutsutakse manager. Manager selgitab viisakalt, et filiaalidel ei ole lubatud valuutat müüa, tuleb pöörduda peakontorisse. Kokku käisin 6-7 pangakontoris ja igal pool täpselt sama stsenaarium. Kui mul poleks kiire olnud, oleks see naljakas. Paraku oli vaja Sudaani viisa eest maksta ja Ants oli saatkonda “pandiks” jäänud.

Viimases hädas mõtlesin proovida valutsi hankida mõnest peenemast hotellist. Valin Hiltoni. Uksed avanevad kummarduste saatel, sandaalid viksitakse käigupealt ära, enne kui istuda jõuan on värskelt pressitud apelsinimahl laual. Viisakuste vahetamine ja meeletu (teeseldud) püüdlikkus kulutab oluliselt rohkem aega kui pangakontorites aga tulemus on sama. Valutsi ei ole. Kallile kliendile soovitakse ebameeldiv olukord kuidagi kompenseerida ja küsitakse toanumbrit. Et complimentary kohale toimetada. Kõrvallaua tüdrukutel on toavõti telefoni kõrval laual, number kenasti näha. Loodetavasti viiakse neile miskit head. Lahkudes viksitakse sandaalid koos sokkidega veel korra üle.

Kui mingis valdkonnas valitseb defitsiit siis teadagi mida see tekitab. Dollarid saavad soetatud 45% kallima hinnaga kui peaks. Kuna ees on hunnik riike kus valutsiga on sama seis siis ei tihka ilma taalapakita edasi liikuda. Sudaanis kuuldavasti pole mingit variantigi raha vahetada ja seal ei toimi ka pangakaardid. Etioopias vähemasti saab ATMist kohalikke kapsalehti piiramatus koguses. Et ei ole kindel kuidas ja kas üldse Sudaanist edasi saame või millisesse riiki meid lastakse, tuleb igaks juhuks varuda ka lennupileti ja tsikli cargo jaoks.

 

Linnast lahkudes, vaevalt paari km-se sõidu järel kaob sidur ära. Juba tuttav teema. Õhutan pisut, valan värsket peale ja nagu hakkab tööle. Ja mõne km-i pärast jälle heebel pehme. Magura hakkab juba otsa saama, otsustan et õhtul vaatab mis saab ja kiman Antsule järele. Ilma sidurita. Kuigi Addises peaks isegi KTMi esindus olema, ei viitsi tagasi keerata. Natsa närvi ajab ka. Mitu päeva tühjalt passinud, oleks siis linna sisse sõites ära koolend, oleks pikalt olnud aega tegeleda.

Ega see ilma sidurita sõitmine lihtne  ole. Alguses püüan parkida nii et uus start oleks alati allamäge. Et panen mootori tööle, lasen künkast alla hoo sisse ja siis lükkan käigu järgi. Aga see ei tööta. Madala gaasiga sureb kohe välja, tagumine ratas loha. Siis püüan starteriga aidata. Et vean starteriga käima ja edasi ka. Aga starter ju ei tööta kui käik sees. Aga..! Starter töötab siis kui käik on sees ja siduri link alla vajutatud. Kuna sidur ei tööta siis sai linki all hoida ja samal ajal starterit vajutades liikus tsikkel edasi ja käivitus muidugi ka. Kui juba hoog sees siis saab käiku vahetada ka ilma sidurita täitsa edukalt. Linnades muidugi päris tüütu, eriti fooride all. Aga lõpuks saan asja käppa ja polegi liiga hull.

Kütusega jälle imelikud lood. Mõnes kohas ei ole üldse, siis jälle on igas tanklas, pole isegi järjekorda. Mine võta kinni mis värk sellega on. Pigem jääb mulje et asi on mitte niivõrd kriisis kui lihtsalt organiseerimatuses. Igaks juhuks tangin igal pool kus võimalus oli.

Maastik ja ilm vahelduvad pidevalt. Küll üles mäkke, küll alla orgu. Kõik vähegi haritav maa on haritud. Tundub et enamus etiooplasi ongi põlluharijad. Ühes sügavas orus kohtume Niilusega. Täpsemini Sinise Niilusega. Sinine ta küll ei ole, selline punaka muda karva nagu suurem osa Aafrikast. Võimsa kanjoni põhjas. Ilma sidurita mööda serpentiine turnides ei ole mingit tahtmist fotograafi mängida, kuigi ilusat jagub. Vahepeal saame jälle Antsuga kokku ja kulgeme koos. Kuni mingis vihmases linnas jälle laiali läheme. Aga ei ole suurt vahet kas koos või eraldi. Selline vabas vormis kulgemine on mõnusalt pingevaba. Ei pea muretsema et kas kaaslane jõuab järgi või ega ta teiselt poolt autot juba mööda ei põrutanud jne. Üks tee nagunii, küll jälle kokku saab kusagil.

Hakkas vaikselt pimedaks kiskuma, hooti tuli vihma. Mõte oli õhtuks Gondari jõuda aga enne tuleb väss peale. Otsustan Bahir Dar-i nimelises linnakeses öömaja otsida. Ja öömaja on siin igasugust. Päris suurtest ja peentest hotellidest kuni hubaste külalistemajadeni. Aga igal juhtub mingi konks olema. Mõni välja müüdud, mõnel pole internetti, mõne juures ei ole turvalist parkimist jne. Lõpuks maandun heade soovitustega külalistemajas ja magama pannakse receptionisse. Keegi tõsteti lihtsalt oma voodist välja 🙂 . Ju nad ise teavad.

Linnake meenutab Pärnut. Rannaäärsed promenaadid, pargid jne. Palju hotelle ja restorane, viimased küll sel õhtul juba kinni. enne magama minekut proovin siiski miskit hamba alla saada ja ühes rannaäärse hotelli restoranis see ka õnnestub. Maitsev Aafrika jäi igatahes kaugele teisele poole ekvaatorit. Botswanas vist oli viimane maitsev söök. Tegelikult tahtsin internetti samapalju kui süüa. Leppisime enne kokku et kui kusagile paigale jään, saadan  Antsule oma asukoha koordinaadid. Side õnnestuski luua. Samal ajal kui Antsuga seanssi peame, tilgub kõrvallauda miski daame. Napilt tühjas restos leiab koha just kõrvallauda. Nutitamise kõrvalt magasin vist esimese ürituse maha. Teine tuli veel, sellest oskasin juba teadlikult kõrvale põigata. Õnneks rohkem ei üritata ja õige pea saan segamatult ette kantud tallanahka järada. All on ööklubi, teen seal ka kokteili. Isegi kaks. Ja siis läbi pimeda aguli receptionisse tuttu. Ants on ca 100km varem hullu vihma kätte jäänud ja miski koha leidnud. Täna enam ei liigu. Täna tegelikult ongi juba homme.

Hoomikul on Ants mu öömaja värava taga, mul alles hambapesu pooleli. Teeme hommikusöögid, vahetame teiste turistidega pisut viisakusi ja infot. Üks jaapani mees on paar kuud tagasi Tallinnast tulnud. Ja, veider lugu, väidab et tema naaber kusagil (Jaapanis või mujal, ei mäleta) on eestlane, meie praeguse presidendi ..nõbu vms.

Hakkame liikuma. Mõte on täna Gondari väisata ja peale seda Sudaani piiri poole hakata liikuma. Selgub et siitsamast linnast, sellest samast järvest saabki alguse Sinine Niilus. Ületame selle jõe veelkord. Ja jälle ei ole ta sinine.

Loodus kena, inimesed ilusad. Inimesi endiselt palju. Vist oleme järjekordselt “kuulsa prohvetiga” samal ajal samasse kohta sattunud, sest ühe teeäärse põllu pealt valgub tohutu mass inimesi teepeale. Mõnel kirikuriided seljas, mõnel lihtsalt riided. Mõnel päikesevarjud, mõnel vihmavarjud pea kohal. Mõnel lihtsalt malakas käes. Ei jõudnud teada saada millega tegu. Kõigil oli selge siht meile vastassuunas ja ei tuldud isegi uudistama. 

Ikka mäest alla ja mäest üles, Gondari poole. Gondar asub peateest ca 7-8km kõrval. Sinna viib hästi ülerahvastatud ülikehvas seisus tee. . Tee on autosid, eesleid, kärusid, mopeede ja eelkõige inimesi nii täis et esimese käiguga liikudes tuleb sidurit libistada (Sidur, muide, oli hommikuks ise korda saanud. Ju Magura jahtus maha ja kõik. Tegelt eile õhtul vihmaga juba oli tunda et mõikab pisut).  Pusime ca 1 km minna, lõpuks teeme peatuse. Tahaks süüa aga siinmail on kolmapäev lihavaba päev. Usuvärk, terves riigis on nii. Muidu lihhi söövad küll aga kolmapäev ei söö. Teevad meile niisama kohvi kuni ma scottoilerile uue pipeti otsa pusin. Märkasin et kett on kuiv, kuigi õli nagu kulub.

Arutame Antsuga seda Gondari asja ja otsustame et see linn jääb järgmiseks korraks. Keerame otsa ringi ja sõidame … edasi. Liiklus teel ei ole hõredamaks jäänud. Teosammul läheneme päästvale ristmikule, et edasi Sudaani poole sõita. Ühel hetkel leian ennast tsikli kõrvalt seismas ja vaatamas kuidas suur 20tonnine veoauto üle mu hobuse sõidab, hirmus ragin seda vaatepilti saatmas. Juht vist ei näinudki millest ta üle sõitis ja vaevalt et ka tundis, sest tee on seal üle mõistuse auklik. Õnneks juhi kõrval istuv härra nägi rohkem ja auto jäi seisma sel hetkel kui esiratas oli üle tsikli sõitnud. Lasi veel jõnksu edasi et esiratta pealt maha saaks. Tsikkel kenasti kõhu all kinni, ei liigu ei sinna ega tagasi. Märg loik ratta all aina suureneb. Peast käib korraga sada mõtet läbi- peaasi et keegi suitsukoni ei viska, mis ma nüüd Carnet-ga peale hakkan, kaugel lennujaam on…

 

Jätkub…

Leave a Reply