Etioopia, Vol4

Ants oli raginat kuuldes kohe seisma jäänud ja naksti kõrval. Aga isegi 120kg puhast musklit jäi väheks et ratast auto alt välja sikutada. Tegelikult kujunes suurimaks väljakutseks rahvahulga pisutki eemal hoidmine, mis ei õnnestunudki. Kuna veokat ilmselgelt tõsta ei ole reaalne, tuleb ratas siiski vägisi külje pealt välja sikutada. Tuleoht muutub iga sekundiga suuremaks, samuti ei ole võimalik asjadel silma peal hoida. Ümber kogunenud rahva abiga saab ratas välja lohistatud ja püsti aetud. Korjan kiirelt lahtise kraami kokku. Kiirel pilgul on näha et välja on jooksnud nii bensiin kui õli. Aga sellise rahvamassi sees ei ole võimalik midagi teha ja otsustan üritada käivitada, et kasvõi pisutki eemale saada. Turtsudes ja plärtsudes mootor käivitubki. Hüppan kiirelt sadulasse ja liigume vaikselt rahvamassist eemale. Jube ragin saeb kõrvu. Õnneks märkan ca 100m kaugusel tanklat ja sinna keeramegi sisse. Üllatav küll aga kohe kui liikuma saame on rahvamass ka laiali valgunud. Tanklast vaadates ei ole avariipaigal näha muud kui tumedat laiku. Ja tanklasse järgi ei tule kedagi. Õnneks.

Alustan kohe inventuuriga. Suurem ehmatus on selles mõttes üle läinud et mootor käivitus ja ratas liikus. Mingi lootus ikka on et kõik ei ole veel läbi! Selgub et bensiin jookseb nii lisapaagist kui parempoolsest põhipaagist. Lisapaak on juba tühjaks voolanud. See on katki. Keeran põhipaakide kraanid kinni, parempoolsest endiselt kütus tilgub. Järelikult katki. Alumine ots, kinnituse kohast on korralikult deformeerunud. Sidurikaane sees on auk, mille on sinna vajutanud piduriheebel. Piduriheebel ise on otsast ära murdunud. Tagumine vasak jalaraud ja lisapaak koos kinnitusega on kiige ja keti vahele pressitud, sealt see ragin. Sabaraam on kõver, kohvriraamid samuti. Kogu tagumine ots, tagant vaadates on ca 15cm vasakul. Sumpa alla paigaldatud tööriistakast käib samuti vastu kiiget. kohvrid narmendavad, laibakate minikohvrid on kinnitustest rebenenud. Paagikoti kinnitusrihm on kadunud. Tagumine ketihammikas on lopergune. Tõenäoliselt “pealesõidukohast” läbi vajunud. Terve tsikkel on oluliselt saledam kui enne.

Kainelt, kainelt!  Prioriteedid järjestada, tegevuskava paika! Inventuuri tulemus on paljulubav. Olenemata päris nukrast pildist  tundub et kõik eluks vajalik on siiski terveks jäänud. Radikas, mootor, õlipaak, pidurid, rattad… kõik on terve! Täielik müstika tundub olevat et käiguvahetusheebel on terveks jäänud! See on nii tobeda kinnitusega et purunemise korral on parandamine või käepäraste vahenditega asendamine võimatu. Esmatähtis on sidurikaane õlileke kasvõi ajutiselt peatada. Seejärel tagaratas ja kiige vabastada et vedrustus tööle hakkaks. Nende kahe probleemi lahendamine on eelduseks et saame liikuma. Sadulaalune paak ja vasak põhipaak tunduvad olema korras, katkised paagid saab kraanidega eraldada. Seega saab sõita.

Keeran sidurikaane maha ja lähen külavahele trelli otsima. Ants jääb kõveraid detaile lahti kruvima ja ratast valvama. Kohe on miski abiline ka ligi ja aitabki kiirelt metallitöökoja leida. Omanik toob koiku alt kaltsu sisse mähitud tsaariaegse trelli välja ja 6mm puuriga saangi ebamäärase kujuga augu sidurikaane sees ühtlaseks. Õnneks on mul omal mõned mutrid-poldid-seibid kaasas. Käian poldipea pisut madalamaks, üle tee poest leian papist kommikarbi ja sellest saab tihend. Sidurikaas on korras!

Vahepeal on Ants mõned detailid maha keeranud. Panen mootori kokku ja ajame ratta püsti. Tagumine ots on endiselt nii kõver et summuti on otse tagaratta kohal. Väiksemasti august läbi sõites käiks ratas vastu summutit ja esimese 10km pärast oleks sumpa puruks. Vaja on pikka toru vms. Lõpuks leitakse tankla tagahoovist kobedam kang. Sellega saame jalaraua ja paagi kinnituse niipalju välja väänata et vasakul pool enam takistusi ei ole. Kuna summuti pütti ei saa maha kruvida siis tuleb kogu sabaraami tagasi painutada, nii et ratas ja kiige saaksid vabalt liikuda. See aga ei ole lihtne. Kangi jõu rakendamiseks oleks vaja tsikkel fikseerida. Paraku ei ole seda võimalik teha. Nii õõtsutamegi vaheldumisi kangi otsas tsikli tagaosa ja lõpuks kannab tegevus vilja. Minimaalne vahe ratta ja summuti vahel on tagatud. Parempoolne paak tuleb maha võtta, et saaks aru mis ja kus seal lekib. Selgub et paagi alumine kinnitus on veoauto põhilise raskuse enda kanda võtnud ja deformeerunud. Paak on pinges ja kütusevoolik kohe peale kraani on katki. Ja paak ise on terve! Vabastan paagi pingest, lumine kinnitus jääbki lahti. Igaks juhuks tõmban paari suurema kaablisidemega kokku. Möödas on ca 2,5h ja tundub et me oleme omadega valmis.

Pisut õli lisaks ja teele! Enne kui trelli laenaja oma soovitud rahapakki nõutama tuleb! Esimese soovi järgi tundus et ühe 6mm augu puurimine alumiiniumsulamist kaane sisse maksab Gondari eeslinnas vähemalt 2toalise korteri hinna. Kuna auk oli vaja korda saada siis lubasin et pärast vaatame. Selliste oportunistide ülelaskmine ei pane mu südametunnistust mitte millimeetritki liikuma. Olles ise kümneid ja kümneid teelisi tasuta aidanud ja arvestades et trellilaenajale minu aitamine mingeid lisakulusid ei tekitanud, ei pea vajalikuks rahalist toetamist ja näitame sellele külale tagatuld.

Tundub et ratas töötab ja sõites midagi ärevaks tegevat tunda ei ole. Rool on kõver aga selle saab esimese kilomeetriposti najal sirgeks. Ja olemegi jälle teel! Palun Antsul tagant vaadata kas rattad ikka liiguvad ühel joonel. Ants ei tuvasta muud hälvet kui et tagumine hammikas loperdab.  Aga see külgsuunaline loperdamine ei tohiks ketile eriti hullu teha. Kogu vasakule tugevalt kõver sabaraam ei anna sõidul kuidagi tunda. Hurraa! Ta liigub siiski!

Tee kulgeb läbi külade ja linnakeste. Ca 100km enne piiri leiame väiksemas linnakeses tankla kus otsustame igaks juhuks veel korra kõik anumad täis tankida. Mingi harituma oleku ja jutuga vanamees ujub ligi, teeb juttu. Kuni Ants tangiv, rahvas koguleb. Otsustame et peaks veel igaks juhuks ühe kanku kaasa võtma kuna kõik räägivad et Sudaan on bensust täitsa kuiv. Seni kuni kankut otsitakse, tilgub rahvast järjest juurde. Enamasti noorukid. Saan oma paagid ka täis ja püüan kuidagi veel ühe kanistri sadulale siduda. Rahvas on nii tihedalt ümber et pean trügima et ratta kõrval pisutki liikuda saaks. Ants karjub et paneme minema, asi hakkab käest ära minema. Sidumise vahelt näen et keegi on paagikoti sahtli luku lahti teinud ja näperdab mu soolatoosi. Selle saan kätte, samal ajal märkan et teine sikutab telefoni hoidiku vahelt välja. Õnneks ei ole see nii lihtne, külakooli paari klassi läbimine ei ole piisav. Tõukan tolguse tsiklist eemale ja rusikas on juba püsti et särav valge irve näolt mõneks ajaks eemaldada kui kaine mõistus koputab- Enok, sa ei tea mis on see starter mis siin hetkega kõik pea peale võib pöörata. Katsu lihtsalt jalga lasta. Lõpuks saan kanistri seotud ja avastan et kindad on kadunud. Lendan süüdistusega massile peale, mass taganeb pisut. Saab kiirelt selgeks et kindaid ma enam ei näe. Kütuse ja kanistri eest on endiselt tasumata. Jääbki. Soolaku mu tutikad Richa kindad oma mustadesse persetesse sisse! Saame minema. Selle reisi ärevaim situatsioon. Nüüd juba teine sama päeva jooksul. Ja jälle läks kõik õnneks. Karmaga peab läbi saama. Olen ikka püüdnud tasakaalu hoida. Tuleb jätkata.

Piirini on siiski päris hulga maad. Pimedas hakkab vihma sadama. Kui lõpuks kohale jõuame, on piir juba suletud. Õnneks leiame hotelli, üks ainuke neid seal ongi. Hotelli söökla on juba kinni, Antsu varudest keedame kiire õhtueine. Tuba näeb nii jube välja et ilma paari kaljata ei taha voodisse heitagi. Önneks on kaljad külmad 🙂

Hommikul on päike väljas ja elu ilus. Isegi süüa pakutakse. Hotelli köök on vaatamisväärsus omaette 🙂 Toidu all olev svamm on Etioopia leib. Hapu ja maitseb ka nagu svamm. Me kumbki ei suutnud seda süüa. Aga kohalikele on see põhitoit ja kuulub nii hommiku, lõuna kui õhtusöögi juurde.

Ja olemegi piiril. Võtan meie mõlema paberid, Ants jääb rattaid valvama. Meid on hoiatatud et piiril on igasuguseid tegelasi kes lahkesti abi pakuvad ning hiljem ei ole võimalik nendele tasumisest keelduda. Seega otsin ise, pahkluudeni sopa sees, õige koha üles. Selgub et esimene, kes abi pakkus ja kelle pehmelt öeldes perse saatsin, ongi tolliametnik. Tema hoolitseb selle eest et meie tsiklid saaks õigesti riigist välja tollitud. Õnneks ta pikka viha ei pea ja ainult naerab vahejuhtumi üle. Saab aru et keeruline on aru saada, kes petis ja kes õige. Minu paberitega läheb kõik ladusalt. Seejärel võetakse Antsu paberid ette. Ametnik on proff, küsib asjalikke küsimusi. Saab selgeks et Antsu maaletulek, eriti see mis puudutab tsikli riiki saabumist, on pisut hämar. Palub mul sõber ise selgitusi jagama saata. Päris pikalt läheb neil. Aga u 40min pärast tuleb Ants ees, suu jälle kõrvuni, ja ametnik järel, tsiklite juurde. Raaminumbrid kontrollitakse üle ja võime minna.

Piiripunkt ise on päris ..omapärane 🙂

Teisel pool rauast väravais ja mudamülkaid on jõgi ja üle jõe on Sudaan. Hüvasti Etioopia! Me kohtume kindlasti veel!

2 Replies to “Etioopia, Vol4”

  1. Aitäh Sulle huvitava lugemise eest! Ma ei teagi nüüd, kas ma tahan sinna minna või mitte 🙂
    Kas see monstrum, kes Su rattast üle rullis, sõitis lihtsalt minema ja kõik?!

    • Ei, ta ikka jäi seisma ja ootas kuni tsikli ta kõhu alt välja koukisime. Aga ega mul talle etteheiteid ei ole, ise ronisin sinna kuhu poleks vaja olnud ja sain karistuse ka kätte.

Leave a Reply