Sudaan1

Kohe peale piiri muutus nii ilm kui maastik täiesti teistsuguseks. Väike oja, mis on konkreetses kohas kahe riigi piiriks, lahutab totaalselt erinevaid maastikke. Etioopia poolel on kõik roheline ja mägine, Sudaani poolel pruun, sile ja kuiv. Tee, mis viib piirilt pealinna Khatoum-i on esimesed ca 100km peale piiri suuri ja järskude servadega löökauke täis. Tee läheb siiski kohe peale esimest linnakest päris heaks. Küllaltki kitsas aga selle eest esmaklassiline asfalt.

Tee äärde jäi “Luige laat”. Pildistamine paljudele ei meeldinud aga muidu võis ringi jalutada ja pakutavaga tutvuda vabalt. Müüdi eelkõige kitsi ja muud maarahvale vajalikku, aga ka tehnikat, rehvidest lõigatud kummiribasid, kuivatatud sitta, riidekraami, vilja jne.

Aeg-ajalt võttis hoo maha järjekordne  teesulg, kus ..ma ei teagi, kas politsei või armee… uuris kust ja kuhu ja palju max kiirus on jne. Dokumente küsis ainult esimene vahipost peale piiri. Teest kummalegi poole laius meeletu avarus- silmapiirini mitte midagi. Aga kõrb oli siiski omamoodi. Tühi ja sile aga musta värvi. Või tumehall. Ei kivine ega liivane, pigem nagu muld. Coca-Cola ja Fanta küsivad välja. Kuna varjuda kusagile pole siis otsustan lihtsalt mõned sammud teepervest eemale astuda. Kohe selgub et see ei ole hea mõte. Vajun pahkluuni pori sisse. Pull värk- peal keerutab tuul tolmu, kuiva pinna all on veest küllastunud muld. Ei ühtegi rohelist liblet, kui üksikud okkalised põõsad tee servas välja arvata.

Mingil hetkel tekib vajadus tankida. Noh, mitte just otseselt vajadus, sest endiselt on pardal kaks kollast kanistrit bensiini aga kuna originaalpaagid on tühjad ja üks lisapaak puruks, siis iseenesest võiks ju proovida kütust leida. Tee ääres on seni olnud ainult fantoomtanklad. Suletud, ei ühtegi inimest, ainult tolm lendab. Ühe järjekordse sellise tankla kõrval, vahetult enne mingit suuremat küla, märkan mehi puu all (kujutad ette, keset Sudaani puu all!) mehi teed joomas. Keeran sisse, uurin kütuse kohta. Mulle loputatakse piaal ja valatakse teed. Tehakse vana reformvoodile ase ja uuritakse kes ma olen ja palju mulle makstakse et siin sedaviisi mööda kõrbe ringi sõidan.Tee sisse pannakse suhkurt mingi 5 lusikatäit.  Lahedad vanad. Lõpuks, peale mitmeid üritamisi, õnnestub ka bensiinist rääkida. Tankla on jah suletud. Aga siinsamas, kohe nende onnide taga on “Must Market”. Ibrahim ajab jalad kõhu alt välja ja lubab “Musta Marketi” ukse lahti teha. Tulgu ma läbi kui tee saab joodud. Must Market on tegelikult Must Kuur. Mustas kuuris on sinised vaadid ja siniste vaatide sees on kollane bensiin. Niikaua kui tsikli paagid jälle täis saan on ka Ants kohale jõudnud. Kütus maksab 5x rohkem kui teeäärsetes tühjades tanklates hinnasiltidelt näha, siiski ca 50% kodustest hindadest. Kokkuvõtteks saab kinnitust niigi ilmselge- kus on inimesi, autosid ja mopeede, seal on ka kütust. Tuleb lihtsalt inimestega rääkida. Teadsin seda ju enne ka aga võõras keskkond lisab ikka pisut ettevaatlikkust. Kuna olulist offroadi enam ette näha ei olnud siis kanistrid ka väga ei seganud.

Tee mida mööda me sõidame on ainus ühendus Addis Ababa ja Kairo vahel. Seetõttu siin mingi liiklus ikka toimub. Rahvusvahelist liiklemist vist siiski minimaalselt. Pigem kohalik liiklus. Eriti huvitavad on pikad konvoid. Ca 15-20 suurt bussi, politseiauto ees ja taga. Mõnikord sireenidega, mõnikord lihtsalt vilkuritega. Ei saagi aru kas need on kohustuslikud või pannakse ainult reisibussidele vilkuritega autod ette ja taha. Meile igatahes sellekohaseid märkusi ja ettepanekuid ei tehta, võime sõita omas tempos ja ilma eskordita.

Nagu igal pool mujal selles ilmas, ka Sudaanis tahavad inimesed pikal sõidul olles süüa ja sittuda. Süüa saab hästi. Olenemata äärmiselt lihtsatest tingimustest on toit eriliselt maitsev. Midagi kitselihast goulashi sarnast. Seda teist asja tuleb ajada teisel pool sööklat, eraldi facilityt nendeks toiminguteks ei ole ette nähtud. Selle aja jooksul kui söön jõuab u kümme eeslit mööda jalutada, veetünn käru peal ja poiskõnõ serval jalgu kõlgutamas. Mõnel juhul ka vana naine. Kadusid üle tee silmapiiri taha, samas sealt tuli samasuguseid täis koormaga tagasi ka. Tea kas kusagil on kaev või … oleks pidanud minema vaatama.

Õhtu edenedes läheb ka liiklus tihedamaks. Pigem on see küll tingitud pealinnale lähemale jõudmisest. Eesmärk ongi õhtuks Khartoumi jõuda. Liikluse tihenedes on liikluses ka kaabakaid rohkem. Tee on küll päris ok aga suhteliselt kitsas. Olenemata sellest alustatakse vastassuunas möödasõitu ja üldse ei huvita kas tsikkel mahub teepeale ära või mitte. Paaril korral ei jäägi muud üle kui teetammist alla sõita. Õnneks on sile maa ümberringi ja miskit hullu ei juhtu. Pimeduse saabudes läheb asi veel hullemaks. Sõidetakse täistuledega. Kui sõidan pooltuledega, mind nagu ei olekski. Mingil hetkel saab korralikult kopp ette ja panen kõik luxid mis mul on õnnestunud tsikli külge kruvida, tööle. Ja see aitab! Vastassuunas möödasõite jääb vähemaks, hoitakse oma teeserva poole. Näen ka ise kus sõidan. Nüüd vilgutatakse hoopis mulle. Hilja, nüüd on nii!

Politsei kontrollpunkte tuleb ette järjest rohkem. Üldiselt ei huvita kedagi dokumendid. Aga on ka huvitavaid erandeid. Üks, vist alles algaja, palub kõik dokud välja otsida. Annan rahakoti vahelt ID-kaardi. Vahib seda ja proovib kolleegilt küsida mis edasi teha. See on kellegi peedistamisega nii hõivatud et ei tee välja. Algajal saab omal mõistus otsa ja käsib mul üle tee (siin on mõlemas suunas 2 rida tihedat liiklust) eemal olevasse hoonesse minna ennast registreerima. Küsin äärmiselt üllatunult ja kurjalt et päriselt räägid vä?! Kutt ehmatab, annab ID-kaardi tagasi ja ütleb vabandavalt: “Ok, tuled pärast tagasi siis registreerid”. Jajah, ju muidugi.

Khartoumis oli meil välja vaadatud kolm kohta kuhu ööseks jõuda. Öömaja on siin päris kirves, harjumuspäraseid 7-10$/öö/nägu võib ära unustada. Esimene, ca 40$/öö  koht on remondis. Järgmiseks võtan suuna Niiluse kaldale jahtklubisse. Seal pidada olema ka kämping. Paraku on telkimine seal sisuliselt keset inimeste hängimisala, otse öö läbi põleva tänavavalgusti all. Kolmas koht, mida ka foorumid soovitavad, on German Guesthouse (uue nimega International Guesthouse). Oleme Norbertiga juba varasemalt meili teel suhelnud ka ja plaan oli nagunii lõpuks siia maanduda. Lihtsalt hind tundus tsipa krõbe. Etteruttavalt võin öelda et hind on iga penni väärt. Ants jõuab ca pool tundi hiljem kohale, jalgpall juba käib! Oleme õnnelikult oma järjekordsesse  sihtpunkti kohale jõudnud!

 

Leave a Reply