Sudaan3, kõrbe ületamine, Suakin ja asjaajamised sadamas

Khartoumist lahkume nii vara et isegi süüa ei taha. Peale paari kilomeetri läbimist, linnapiirile jõudes, tekib ka isu. Teeääres pannakse vaikselt tänavatoidu atribuutikat üles. Leian ühe kel juba pann säriseb ja hunnik munareste kõrval. Näitan kätega et tahan mõned praemunad, võtan kapist kokakola ja resti pealt värske sooja saia ning jään ootama. Mõne aja pärast tuleb pannioperaator mureliku näoga minu kõrvale reformvoodi nurgale ja seletab midagi ärevalt. Ma ei saa mõhkugi aru. Aga kuna keegi muna ei prae, otsustan veel korra seletada, nii kuis oskan, et tahan praemuna. Lõpuks tuleb kõrvaloleva leivaahju juurest vanem härra, võtab muna pihku ja koputab minu nina all munale, nagu lollile oimukohta- näe, ei kõmise! Ok, saan aru, need on kõik keedetud munad. Hää küll, sai ja koka on niisama ka head. Kuna Ants oli juba ees ära vuranud, ei hakka toidule pikemalt pühenduma ja kiman edasi.

Linna ääres, nagu enamasti ikka, on igasugust vajalikku. Töökojad, turud,pagaripoed, lihakarnid jne. Karjused ajavad lambaid-kitsi mööda tänavat linnale lähemale. Ja siis algab kõrb. Pisut maad eemal kulgeb Niilus, aga see ei muuda palju. Pisike viljakas riba põllulappidega ja edasi kivine tühjus.  Tee on rajatud jõeäärsest rohelisest vööndist ca paarsada meetrit kõrbe poole. Temperatuur on juba varastel hommikutundidel 40+ ja tõuseb koos päikesega. On tuul ja liiva lendab. Ümberringi on nagu udu-sudu. Ei saa öelda et nähtavus oleks kehv aga .. on selline keskpäevane videvik. Pealinnast mitte väga kaugel, üsna tee ääres on mõned kuulsatest Sudaani püramiididest. Teatavasti on Sudaanis kõige suurem konsentratsioon püramiide. Konkreetsed isendid on aga nii mannetus seisus et ei tekita mingit himu lähemaks uurimiseks. Pealegi on liivatorm päris tugev ja “ränddüünikesi” tekib tee kõrvale ja teele järjest rohkem. Kohati on küljetuul nii tugev et tuleb hoog maha võtta.

Ca lõunaks jõuan Ad-Damari. Ad-Damari juures keerab Niilus põhja, meie tee aga itta, Punase mere poole. Tubli kolmandik teest on sõidetud aga endiselt on veel päris pikk ma sõita. Liivatorm kord annab järele, kord tugevneb. Kuna hommikusöök jäi üsna napiks, otsustan teeäärses sööklas leiba võtta. Kohalikel ka parasjagu lõunaaeg. Sama katuse all on laias laastus 3 ettevõtjat. Põhirooga pakub lõbus vanamees, mahlade eest hoolitseb üks tytarlaps ja teenurk on samuti ühe daami hallata. Maksta tuleb ka eraldi. Kaks noormeest, tundub et tsipa paremal elujärjel peredest (riided pisut edevamad ja puhtamad kui teistel), soovivad hirmsasti juttu ajada. Mingil momendil muutuvad juba pealetükkivaks, samas saab nalja ka. Poseerivad tsikli najal ja kiivriga. Lõpuks tahab kogu sööklas olev rahvas pildile jääda. Näitan peakokale ja ühtlasi ka koha omanikule pilte. Palub enda kätte fotoka ja avastab et ükskõik kuhu toru suunata, kõik on aparaadi ekraanil näha. Jalutab siis mööda sööklat ringi ja omaarust filmib kõki :). Paraku õigele nupule jäi vajutamata ja mälumahtu jäi üksjagu alles. Mingil hetkel tahetakse mahlamüüja mulle mehele panna, et siis pole vaja maksta kui naiseks võtan. Teen sääred.

Ca saja km tagant on tee ääres autojuhtide puhkekohad. Süüa ei pakuta aga saab vett ja lihtsalt varjus pikali visata. Muidu ainult lendav liiv ja tühi väli. Umbes  150km enne merd jääb teele väike mäeahelik. Pisike muutus maastikul mis kliimat siiski ei mõjuta. Meeletu kuumus. Temperatuur kõigub sõidu ajal 48-50 kraadi juures. Liiklus on hõre, samas mitte olematu. Õnneks on piisavalt vett kaasas. Aga kui midagi peaks juhtuma siis selleks puhuks on varud ilmselgelt liiga kasinad.

Suakini jõuan napilt enne pimedat. Peale  ohtrat veetarbimist ja väikest söögiampsu leian hotelli. Vabu kohti ei ole. Kuna mulle teadaolevalt on see ainus hotell siis see vastus mind ei rahulda. Peale mõningat kätega vehkimist ilmub välja lõbus härrasmees kellega saame kaubale. Mingid tondid kolitakse ühest toast välja. Enne kui võtme enda kätte saan kasutab manager tuba veel paar tundi kontorina. Käib raha lugemas, mingite inimestega juttu rääkimas jne. Lõpuks pean häält tõstma ja võtme saan alles siis kui olen manageri reaalselt toast välja visanud. Pikka viha ta siiski ei pea.

Omaette tsirkuseks läheb kui hakkame toa eest tasuma. Kuna meil on Sudaani raha vähe, uurin kas dollarites ka sobib. Jah, sobib, 100$. proovin nii ja naapidi, küll puhaste, küll mustade kurssidega. Ei, täiesti õõnespuit. Mitte muhvigi ei saa nad aru. Kaabime lõpuks oma viimased kohalikud veeringud kokku ja tasume arve. Kohalikus rahas makstes jääb see tavapärase 20$ kanti toa eest. Ei tea mis värk neil seal kursi ümberarvutamisega on. Muidu tahavad kõik dollareid. Tuba ise on samasugune peldik nagu oli Etioopia-Sudaani piiril. Õnneks on hoovis korralikud dushikabiinid.

Õhtul teeme veel korra linnas tiiru. Süüa ei tahagi, jube palav on endiselt. Tunda on mere lähedust, õhk on niiskem. Mõned päris ägedad autod ka liiguvad. Rahvast liigub palju. Inimesi saabub busside ja autodega, suured pambud kaasas. Hajuvad kusagile agulitesse. Tundub et mingisugused majutusvõimalused on siiski veel saadaval. Jalgpall on endiselt populaarne. Seda vaadatakse vesipiibubaarides ja lihtsalt tänavanurgal. Peale jalutuskäiku pargime oma rattad otse hotelli sissepääsu ette ja kobime tarakanide kaissu magama. Homme on ees kiire päev, vaja piletid valideerida ja kogu paberimajandus riigist väljumiseks korda ajada. Niipalju kui seni sellest lugeda olen saanud, ootab ees paras peavalu. Kuigi laev väljub alles õhtul, soovitatakse alustada kohe hommikul. Kõigele lisaks on meie Saudi viisadel ka täiesti ebavajalik märge peal. Näis mis saab.

Hommikul kimame esimese asjana sadamasse. Sinna meid sisse ei lasta, kõigepealt tuleb laevakompanii kontoris piletid kinnitada. Peale mõningaid otsimisi leiame linnast kogemata üles õige inimese ja sõidame koos temaga kontorisse. Läheb ligi tund ja kulub 60$ näkku (päriselt ka ei saa aru mille eest!) aga selle etapiga saame hakkama. Sõidame tagasi sadamasse. Vahetult enne sadama väravat on uus mitmekordne hoone, kena kiri peal- HOTEL.  Praeguseks juba hilja aga eile oleks võinud ikka tsipa rohkem ringi vaadata. Seekord lastakse juba sadamasse sisse ka. Ja nüüd lihtsalt ootame. Palavus on meeletu. Okupeerime mingite piirivalvurite konditsioneeriga kabineti ja keerame põrandale pikali. vahepeal tuleb käia territooriumi teises servas tsekkamas ega pole tollipealik kohale jõudnud et Carnet templid sisse saaks. Muidu kõik on sõbralikud. Ohvitser ostab kioskist vett, pakutakse istet jne. Mingil hetkel jõuabki pagunitega mees kohale ja CdP saab vormistatud. Sammuke jälle edasi. Ja jälle ootame. Suur reisijateterminaal on täiesti tühi. Ei ametnikke, ei reisijaid. Magame tunde aga ei mingit liikumist.

Lõpuks hakkab rahvast vaikselt juurde tilkuma. Läheb veel mõni tund ja ametnikud ilmuvad kabiinidesse. Seisame mingi järjekorra ära aga meid saadetakse sealt minema. Ei saa aru kuhu. Ants läheb uurib asja ja saabub mingi inglise keeles suhtleva härraga.  See võtab meie paberimajanduse enda ajada ja kukub kabinettide ja erinevate hoonete vahet sõeluma. Ca 2h pidevat jooksmist lõpeb sellega et vajalikud templid on käes ja meil lubatakse laeva juurde minna.

Sõidan alguses kohe tekile aga tuleb siiski tagasi välja sõita. Krt. Laevapere on muidu lahke, viidatakse tolli ja piirivalve reeglitele. Ja ootamine jätkub. Vähemalt on senine paberimajandus kulgenud selles mõttes tõrgeteta et keegi ei ole seadnud kahtluse alla meie Saudisse minekut.

Inimesi koguneb. Korda looma saabub üks sinise kostüümi ja kepiga mees. Kepiga toksib kohvreid, kohalikke, kõike mis ette jääb. Selline tegelane kelle peale käed iseenesest rusikasse lähevad. Ütlen Antsule et kui ta mind või mu tsiklit peaks oma riistapikendusega kasvõi kogemata puudutama läheb väike füürer üle kai kaladele. Poole tunni möödudes märkan, et juba ootan millal füürer mind tokiga puudutaks. Siiski jääb seekord teadmata, mis juhtuks kui …

Lõpuks ometi hakatakse kaupa peale laadima. Kõigepealt paar treilerit kaubapallidega, seejärel mõned konteinerid ja lõpuks autorondid. Siis inimesed. Päike hakkab juba vajuma kui purser lõpuks meie poole pöördub ja passe küsib. Leiab viisa üles ja …  sõbralik näoilme kaob. Leidnud ka teisest passist samasuguse viisa, annab korralduse meid mitte laeva lasta ja kaob. Ei mingeid kommentaare. Ootame. Ootame.

 

Jätkub….

 

One Reply to “Sudaan3, kõrbe ületamine, Suakin ja asjaajamised sadamas”

Leave a Reply