Dubai 2

Kolistame Kalevipoegade kantsist kesklinna. Esialgu hommikust sööma ja internetti, pärast vaatab mis edasi. Kuna meil mingit teadmist kohalikest hommikusöögitavadest ei ole, võtame esimese hotelli, mille aknast paistis viisakas buffet. Ja sai hea valik.

Hotellis on hea WIFI  ja paneme omleti kõrvale väikese rändoffice`i püsti. Esimene suurem töö seisneb laeva leidmises, millega edasi Iraani saada. See on esimene ja vist ainus tegemata kodutöö. Nimelt ei ole meil kummagil halli aimugi,  kus kohast,  millal ja kas üldse on Araabia poolsaarelt võimalik saada laevaga Iraani. Ei saa päris nii väita et üldse sellele kodus tähelepanu ei pööranud. Vaatasin et üle Hormuzi väina on kaardi peal märgitud laevateed ja sellega asi piirdus. Et kui laevad liiguvad, ju siis kuidagi ennast ka peale vangerdame.  Aga põhjalikumalt reisifoorumitesse süvenedes ja erinevaid allikaid läbi töötades selgus et kuigi kunagi oli edev plaan Omaani ja Iraani vahel regulaarne laevaliiklus avada, plaaniks see jäigi. Kaartidel märgitud laevatee on teoreetiline, regulaarset reisijatele ja sõidukitele mõeldud laevaliiklust seal ei toimu. Selgituseks, kui kaarti vaatate siis lühim veetee Araabia poolsaarelt Iraani on Omaanist.

Kuna on teada et Emiraadid on kaasaegsed riigid siis, kuigi oma kultuuriliste eripäradega, nagu kõik riigid maailmas, peaks seal loogilised lahendused inimeste vajadustele olemas olema. Kui esimene eeldus paika ei pidanud, siis teine töötas. Mitte küll Dubaist, aga Sarja`st käib praam üle lahe Iraani. 2 korda nädalas, aga käib. Hetkel on see info muidugi veel kontrollimata aga kuna meil on internet siis asumegi välja selgitama võimalusi piletite ostmiseks. Tundub et aega meil on. Täna on reede hommik, olemasoleva info kohaselt väljub laev alles teisipäeva õhtul.

Meie office võtab järjest ametlikuma väljanägemise. Laual on hunnik pabereid, läpakas, paar tahvelarvutit, passid, kaardid jne. Alguses on väike hirm et millal meid välja visatakse. aga varsti selgub et me oleme vägagi teretulnud. Uuritakse korduvalt, kas kõik on ok ja kuidas meid võiks aidata. Tuuakse värskelt pressitud mahla ja lõpuks pannakse üks lakei valvesse- juhuks kui meil mahl peaks otsa saama või on managerile ehk küsimusi vms. Hotelli fuajees on ka turismibüroo lett, kus müüakse erinevaid pileteid sinna-tänna. Küll ekskursioonile Burj Khalifa otsa, küll kõrbetuurile, küll lennupileteid kasvõi Tallinna. Aga mitte praamipileteid Iraani.

Teine mure on veel- nimelt ei ole mul tsikli tehnilist passi. Pole aimugi kuhu see võis jääda. Selle puudumise olin avastanud juba varem, Addises. Õnneks oli mul niipalju oidu et tellisin Maanteeameti e-teenindusest uue teh passi ja see saadeti kenasti postiga koju. Uuh, digi-Eesti, good job! Olen palunud Oksanal see tööle kaasa võtta ja sisse skännida. Pärast mõningaid katseid õnnestub roheline dokument hotelli receptionis värviliselt ja kahepoolselt välja printida. Teen kohe mitu-mitu koopiat. Ilmselgelt ei petaks sellega kedagi EU piires ära, esitades originaali pähe. Aga siin …. saab näha.

Paneme oma office kokku ja läheme vaatame tsipa ringi. Praegune hotell oli hommikusöögiks hea küll aga tuba maksab siiski liiga palju. Ümber nurga leiame poole soodsama. Kolime sisse ja võtame takso et sadama ja laevapiletite ostukoha asukoht varakult kindlaks teha. Kes teab, ehk on office lahti ja õnnestub juba ka piletid ära osta. Oleks ju võinud ka tsiklitega minna aga siiber oli sellest palavast. Just dushi alt tulnuna, puhtad riided seljas … otsustasime nautida pakutavaid hüvesid. Taksojuht räägib kohe alguses meile ära kuidas ta on parim petsialist kohalike teede peal ja ärgu me muretsegu, ta viib meid soovitud aadressile parimaid radu pidi. Lõpeb see muidugi lubatust 3x suurema arvega, lisaks ei suuda ta soovitud aadressi leida. Röögime siis teineteise peale, pritsisime tatti. Mängime, nagu sellistes olukordades ikka, seda mängu et kes on enesekindlam, kelle cojonesed on grandemad. Ja siis kõige lõpus sammuke tagasi et kõigile oma “nägu” alles jääks. Arve saab enam-vähem viisakas ja aadressi leiame ka üles.  Kontori uksel on korralik silt lahtiolekuaegadega. Esmaspäeval tagasi.

Vaikselt hakkab päev õhtusse veerema. Teeme järjekordse pesupäeva, korrastasime pagasit jne. Peale väikest iluuinakut otsustame Dubai ööelule pilgu peale visata. Valime fooruminõuannetest ühe pubi välja ja, suunurgad kohe-kohe saadava õlle ootuses ilased, kimame kohale. Ja valik pole paha. Igati autentne Iiri pubi. Söök hea ja jook veel parem. Pisut üllatav ja isegi häiriv on muusikalise poole eest hoolitseva grupi laulja dekoltee. Tissid ei taha kuidagi lotaka kaeluse taga püsida. Muidu nagu poleks selle vastu ju midagi aga arvestades piirkonna eripärasid…kas on vajalik sel kombel piire kombata. Aga noh, lõpuks ei ole see meie asi ka siin hinnanguid anda. Ju kohalikud asjapulgad teavad paremini, mis sobib ja mis mitte.

Aega on vastikult palju. Õnneks ei ole enam reede vaid saabunud on laupäev. Laupäev on araabiamaades selline häguse staatusega päev. Päris tööpäev nagu ei ole aga päris reede nagu ka ei ole. Õnneks serveeritakse hommikusööki päris kaua, saab mingid tunnid maha kanda. Ja siis linna peale kolama. Mul oleks tsiklikindaid vaja ja vaataks muidu ka ringi, mida mototeemalist pakutakse.

HD poest me midagi ei sobilikku ei leia. Yamaha esinduspood on päris avar. Ja õnnestub korralikud kindad ka leida. Üks müüja on Ukrainast emigreerunud noor kutt, võtab meie soovid enda kohustuseks. Sahmerdab korralikud allahindlused ja lisaks pakitakse meile veel hulganisti igasugu suveniire ja muidu nänni kaasa. Soovitab külastada Touratechi poodi. Kuna meil eriti midagi muud nagunii teha pole siis sinna sõidamegi järgmiseks.

Touratechi poe juhataja on värvikas kuju. Pärit Columbiast, samuti pikemal motomatkal. Oli 9 kuud tagasi kogemata pikemaks paigale jäänud. Lisaks saime tuttavaks ühe Kuveidi tsiklimehega, kes sõidab jupi kaupa ümber palli. Oli muuhulgas juba Eestis käinud ja Venemaa läbi sõitnud. Et poes käik lihtsalt tutvuse sobitamiseks ei jääks, lasen tagumise rehvi ära vahetada. Juhataja teeb päris korraliku allahindluse, ilmselgelt müüb miinusega. Minu täpsustav küsimus saab vastuseks “Rändur rändurile, no big deal”. Kena-kena. Kahjuks ei ole laos 140 laiust ja 150se kitsale veljele venitamine on mehaanikule paras väljakutse. Aga päev on jälle õhtus, uusi toredaid tutvusi on juurde saadud. Võib rahus põhku pugeda.

Pühapäev on kolimisepäev. Otsustame sadamale ja piletiputkale lähemale kolida. Taksoga luurel käies jäi silma sadama vahetus läheduses Vene restoran ja hotell. Proovimegi endid sinna sisse möllida aga võta näpust- pole vaba tuba! Polegi! Õnneks saame kõrval krundil asuvas resordis toa, õigemini lausa maja.  Esmaspäeval oleme varakult piletisabas. Pileti hind on päris karm, ca 300€ näkku. Aga valikut ei ole ja kirjutame alla. Kujutage ette, Rootsi ots 300€.

Lõpuks ometi on käes teisipäev ja õhtul väljub laev. Ronime juba lõunaks kohale. Tsiklid tuleb kohe viia kai äärde, ise kõmbime tagasi sadama peahoone juurde pabereid vormistama. Ega suurt olegi midagi vaja teha. Piletid tsekitakse ära, pass ja CdP väetaks hoiule ja sõidutatakse uuesti kai servale ootama. Laevafirma manageril hakkab meist kahju ja juhatab sadama territooriumil asuva “meremeeste klubi ” juurde. Selleks osutub remondis olev söökla, mille mere poolses otsas on tax free pood. See sobib meile hästi. Poes on kõike mida üks kuumast nõrkev motäkamees vajab. Mõne aja pärast selgub et kuigi söökla saal on remondis, on köök endiselt töös. Saame veel kõhu ka täis enne merele minekut.

Kai äärde tagasi jõudes tutvume Omaani automatkajatega Neil suur projekt käsil, kimavad Iraanist Londonisse. Nendega vesteldes saame kinnituse et Omaanist, otse üle väina Iraani ei saa. Just selle pärast ka nemad siit kaudu sõidavad. Ootamine on seekord lihtsalt igav. Mingit ärevust ei ole. Iraani viisa on passis kenasti olemas, ilma igasuguste üleliigsete preambulateta. Lõpuks lubataksegi laeva ja tuuakse ka dokumendid järgi. Oma suures agaruses on manager lasknud Sarjah tollis mu CdP-le väljumise templi sisse lüüa. Jääb vaid loota et Emiraatidesse sissesõidu templi puudumine endaga probleeme kaasa ei too. Laev on samasugune raibe nagu eelmine, selle vahega et nüüd paigutatakse kõik reisijad tekile, kajuteid ei saa. Tuleb öö läbi toolis istuda. Mingil hetkel hiilin uuesti autodekile, võtan madratsi ja keeran ülemise autodeki varjulisse kohta magama. Hommikuks oleme Iraanis, loodetavasti.

 

Leave a Reply