Iraan. Rattalaager. Kebab. Kurdid.

Tõepoolest, hommikuks oleme Iraanis. Laev on küll pisike aga teinud öösel head sõitu. Meri on sile, ei loksuta. Mis on julgustav, sest autodekil, kus meie rattad on kinni seotud, vedeleb igasugust kraami. Kui see peaks seal liikuma hakkama on kehvasti.

Sadamasse sissesõidul näeme vanakooli puust kaubalaevu, mis siinkandis, Araabia poolsaart ümbritsevates meredes, on siiani aktiivselt kasutuses.

Kunagi kui oli teemaks, millist marsruuti mööda Aafrikast koju sõita, kaalusin päris tõsiselt sellise laevaga Adeni lahe ületamist, Somaaliast Berbera sadamast Omaani, Muscat-i. Paar rändurit on varasemalt nii teinud. Aga sellisel juhul oleks meil Sudaan vahele jäänud. Samas Omaani oleks jälle ära näinud 🙂 . Aga mis siin ikka oletada, seekord sai nii ja miskit järgmisteks kordadeks ka.

Bandar Abbasi sadamahoone on vägev ja esinduslik merevärav. Tsiklid kästakse parkida hoone merepoolsele küljele ja ise sisse paberitega klaarima.

Omaani automatkajatel on agendid juba ette tellitud, nemad juhatatakse kiirelt kusagile ülemistele korrustele VIP-loungesse, kuni paberid korda aetakse. Me oleme alguses üsna lammaste nägudega. Midagi ei saa aru. Passi sai tempel küll sisse aga kuis tsikli sisse saab tollida..? Küsime, juhatatakse kusagile naaberkvartalisse, miskisse soojakusse koopiaid tegema. Tagasi tulles ei taha meie koopiaid keegi. Lõpuks mingi vend võtab meie paberipaki ja läheb kusagile. Tuleb mingi aja pärast tagasi, küsib 200$. Krt, mitte muffigi ei jaga. Kuidagi saan oma paberid tagasi.

Samal ajal on Ants leidnud ühe vabalt vene keelt rääkiva iraanlase. Selge pilguga, tore mees. See võtab meid oma tiiva alla ja hakkame paberipatakaga allkirju koguma. Vahemaad on päris pikad. Paar korda tuleb sõita teise sadama otsa, tsikliga 3-4 minutit sõitmist. Mees võtab mõnes kohas oma pangakaardi ja maksab sellega midagi. Küsimuse peale vastab et pärast klaarime, katsume praegu asjad korda saada. Järjekordades seistes on aega ka juttu ajada. Härra on kunagi Riias õppinud ja hiljem nõukogude allveelaevadega maailmameredel seilanud. Nüüd pinsil.

Paberite ajamine võtab kokku 4,5h aktiivset jooksmist ühe ametniku juurest teise juurde. Meie uuest sõbrast on reaalselt kasu. Igal pool kus käime, taotakse pitsateid paberitele ja allkirjastatakse dokumente. Ühtegi korda ei tundu, et oleksime mõne kabineti ukse taha vales järjekorras sattunud. Lihtsalt ongi nii keeruline siin. Aga iga asi saab ükskord otsa ja ka meie paberid meritsi Iraani sisenedes saavad lõpuks korda aetud. Klaarime elupäästjaga asjad ära ja meid lubatakse sadama väravast välja sõita.

Kõht on tühjaks läinud. Valime kaardilt lähima koha ja võtame esimese eine Iraanis. Juba tuttav värk- Fanta/Coca/sprite, riis ja lamba/kana jalg, grillitud tomat ja .. midagi oli veel. Teeäärsed kohad ei üllata muuga kui hindadega. Võrreldes paari aasta taguse Iraani külastusega on hinnatase kordades alanenud. Kohalikele ettevõtjatele tõenäoliselt kehva uudis, meie aga ei saa kurta.

Peale sööki paneme paagid täis ja võtame suuna kodu poole. Aafrika on tehtud, Araabia poolsaar, nii uskumatu kui see ka ei tundu (siiamaani ei usu ise ka) , on samuti tsiklitel läbitud. Nüüd on jäänud ainult loetud päevad sõita, et koju jõuda. Mingeid bürokraatlikke tõsiseltvõetavaid takistusi enam ei tohiks teel olla. Aga sellegi poolest on koduni veel ca 7000km. Iraanis ei ole meil plaanis ringi vaadata. Kõige otsemat teed mööda lihtsalt läbi sõita, mis teele jääb ja teel juhtub, seda naudime.

Kuumus ei ole mandrit vahetades grammigi järele andnud. Samasuguste tsüklitena nagu Saudi Araabias, liigun ka siin. Poest poeni, joogipeatusest joogipeatuseni. Vahemaad asulate vahel on päris pikad. Kõrb, kõrb, kõrb.

Täna on plaan ööseks Shirazi jõuda, selle nimel tuleb päris korralikult pingutada. Aga teed on head, liiklust praktiliselt ei olegi, nii et liigun päris jõudsalt edasi. Varsti peale Bandar Abbasi läksime lahku ja leppisime Antsuga nii et saadan teate, kuhu öömaja leian.

Shirazi jõuan pimedas. Autosid ja liiklust on linnas palju. Kesklinnani sõit kestab igaviku. Kuna internetti ei leia kusagilt siis sõidan kaardi järgi lihtsalt nii kesklinna kui oskan ja lõpuks satun Taha Hosteli nimelise koha väravasse. Täiesti juhuslikult. Ja tundub et vägagi õige koht. Siin on seljakotirändureid üksjagu peatumas. Hostel ise on kinnise  sisehoovi ja puidust rõdudega hubane koht. Toad  lihtsad aga värskelt remonditud ja kenad.  Võtan kiire dushi, saadan Antsule koordinaadid ja lähen linna arbuusi otsima.

Meeletu arbuusi isu on. Linn on ennast juba kokku pakkimas, saan viimasel hetkel veel ühe grillkana ja tänavanurgalt arbuusi ning lähen hostelisse  sööma. Vaikselt tiksuvad rändurid ka linnapealt tagasi. Lõikan arbuusi lahti ja kutsun ennast pika laua taha reisijutuõhtule. Mõnna! Siin on tore olla. Kotis on veel Emiraatide sadama meremeeste klubist ostetud Gin ja hunnik toonikupurke, kapist saab jääd…  Millagil saan magama.

Hommikuks on Ants saatnud teate et tal eile rattalaager puru läinud. On öömajale saanud ja paari tunni pärast peaks ka laager saama vahetatud. Pakub et ma võiks liikuma hakata, mis siin koduväravas ikka üksteise taga passida. Mul sügeleb ka hirmsasti, ei hakka viisakusest tagasi ajama. Pakin asjad ja kiman minema.

Pealelõunal jõuan Esfahani. Kuna siin on juba varem käidud ja on veel üsna mitu tundi valget aega ees, ei hakka peatust tegema. Kahjuks ei ole sellel linnal ringteed ja tuleb pealelõunase ummikuga otse läbi südalinna sõita. Tuttavad kohad ja teeremondid on üsna samas seisus kui 2a tagasi.

Sõidan nii kaua kui jaksu on. Juba pimedas keeran tundmatus asulas teelt kõrvale. Teeäärses pargis peavad kohalikud piknikku. Lõhna peale leian kebabitöökoja üles. Jätan tsikli ühe piknikku pidava perekonna lähedale ja lähen sööma. Mingil hetkel märkan et piknik on pooleli jäänud ja kogu perekond on mu tsikli enda alla matnud! Isa väikese tytrega on sadulas, üks tattnokk on tagumise kohvri otsa roninud ja ülejäänud tulistavad pilet teha. Ja kõik on äärmiselt üllatunud kui näevad minu rahulolematust. Nad on lausa solvunud kui platsi puhtaks kupatan ja tsikli vahetult kebabikoha ukse ette pargin. Peremees saadab ühe koka tsikli kõrvalt inimesi eemale peletama, nii et saan rahus süüa. Kebab on küll kõigi aegade maitsvaim üldse, mida söönud olen. Ja need tomatid, nii tomati maitsega! Sööks kohe ühe portsu veel! Aga vastu õhtut söömisega on see lugu et  kui üle pingutad siis tuleb uni peale ja ei jaksa enam sõita. Teeme paar pilti peremehe ja tema nugadega ja sõidan edasi. Kodu ootab, iga kilomeeter loeb.

Peale keskööd tunnen et on aeg puhata. Teeääres on just paras koht, selline nagu neid Iraanis ikka on suurte magistraalide ääres. Katusealused söömiseks ja puhkamiseks ja muruplatsid, kui katusealune ei ole oluline. Pargin ennast ära ja juba olen kutsutud shaslõkki sööma. Kaks kutti istuvad vaipade peal ja proovivad mulle liha sisse sööta. Kuna sellest suurt välja ei tule siis ajame tee kõrvale niisama juttu. Noorem kutt paneb vesipiibu uuesti tiksuma. Selgub et tegemist on kurdi päritoluga noormehega. Olenemata suurtest raskustest üksteisest arusaamisega jõuab niipalju kohale et ta kiidab kurdistani (kurdide kontrolli all olev mitteametlik  ala mitme riigi territooriumil) ja nende elukorraldust. “People democracy! Very democracy” . Kuna nad on ise teel tagasi koju siis kutsub külla. Enne magama jäämist hakkab see mõte mulle järjest rohkem meeldima. Siiski ei luba midagi. Jääme kõik sinnasamasse muru peale magama.

Hommikul ärgates on kurdid juba läinud. Hüvastijätuks on eile vahetatud Viberi numbrile tulnud sõnum kirjaliku kutsega kurdide juurde. Aga seekord saab koduigatsus seiklusjanust võitu. Nii vähe on veel jäänud, ainult 5500km veel!

Tabrizis teen paaritunnise peatuse. Vaja tankida ja tsipa raha vahetada. Teen väikese jalutuskäigu kesklinnas, proovin sööklat leida aga Iraanis on sellega ikka väga kehvasti. Ei tea kas ma otsin valel ajal või valest kohast aga no ei jää mulle teepeale ühtegi kohta kus saaks proovida seda “võrratut Pärsia kööki”, millest tuurikorraldajad räägivad. 

Aga Tabrizi kesklinn on kena. Ja täiesti kogemata juhtun ühest kõrvaltänavast leidma õdusa kohviku. Täiesti seda nägu koht et siit kauplen külma õlle ka välja. Unistada pole ju keelatud.

Ettekandja on seitsmendas taevas ainult sellest, et ma olen talle seda au osutanud ja sisse astunud. Räägib kõigepealt oma eluloo ära, kuidas on oma kutsumuse leidnud ja kuidas vanemad tema valikuid väga heaks ei kiida jne. Siis teeb limmari välja. Kõige lõpuks tuleb fotosessioon kodulehe ja feissari jaoks. Vabandab maani kummarduste saatel et visitkat ei ole anda. 

Olin oma ratta jätnud ühe aktiivse Tupperware agendi välikaubamaja kõrvale. Kõik kenasti alles, jätkan teed piirile. Enam ei ole kaugele minna.

Leave a Reply