Ment. Sumpa. Massandra vein. Eesti Toll.

Verhnii Lars, Gruusia-Venemaa piir, üllatas mitmes mõttes. Esiteks ei olnud juba Gudaurist alates mingeid järjekordi. Tea kas armeenlased on Türgiga vahepeal sõbraks saanud ja sealt kaudu oma olematut eksporti korraldama hakanud..?! Viimati olid esimesed järjekorrad juba enne Gudaurile tõusu, siis enne Stepandsmindat ca 7km ja lõpuks kogu tee alates Stepandsmindast kuni piiripunktini. Seekord piiripunktis mõned autod ja kõik. Meeldiv. Aga asjad peavad olema tasakaalus. Kuna ma kindlustust ei teinud siis sain trahvi. Saingi riigist välja sõites selle eest trahvi, 20€, et ma ei teinud kohalikku kindlustust. Oi kuidas ajas närvi! Ainus hea asi, mis sai mõned päevad hiljem alles teatavaks, oli see et Ants sai ka!

Vene poolel, nagu alati, mingeid probleeme ei esinenud ja edasi kuni Vladikavkazi ringteeni tuli ennast tublisti tagasi hoida. Seal on kaks asja- pidevjoon ja kiirusepiirangud. Ja kitsas tee ja mendid alati samas kohas, üksiku puu all. Seekord olid ka.

Korraks tekkis kiusatus ka Vladikavkazi sisse keerata ja sõpradele tere öelda, aga seekord ei ole seda nädalat küll kusagilt võtta. Ja vähemaga pole mõtet ühte ausat Osseedi bojaari õrritama hakata. Ja kes need ohverdatud härjad ära sööb kui järgmine hommik kohe edasi kimada. Ei-ei, seekord jääb ära. Nagu juba viimased kolm-neli päeva, silme ees on ainult kodu.

Paari aastaga ei ole Põhja-Kaukaasias midagi muutunud. Teesulud armiliste nägudega võitlejatega on endiselt nii Põhja-Osseetia ja Kabardino-Balkaria, Kabardino-Balkaria ja Karachaevo-Tserkessi kui Karachaevo-Tserkessi ja VF-i vahelistel piiridel. Mõnes tuleb putkasse sisse astuda ja ennast registreerida. Ja “suveniiriks” euromünte küsivatele võitlejatele võltsnaeratuse saatel ei öelda.

Teed muide on juba alates Vladikavkazist Moskva suunal esmaklassilised. On paar lühikest lõiku kus veel ei ole 2+2 kiirteed aga üldiselt eurovärk!

Ülepika aja saab lõõrid laulma! Venemaal saab suht normaalselt trassidel sõita. Lihtsalt kiiruse eest eriti kinni ei peeta. Kuna autodega antakse ka korralikult minna siis enamasti jääbki kellal silma +-140 km/h. Normaalne. Sõidan kaua. Nii kaua kui jaksan. Ca kesköö paiku hakkan öömaja otsima. Rostov on juba paarsada kilomeetrit seljataha jäänud kui lõpuks teeäärsete motellide vahele keeran. Saan ühese toa ja tsikli võin parkida kohe akna alla. Valvur lubab kogu öö valvata.

Hommikul liikuma hakates suudan natuke rahvast lõbustada. Et motelli eest minema saada, tuleb suht järsust äärekivist üles sõita. Hoovõtuks ruumi ei ole ja kuna aste on ca 25cm siis ega hooga ei tahakski üritada. Kuidas, ise ka ei tea aga suudan küll äärekivist üles saada kuid külili kukkuda. Õnneks ei miskit hullu.

Igavat sõitu ilmestavad kiirteede tollipunktid ja lühikesed tanklapeatused. Ühel hetkel ei suuda kiusatusele vastu panna ja üritan paremalt, aeglustusraja kaudu rekkate kolonnist mööda lipsata. Vaevalt olen gaasi põhja vajutanud kui näen miilitsaautot. Jõuan küll tagasi reastuda aga olen juba vahele jäänud. Proovin vana trikki kasutades teisele poole vaadates mööda sõita, justkui miilitsaid mitte märgates, aga peeglisse vaadates näen et mõlemad on furashkad kaenlasse haaranud ja jooksevad auto poole. Niipalju mul seekord mune ei ole et sellel, mitte just esimeses nooruses oleval, “null-kaheksal” külmalt eest ära sõita. Kuna käimas on jalka MM ja kõik kohad on miilitsaid täis siis kaugele ma vaevalt jõuaksin. Pidurdan aeglaselt hoo maha ja keeran tagasi.

Peale kulbi löömist ja kohustuslikku lühikest tutvumistseremooniat algab juba varasemast tuttav tekst. Kuna kodu ootab siis segan monoloogile vahele ja sõiman ausal mendil tema emakeeles korralikult näo täis. Korruptsiooni mainin paaril korral, emast räägin. Kui olen lõpetanud, on edasisteks läbirääkimisteks ettevalmistused tehtud. Seekord olen tavapärasest lahkem ja annan härrale tehnilise passi koopia. Neid on mul endiselt terve paagikott täis. Igaks juhuks kinnitan veelkord et ma ei maksa mitte ühtegi senti korruptsioonikassasse. Ja lisan üsna odava klisee stiilis a`la terve Aafrika ja Araabia ei ole ükski ment mind torkinud ja nüüd, napilt kodus, omad inimesed ke….d ajusid. Uurib natuke, kust ja kaua, räägime tsipa reisijuttu ja soovib head teed. Otseloomulikult tuleb kõige lõppu pühaliku näoga monoloog “seekordpiirdumehoiatusegaäraenamrikusõidakorralikultmiilitsonkainimenemeteemeainultomatööd”. Kuna tehnilise passi koopia on hea tahte avaldusena juba tagasi ulatatud, siis enne jutluse lõppu kiivrit pähe ei pane ja kuulan kannatlikult lõpuni. Soovime teineteisele head päeva ja surume käppa. Huvitav, need kohtumised Venemaa miilitsatega kipuvad järjest rohkem lisaks ühesugusele algusele ka ühtemoodi lõppema. Hakka või mõtlema et nii peabki.

Saan sõita veel ca 100km kui tundub et plärin on kuidagi kõvaks läinud. Kuna paak hakkab ka tühjaks saama, otsustan tanklas vaadata mis jalgevahel toimub. Aga tanklat ei tule ega tule. Plärin on kiiresti muutunud äärmiselt häirivaks. Pean teeäärses parklas kinni ja uurin asja. Selgub et summutist on jalga lasknud kõik poldid. Alles on ainult leegitorusid silindrite küljes hoidvad poldid, muu on kadunud. Tagumine pütt on täiesti omapead ja 2into1 püksid logisevad lahtiselt leegitorude otsas, grafiittihendid on ka otsustanud Venemaale jääda. Otsin oma polditagavara välja ja fikseerin allesjäänud detailid. Lörinat ei vähenda see detsibelligi võrra. Vähemalt sain niipalju õigel ajal jaole et peale tihendite ja poltide midagi ära ei kadunud. Tagumine leegitoru oli küll juba jala uksevahele saanud.

Vahepeal on ligi astunud üks mootorrattur. Tal ka tsiklil paak tühi ja kirub et just siin nii pikk vahe tanklatel. Lasen talle oma paagist liitri bensiini ja löristame koos vaikselt järgmise tankla poole. Tal jääb ca 200m puudu 🙂 . Aga on tubli poiss, jookseb oma väikese chopperi kenasti tanklani ära. Kuna ma keeran varsti Tuula peale ära siis vahetame kontakte, surume käppa ja soovime hääd teed. Ja lõpuks kougib oma kottidest välja Massandra veini. Ta Krimmist tulemas. Poisil nii hea meel et 12 km asemel ainult 200m pidi lükkama.

Plärin on üle mõistuse häiriv. Mulle ei mahu pähe kuidas chopperimehed sõita saavad oma leegitorudega. Aga asja kordategemine võtaks kõik kokku vähemalt päeva. Seda juhul kui õnnestub grafiittihenditele mingi kiire asendus külavahelt leida. Näiteks asbestnöör või kehvemal juhul mingi klaaskiudkangast kardinasiil vms. Siluliselt tuleks kogu tagumine ots lahti võtta. Kohvriraamid, plastikud, lisapaak sadula alt jne. Meeletu töö. Jääb ära. Topin tualettpaberist mingid tropid kõrva ja jätkan sõitu. Tropid on kasutud, pea valutab. Kui teeääres politseid näen, lasen pöörded maha ja sõidan vabakäiguga mööda. Pagan teab mis mõtted kellegil tekkida võivad.

Tuulas saan kogu elu kehvema shaslõki ja ilm keerab ära. See Moskvast lääne poole jääv Venemaa osa on mind alati kostitanud vihmaga. Kogu ala on madal ja soine, ehk selle pärast. Smolensk võiks olla vabalt Venemaa vihmapealinn.

Vihmapealinna jõuan kl 10 paiku ja kuigi ilm on kehva, võiks veel paar tundi sõita. Aga Smolenskist edasi Pihkva suunas on täielik sitalepik. Seal ei ole ei külasid ega maju. Ei ole sellist kohta ka kuhu telki üles panna sest tee kõrval on igal pool soo. Olen seal korra niimoodi jäänud hätta. Änneks lasi ühe metsaveomasinate parkla valvur mul tookord oma putka põrandal magada.

Niisiis, meenutades vanu häid aegu, keeran otsa ringi ja sõidan Smolenski poole tagasi. Motelle on Smolenski linnapiiril piisavalt. Isegi süüa antakse.

Öö ei ole ilmataadi tuju parandanud. Aga piirini on jäänud suhteliselt vähe maad ja hommikul soodevahele sukelduda on palju mõnusam kui vastu ööd. Midagi ei ole muutunud. Isegi eriti veidra koha peal oleva tasulise tee putka on täpselt samasugune nagu viimasest korrast on meelde jäänud. Tuju hoiab üleval lähenev kodu ja toredad kohanimed. Petseris paagid veel viimast korda odavat kütust silmini täis ja piirile.

Kaalun enne Petserisse keeramist, kas minna Luhamaa või Koidula kaudu. Viimati oli luhamaal dokumentidega väike jama, seepärast võitis Koidula. Järjekorda ei ole. Piirivalvur küsib uniselt, kas Eestis on lubatud tehnilise passi koopiaga sõita ja hakkab passis lehti lappama. Uurib riikide ja viisade kohta, vaatab luubiga templeid ja palub oodata. Vahepeal küsib küsimusi, siis laseb jälle oodata. Lõpuks kutsub ülemuse. Alustame otsast peale. Kust tuled, kuhu lähed, miks siin ja miks seal jne. Lõpuks hakkab juba närvidele käima. Piiril olen üldiselt alati korralik ja viisakas, elu on õpetanud et nii saab kõige kiiremini üle. Aga krt, kaua võib. Eesti on 100m kaugusel, teisel pool oja.

Probleemiks osutub minu vahepealne kodus käimine. Nimelt võtsin nairobist Vene transiitviisa tookord ja lendasime läbi Moskva. Härrale ei mahu pähe et ma olen vahepeal lennanud Moskvasse ja sõitnud Eestisse, aga tagasi Aafrikasse ei olegi lennanud. Sest tsikkel pidi ju niikaua seal ootama. Mees on kõik pulgad oma peas ritta seadnud, puzzlest oli puudu ainult see koht kuidas ma kodust uuesti Aafrikasse sain. Taban probleemi ära. Tõenäoliselt olin tagasi lennates kasutanud teist passi. Sellega seoses saan aru et tegelikult on puzzlest paar pulka veel puudu aga ei hakka sellele tähelepanu pöörama. Saudi ja Emiraatide templid jäid ka teise passi. Ja teine pass jäi Shirazi hosteli receptionisse. Tundub et pole mõtet kogu juttu algusest peale hakata siin ette kandma, viimaks läheb puzzle päris sassi. Kehitan õlgu ja ootan rahulikult edasi. Küll nad lõpuks ära tüdinevad. Ja tüdinevadki. Viisakalt vabandades antakse pass tagasi ja soovitakse head teed. Huhuhurraaa!

Eesti poolel asi nii lihtsalt ei lähe. Kohe kui tehnilise passi koopia ulatan, saan süüdistuse võltsimises ja kaks automaaturit piiravad mu sisse. Selgitan rahulikult et see ei ole võltsimine kui ma ise vabatahtlikult kinnitan et tegemist on koopiaga, kuna originaal ei elanud reisi üle. Kutid leebuvad, saavad aru. Aga reeglid on reeglid, nad peavad üle kontrollima. Kontrollimisega läheb päris kaua aega. Proovin niikaua CdP-le templit peale saada, et olen Eestisse tagasi jõudnud. No ei ole seda moodi. Tollimutt on nii juhmi olekuga et piinlik hakkab. “Ei mina tea midagi, mine vaata, piirivalve tegeleb sellega!” Piirivalve sellega ilmselgelt ei tegele. Piirivalve tegeleb minu tehnilise passi koopia menetlemisega, juba viimased paar tundi. Aga proovin ikka. Ei, saadetakse tolli tagasi. Proovin võimalikult leebelt memme meelitada, ehk on majas veel keegi kes asjast rohkem jagab. Lõpuks loivabki kohale vähe targem mees. Sõimab mul näo täis et mis ma siin nõuan mingit jama, kadugu ma minema. Nii ütleski, tõmba minema! Kõige mendimaks osutus seekord hoopis Eesti tolliametnik.

Saan lõpuks ka piirivalvurilt loa minema tõmmata ja tõmban minema. Ja tsipa enne kuute olen kodus nagu viis kopikat! Lambad määgivad, saun köeb, naene trepil vastas- no missa oskad kosta, muinasjutt!

Tehtud!

Leave a Reply