Kokkuvõte 1

Proovin Aafrika reisist väiksemat sorti kokkuvõtte teha. Detailidesse praegu ei lasku, lihtsalt üldine tagasivaade.

Olen õnnelik inimene ja saanud reisida juba üsna madalast noorusest alates. Esimene pikem reis oli koos vanematega Baskiiriasse kui olin 7 aastane. Mäletan siiani eredamaid hetki. Nägin tookord nii maa- kui linnaelu. Mõlemad erinesid Eestist üsna olulisel määral. Ufaa kesklinna tiikidega pargis kasvatasid memmed koduhanesid. Sain ühe käest peaaegu peksa. Nad olid tigedad. Turul müüdi meloneid ja arbuuse mõõtudes mis olid seninägematud- 10-15kg. Suutsin neid ainult veeretada. Maal elasid inimesed muldpõrandaga hüttides. Üle läve ronimine oli kõva ettevõtmine. Lävi oli ca 70cm kõrgune, et sead tuppa ei tuleks. Hütt ise oli kahetoaline. Eespool köök-elutuba, taga magamistuba. Magamistoas oli keset ruumi suur vene ahi ja ühes nurgas altar ikoonidega. Kogu hütt oli kärbseid nii täis et võimatu oli isegi süüa. Teisel päeval ema kannatus katkes ja ta otsustas kärbsed toast välja ajada. Alustas suure rätikuga tagumise toa tagumisest nurgast lehvitamisega ja nõnda kuni ukseni. Olin õues ja kui see kärbseparv uksest viimaks välja lendas- see oli nagu mesilasesülem!

Küla serval oli väike puudesalu ja igal pool mujal kuhu vaatasid- avar stepp silmapiirini. Pimedaks läks ruttu ja öösel paistsid kaugel naftapuurtornide tuled. Selleks et üldse kohalejõuda tuli suure tee pealt külasse kõndida umbes 7 km. Tee viis otse läbi igast servast silmapiirini ulatuva päevalillepõllu. Keset põldu oli vihm pinnase ära uhanud ja tookord mulle tundus et uhtekraav oli pool Pärnu jõe laiusest.

Kontrastseid muljeid sellest reisist on veel palju aga need ei ole praeguse kokkuvõtte juures nii olulised. Mulle jäi meelde et reisides saab näha asju ja olukordi, mille olemasolust ei pruugi aimugi olla. Täna tundub mulle et just see- ootamatud olukorrad, kohtumised, emotsiooni jne ongi mille pärast mulle meeldib reisida. Ja tookordse Baskiiria reisi tegi nii meeldejäävaks (peale selle et see oli üldse esimene pikk reis) võib-olla ka asjaolu et puudusid igasugused ootused. Ei mingisuguseid eelarvamusi, ei infokillukestki eelteadmisi. Ma tahan seda tunnet tagasi!

Olin Aafrikat vältinud pikalt. Ma vist ei olnud kuulnud ühtegi head muljet Aafrikast. Inimesed kurjad, kerjused igal pool, teed hirmsad, röövitakse igal võimalusel, antisanitaarsed tingimused jne. Tegelikult ju räägitakse selliseid jutte pea kõikide turismisihtkohtadest eemale jäävate piirkondade kohta. Aga need mõned reisikirjad, mille peale olin sattunud, olid nii negatiivse tooniga kirjutatud et alateadvuses olin hakanud isegi Aafrika teemalisi blogisid ja reisiraporteid vältima.

Mingil hetkel sattus külla tulema sõber Oleg, kes oma ümbermaailmareisi jätkuna planeeris just Aafrika etappi. Istusime saunas ja mitme õhtu jooksul arutasime läbi erinevad marsruudid. Kuidagi tõmbasid need arutelud endaga kaasa ja mingil hetkel märkasin, et planeerin juba enda reisi. Mulle ei meeldinud mõned tema valikud, hakkasin infot otsima kuidas oleks minu arvates mõistlikum Aafrikat avastada ja lõpuks läkski korralikult lappama. Järgnes lahkumisavaldus tööandjale, lõputud päevad-ööd garaazis ja arvuti taga mis ühel hetkel päädis põhjalikult pikaks reisiks ettevalmistatud mootorratta saatmisega LAV-i ja paar kuud hiljem endale lennupiletite ostmisega samasse sihtpunkti. Algas uus level minu rändurikarjääris.

Aafrika oli kõike muud kui see millena ma teda ette kujutasin.

Leave a Reply