Pisut offroadi ja peoga muid seiklusi

Viimati Mufalirast lahkudes oli meil ambitsioonikas plaan sõita läbi South Luangwa rahvuspargi Mosambiigi/Malawi piirile. Pargini sõitsime ca kaks päeva, teise päeva õhtuks olime kohal. Keerasime Great North Road-lt maha täpselt kl 15.20.  Viimase külani enne rahvuspargi piiri jäi ca 45km ja see läks üsna ruttu. Väike kruusatee, kohati kehvem, kohati täitsa ok, ei midagi erilist. Kohe viimase küla tagant algas järsk laskumine. Nagu päriselt ka elu järseim laskumine. Esimese ca 100m laskumise järel tagumised pidurid kadusid. Pidurivedelik kees välja, kohati lausa pritsis. Väljas temperatuur 32`C. Tegin peatuse et puhata ja vaadata mis edasi saab.

Paari minuti pärast jõudsid mulle järele mehed viimasest külast, olid pisut kurjad. Väitsid et ma olin checkpointist mööda sõitnud. No tõesti, ma küll ei märganud aga ju siis nii oli. Kuna viimasel vihmahooajal oli vesi kogu külatänava ära uhunud siis rada otsides lihtsalt ei pannud tähele. Alguses ähvardati arreteerida, ca 10min hiljem lahkusime sõpradena. Õigemini nemad lahkusid, ma jäin nuputama kuidas ilma tagumiste piduriteta mäest alla saada.

GPS-i järgi jagus serpentiini päris pikalt veel. Kuna Oksana oli jalgsi juba üksjagu maad ette jõudnud, otsustasin laskumist jätkata. Esipidurist kasu ei olnud sest kohe kui pidurdasin oli ratas külili. Siis proovisin seisva mootori ja siduriga, esimene käik sees. See kuidagi toimis. Lihtsalt vajas harjumist et sidurit vabastades hakkab pidurdama, mitte vajutades nagu esimene pidur. Väga vaevaliselt ja aeglaselt liikusin alla poole, kukkudes veel mitu korda. Pigem olid need lihtsalt ratta külili vajumised, osaliselt tahtlikud sest kallak oli nii järsk et muul moel ei olnud võimalik laskumist kontrolli all hoida. Asja tegid eriti hulluks ca lapse pealuu suurused lahtised kivid.

Laskumisele kulus ca 2h. Alla jõudes oli juba videvik. Meile teada olevalt oli kämpinguni ca 15km. See oli ka eesmärk. Olime nüüdseks rahvuspargi territooriumil ja sellest andsid vaikides märku arvukad elevantide jäljed otse teel, lisaks hulgaliselt “briketti”, kohati vägagi värske aroomiga. Tee jätkus pehmes liivas. Väsimus andis tunda, lisaks tekitas kõhedust teadmine et kui vandiga peaksime teel kohtuma siis on asi hapu. Sügavas pehmes liivas ei õnnestu ratast piisavalt kiiresti ümber keerata ja ega see ka ei aitaks sest piisavalt kiiresti sõita nagunii ei saaks liivas. Ümberringi igal pool hõre võsa, varjuda kuhugi nagunii poleks. Jäi vaid loota et kõva mootorimüra hoiab londisted eemale.

Pehmes liivas ukerdudes saab jaks suht ruttu otsa. Laskumine ise oli juba keha täiesti ära kurnanud. Moraal hakkas alla käima. Mingil hetkel tuli üks maastur vastu. Proovisin  uurida et kaugel me oleme ja kuidas teeolud edasi on. Vaene neeger oli nii ehmunud meid nähes et ragistas tagurpidi käigu sisse ja lasi mitukümmend meetrit tagasi. Siis rammis liivastest rööbastest välja ja sõitis, võsa lookas, kaarega meist mööda, ilma et oleks akent lahti teinud. Kuradi neeger rsk!

Ratas vajus aina tihemini külili. Mootor kuumenes üle ja punane tuluke läks põlema. Umbes peale kümnendat korda ennast  külili liivast leides otsustasime laagri üles panna. Jõud oli täiesti lõppenud. Kell oli ca 19.30, olime pimedas juba poolteist tundi mässanud. Panime telgi kohe tee serva ja tsikkel jäigi keset liivast teed. Õnneks oli sadulaaluses paagis piisavalt vett, saime kaenlaalused puhtaks kasida ja isu täis juua. Kuum oli see vesi ainult aga hea et üldse oli. Süüa meil kaasas ei olnud ja ei tundnud puudust ka. Et metsikute elajate ees hirmu pisutki vähendada, kuukasime eelmisest õhtust alles jäänud pooliku pudeli veini sisse. Jube hea oli ja kahju et rohkem ei olnud. Jõudsin veel mõelda et öösel pissile minna küll ei julge, seejärel vajusin unne.

Hommikul ärkasime suht vara, kell oli vast 5. Ümber oli kõik täiesti vaikne. Ebaharilik sest seni olid rahvusparkides ikka öösel igasugused hääled taustaks olnud. Passisime igaks juhuks veel paar tundi telgis (kuna hommikuti pidid suured kassid jahti pidama 🙂 ). Arutasime, mis edasi teha. Mis seljataga ootas, oli selge. Mis ees pool, polnud aimugi. Selgelt olid meeles Okawango delta lõputud liivased rajad ja praegune nägi välja täpselt samasugune. Kaalusime erinevaid variante. Ainus konkreetne info mida meie elektroonilised abilised meile jagasid, lisaks enda kogemus, oli järgmine: edasi minnes on esimene asustus 80 km kaugusel, seal on rahvuspargi kämping. Kusagil ca 5 km kaugusel oleva kämpingu kohta oli meil ainult viimasest külast saadud suusõnaline jutt. Ühelgi kaardil selle kohta kinnitust ei olnud. Lisaks 80-le km-le ootasid meid edasi minnes ka kõiksugu metselajad. Tagasi minnes on 10 km liivast teed ja meeletult järsk ning raske tõus.

Kõige selle baasilt langetasime otsuse keerata ots ringi ja sõita tagasi. Kuna oli hommik ja saime varakult jalule siis oli meil tõusule kulutada terve päev. Puhanuna oli meeleolu  parem ja asi ei tundunud enam nii hull kui eelmisel õhtul. Tee oli värskeid elevandijälgi täis. Oli näha et nad olid öösel jalutanud meie telgist ca 10-15m kaugusel. Õnneks me neid ei kohanud. Tõus oli täpselt nii raske nagu seda ette kujutasin. Ilma tagumise pidurita seisma jäämine oli peaaegu võimatu. Mingil hetkel avastasin lenksul suretusnupu. Kui tahtsin seisma jääda, siis lihtsalt suretasin mootori välja. Nagunii oli esimene käik kogu aeg sees. Edasi kulges tõus ca 100-150m lõikudena. Kukkusin. Punnitasin ratta püsti. Puhkasin. Ootasin kuni Oksana jalgsi järgi jõudis. Jõime vett. Seejärel proovisin liikuma saada. Kohalt ära saamine oli äärmiselt keerukas sest ratas kas kaapis ennast lahtise klibu sisse või kippus nokka lendu ajama. Kui juba hoo sisse sai siis oli vaja ainult munepidi paagi otsas püsida ja üritada kuidagi esiratast maha surudes  juhtida kuni järgmise kukkumiseni. Kokku kulus tõusule ca 4h. Üks kukkumine oli pisut tõsisem. Ratas hakkas üle võlli keerama ja lasin külili kukkuda. Paraku vajusin teravate kivide otsa. Õnneks oli kaitseraud just õige koha peal ja võttis suurema laksu endale. Paindus küll ca 10cm paigast ära aga kõik oluline jäi terveks. Ise viga ei saanud.

Piltidel ei ole kahjuks näha kaldenurga suurust ja tee tundub üsna sirge. Kalle oli nii järsk et libisesin jalgsi alla liikudes paar korda pepuli.

Lõpuks saime kuidagi üles ja tegelikult ei olnudki kahjud väga suured. Suurimaks füüsiliseks kannatajaks oli fotokas. Pudistasin selle oma pehmeks muutunud näppude vahelt liiva sisse ja objektiivi vahele sattus ka mõni tera. Õnneks zoom ja katik hakkasid peale puhastamist liikuma. Checkpointi meeste jutu järgi jäi meil heast teest puudu ca 1 km, seal pidada liiv lõppema ja algama kõva, korraliku kruusakattega tee. Kämpingust jäi puudu ca 3 km. Mingil hetkel ma igatahes lähen tagasi ja parandan selle asja ära. Kripeldama jäi.

Kuna tagasi Lusakasse kuidagi sõita ei tahtnud (ca 600km) siis otsustasime Mosambiigi piirini jõuda Põhja-Luangwa rahvuspargi kaudu. Kaardid näitasid mingeid teid ja inimestelt saadud info toetas seda. Õhtupimeduses jõudsimegi Põhja-Luangwa põhjapoolse värava juurde. Uurisime kas saab läbi pargi ja kuidas teeolud on. Vastus oli üsna julgustav- tee on täitsa ok aga teel on  mõned „challange-d“ . Lubati hommikul täpsemalt rääkida.

Kuna ööbimiseks oli seal ainult üks variant siis jäime laagrisse kohe rahvuspargi värava taga asuvasse kämpingusse. Ainus tagasiside selle koha kohta soovitas tungivalt mitte selles kämpingus ööbida. Nagu öeldud, valikut polnud. Kämpingus ei olnud ka mitte muhvigi. Lihtsalt tolmune plats kus sai telgi üles panna ja kõik. Ei voolu, ei vett, ei midagi. Mis iseenesest on ok. Istusime lõkke ääres ja nautisime jahedat õhtut. Olime ainsad külastajad. Kämpingus toimetasid ööpimeduses kaks ca 20a poissi kes soojendasid meile lõkke peal  jõest toodud vett, vinnasid selle ämbriga mingi müürinuka peal olevasse vaati ja sel viisil sai isegi dushi all ära käia. Tore oli. Hommikul sai tore otsa sest toreduse eest esitati meile 40$ suurune arve. Taustaks niipalju et seni kõige kallim kämping on maksnud 10$. Tavaliselt oleme ööbinud 7-8taalastes kohtades ja seal on nii dush, tualett, restoran, baar, valgustus, internet (ok, nett on kehva igal pool, hea kui õnnestub meilide pealkirjad ära lugeda, muud reeglina mitte), pistikupesad igasuguste asjade laadimiseks, köök koos pottide-pannidega, grillid jne. 20$ näo pealt lihtsalt tolmuse platsi eest tundus lihtsalt naljakas. Ilmselgelt ei kavatsenud me sellisele väljapressimisele alluda. Poisid kehitasid õlgu, öeldes et manager oli neile sellise summa öelnud, manager on praegu kusagil ära ja vaielda pole kellegiga.

Mis seal ikka. Panime vaikselt laagri kokku. Avastasin et öö jooksul oli esirehv tyhjaks vajunud, vahetasin veel selle ära. Kuni kompressor tiksus, vaatasin veidi ringi. Mööda jõe äärt läks väike rada otse suure teeni. Kämpingu sissepääs jäi ca 100m eemale. Sealt kaudu tegimegi kaabet. Ainus mis kripeldama jäi oli eelmisel õhtul lõkke peal soojendatud dushivesi. Hea meelega oleks poistele selle vaeva tasunud. Aga kuna 40$ tundus selle eest ikka ilmselgelt üle mõistuse ja kellegiga vaielda ka ei olnud siis jäi nii.

Kämpingust kiiruga lahkudes olime uuesti rahvuspargi värava ees. Väravat lahti ei tehtud, juhatati sisehoovi kus tulevat maksta rahvuspargis viibimise tasu. Kahe inimese eest 84$. Selle eest et magasime teisel pool väravaid tolmusel platsil. Kämpast tagumist teed pidi lahkumise adrekas oli veel veres ja keerasin lihtsalt rulli. Tõkkepuu kõrval oli hõre võsa ja kõva pinnas. Mahtusime läbi küll, teeäärne kraav oli ka madal. Selja taga kostvad hõiked ja viled jäid järjest vaiksemaks. Vaatasin küll järgmise paarikümne km jooksul ärevalt peeglisse aga keegi järele ei tulnud. Nüüd enam muid valikuid ei olnud. Paremale jäi Tansaania ja vasakule Lusaka. Kuna Tansaania jaoks oli veel vara siis sõitsime tagasi Lusakasse. Ja võtsime 30$ eest toa. Õigemini lausa maja 🙂 Jäime kohe kaheks päevaks 🙂 .

 

 

3 Replies to “Pisut offroadi ja peoga muid seiklusi”

  1. Mul ka just selle langusega meenus Armeenia mäest allatulek. Karu jõudis juba ees kommenteerida. Selge on see, et pildilt ei loe midagi välja, kui ränk seal tegelikult liigelda on.

  2. Mäletan Armeenias langust mäest, vist oli 16 km ja 8 tundi. Selle najal tean mida tundsid. Kambas oleval KTM 950nel läksid samuti pidurid keema. Õnneks oli teil vett kaasas piisavalt, meil sai paari tunniga otsa. Jah, vett ei ole kunagi liiga palju kaasas!

Leave a Reply