Livingstonia müsteerium, teekond Dar-i ja pisut tehnilist.

Liikusime satikate kuurortist paarsada km üles poole ja jäime peatuma Hakuna Matata nimelises kämpingus. Väga chill koht. Isand Willie ostis 4000$ eest hektarise tüki järve äärde ja tiksutab seal vaikselt oma pinsipõlve õhtusse. Nii hästi rahulikult. Kapist saab õllemärga, Martha teeb õhtuks miskit söögipoolist- mis sa hing veel oskad elult tahta. Paar õhtut läks nagu lennates, arutasime maailma asju ja nii mõnelgi teemal sattusime sama meelt olema.

Et järve ääres istumine liiga igavaks ei läheks otsustasin pisut liigutada ja valmistasin tsikli ette väikeseks offroad retkeks. Eemaldasin kohvrid ja pakkisin kõik vajaliku nii et kaasa tuli ainult paagikott. Willie, kes kunagi oma vana Defenderiga  Livingstoniasse päevatrippe tegi, pakkus et tõus (15km) võiks mul aega võtta 1,5h. Varusin igaks juhuks vett ja vaatasin et pidurivedeliku pudel ikka kaasa saaks. Pisut küll kahtlesin, kas tasub jamada ja oma elu võimalike vigastustega (tsikli vigastusi eelkõige pean silmas) keeruliseks teha. Aga soov kerges lastis rattaga mägedes hullata sai võitu.

Tõus oli raske küll aga ei midagi võimatut. Ca 20 min ja olin üleval. Kuna ma eriti eeltööd ei olnud teinud siis ei osanud ka midagi oodata. Seda just Livingstonia kui asula osas. Hoolimata edevast nimest arvasin et tegemist on lihtsalt mägedes asuva külaga. Ja ega ma eriti ei eksinud ka. Aga seal külas on üht-teist veel. Näiteks kirik. Väga viisakas kirik, hoolitsetud ja täiesti eba-aafrikalik. Vabandatagu minu robustne väljendusviis, aga Aafrika kirikud (ehitisest räägime) on  suht nirud oma väljanägemiselt. Siin aga täitsa kobe katedraal. Küla ise on ka pisut korralikumate majadega. Keskväljakul näen paaril hoonel silti “University of Livingstonia”. Alguses tundus naljakas aga siis ilmusid campuse viidad ja lõpuks olin keset ülikoolilinnakut. Isegi tudengid jalutasid ringi. Üsna sürr värk. Hiljem sain teada et pidada Malawi parim ülikool olema. Pagan seda teab. Aga ega seal muud teha pole ka kui õppida, selles mõttes ehk tõesti…

 

Sama teed mööda tagasi ei tahtnud minna, otsustasin veel väikese tiiru mööda mägikülasid teha. Ja väga tore oli! Sai üksjagu külaeluga tutvuda ning huvitavaid radu sõita. Õhtuks kogunes tsipa alla 100km. Ja seekord ilma ühegi tehnilise viperuseta.

dav

 

Malawist Tansaaniasse piiri ületus oli üsna pingevaba (kui välja arvata järjekordne tühi esirehv). Viisa maksis 50$/nägu ja kõik. Kuna meil oli vaadatud ööbimispaik ca 40 km piirist edasi siis püüdsin agiooniat pikendada. Pumpasin iga 5-10 km tagant rehvi täis ja püüdsin sel viisil kämpinguni jõuda. Paraku oli vaja tankida. Et tankida, vaja tankla leida. Mingil põhjusel lootsin et Tansaanias saab tanklas kaardiga tasuda. Ei saa. Niisiis, et tanklas tankida, oli vaja saada sulli. Et sulli saada, tuli leida ATM. Nii me siis tiirutasime edasi-tagasi, ikka mõned km sõitu, jälle kompressor välja, rehv jälle täis ja natukese aja pärast kõik kordub.

Mingi aja pärast saime nii sularaha kui ka paagi täis ja võtsime suuna ööbimispaika. Ca 15km piirilt rehv jälle tühi. Otse politsei kontrollpunkti kõrval. Püüan seisma jääda ja tee servas veidi siledamat kohta leida aga… sidur ei lahuta. Ja tagumist pidurit ei ole jälle.  On juba veidi videvik. Et tsiklit üksi keskhargile vinnata, tuleb kogu varustus maha laadida. Vastasel juhul ei jaksa keskhargile vinnata.  Mosko küljekohvrid käivad õnneks eriti lihtsalt küljest ära. Esirehvi on teepeal juba nii palju lapitud et see käib pimesilmi. Ca 15 min ja jälle korras.

Peale rehvi lappimist võtan siduri ette. Kuna see oli juba päeval endast märku andnud siis olin jõudnud igasuguseid mõtteid mõelda. Töösilinder on vahetatud ca 20 000km tagasi… Sigutech… pagan teab. Loodetavasti on ok, ikkagi kolme tihendiga kolb. Kui nüüd kolvil pragu sees, siis on suur jama. Kui tihendid läbi… äh, ega see parem pole. Õnneks on mul Magura pudel kaasas. Lihtsalt see asub kohvriraamide all, kätte saamiseks tuleb pisut kruvisid ja polte kruttida. Aga see on lihtsalt tegemise vaev. Kaan maha keeratud, selgub et vedelik on alles. See tähendab et tehniline osa on korras, lihtsalt vaja vedelik välja vahetada. Vana on tõesti jube määrdunud.  Ja jube kuum. Igatahes, õhutan vana vedeliku välja ja sidur saab jälle korda.

Tagumine pidur. See väike aknake mis piduripumba anuma küljel on, on otsustanud Aafrikasse jääda. Mis ikka, panen teibi augule peale ja sõidame, juba pimedas, edasi. Nagu varasemalt öeldud, tagumine pidur on mugavuspidur, mitte hädavajalik. Ratast sellega seisma nagunii ei saa, pigem manööverdamisel ja kallakul paigal seismisel vajalik. Või siis laskumiste aeglasel kiirusel. Seega midagi hullu pole.

Hommikul vaatan lähemalt. Kõik puhas, vigastusi ei paista, lihtsalt see klaasist aken on kadunud. Mille pagana pärast see aken seal anuma küljel üldse on??!! Krt, kui pidureid pole siis saan ma sellest nagunii aru. Huvitav kas leidub inimesi kes iga kord enne sõitma minemist veenduvad kõikide vedelike olemasolus just nende aknakeste kaudu? Kuni leket ei paista, ei tohks ka probleemi olla.  Loodetavasti tehakse ka umbseid, ilma aknata variante sest see pump läheb pinsile igal juhul. Kuigi mul on tagavaraks kaasas väike valik polte-mutreid-seibe, ei nendega auku lappida. Arvasin et panen poldi läbi augu, seibidele kummitihendid alla ja keeran kinni ja ongi korras. Paraku on see aken nii lolli koha peal et see ei õnnestu. Kuna see anum on lihtsalt vedelikuvaru hoidmiseks, st seal rõhku sees ei ole, siis proovin paigata lihtsamal moel. Topelt kummilapp (selleks siis oligi vajalik jupike jalgratta siselohvi kaasas vedada 🙂 ) , paar seibi toeks ja suurte kaablisidemetega kinni. Näeb jube välja. Aga autentne Aafrika värk. Etteruttavalt võin öelda et leket ei ole ja päris mitu sõidupäeva juba seljataga.

Tansaanias on internetiga suht kehva, veel kehvem kui senistes maades. Tanklates kaardiga tasuda ei saa. ATM-e on siiski võimalik leida ja enamasti saab neist ka MASTER kaardiga välja võtta.

Erinevatel põhjustel otsustame edasi otse Dar es Salaam`i sõita. Selleks kulub meil piirilt alates  üsna täpselt kolm ööpäeva. Esimene pool teest on valdavalt remondis.  Nagu juba tavaks saanud, esirehv vajub vastu õhtut jälle tühjaks. Remondin kiirelt ja jätkame. Päevasel ajal pole eriti hull kuna nähtavus on ok. Pimedas on remondis olevate lõikude ümbersõidud päris karmid. Meeletu tolmu vältimiseks pritsitakse ajutisi teid veega. See tekitab tee pinnale vedela savi kihi, mis on äärmiselt libe. Lisaks ei ole selle kihi all näha konarused ja augud. Ajutiste teede peale arusaadavalt ei kulutata liiga palju ja päris tihti on seal suured augud või libedad kivimürakad pasakihi all. Kõige hullem on aga äärmiselt tihe rekkate liiklus nende niigi ohtlike lõikude peal. Lisaks on need lõigud enamasti kas tõusul või langusel. Püdela savi sees, täislastis rattaga, kahekesi, rekkate vahel, pimedas… sitt lugu raisk, ausalt. Pole kusagile öömajale ka jääda, esimene koht on alles 140km kaugusel, alates päikeseloojangust. Võimalusel eirame keelumärke ja sõidame remondis oleval lõigul. Mõni on täitsa korralik, tihendatud killustik. Mõni isegi asfalteeritud. Ühel lõigul on värskelt pigi peale kantud, tõenäoliselt oleksime päev hiljem saanud värskel asfaldil sõita. Viimasel remonditaval lõigul on inimesed alles teel. Meid peatab püssiga mees ja üsna otsustaval moel käsib tagasi keerata. Kuna tegemist ei olnud AK 47-ga siis teen näo et keeran tagasi, poole pöörde pealt aga keeran uuesti pärisuunas ja jannan gaasi. Keegi õnneks paugutama ei hakka. Jõuame õnnelikult kämpingusse ja võtame seekord üle pika aja toa (hüti).

Kuna kämpingus hommikusööki ei pakuta, otsustame lähimas linnas midagi hamba alla otsida. Koos hilise ärkamisega kulub üksjagu aega enne kui jälle liikuma saame. Oleme täpselt poolel teel Dar es Salaam`i. Täna tahaks küll kohale jõuda. GPS näitab 560 km. Vaevalt. Pealelõunal on jälle esirehv tühi. Kuna on veel mõned tunnid valget aega siis otsustan koletise kõhtu vaadata. Mingi täielik ulme. Kuidas saab esirehv nii palju kordi katki minna??!! Kui varasemalt olen siselohvi lihtsalt külje pealt välja koukinud ja kiirelt ära lappinud siis seekord võtan rehvi täiesti maha, et saada aru mis kuradi kepp see käib iga päev. Sitt keeb täiega. Samal ajal juhtub meile vastu tulema Victor, Prantsusmaalt.  Vana African Twin`ga ja teel Kapplinna. Koos avastame rehvi seest veidra prao.

Terav ja parasjagu sügav. Just selle koha peal kus on viimased vigastused. Ka vigastuse kuju ja nurk klapib. See pragu või lõhe ei ole läbiv. Väljast on rehv terve. Kuna hetkel väga paremat varianti ei ole siis kleebin mitu kihti halli teipi prao peale ja loodan et siselohv jääb edaspidi terveks, vähemalt kuni uue leian.

Kuna rehvivahetusega kulub seekord paar tundi siis Dar-i ründama ei hakka. Jääme teeäärsesse kohalikku külalistemajja ööbima. Täitsa viisakas koht ja kahene tuba ainult 6$. Isegi soe vesi olemas.

Dar-st räägitakse igasuguseid jutte, tänaval turistide röövimine pidi tavaline olema. Paneme oma väärtuslikuma kraami igaks juhuks sügavamale kohvrite põhja ja paagikoti luku vahelt jätan suurema heebli otsa välja. Hea võtta kui mõni rätipea peaks vehkima tulema. Valmistan ennast mentaalselt ette et kui peaks mingi teravam moment tekkima siis risti ette ei löö ja midagi niisama käest ära ei anna.

Ummikud algasid ca 60 km enne linna ja autode vahel laveerimist oli päris palju. Üks kohalik tsiklimees mingi vanema Honda endurokaga tegi ees kõva sõitu ja temaga võidu siis kimasime pealinna poole. Vahepeal tuli läbida mingi suurem rahvuspark kus kaelkirjakud ja antiloobid kohe tee ääres kolasid. Ca 40 km enne Dar-i jälle esirehv tühi. Seekord õnneks kohe rehvitöökoja ukse ees. Selgub et teip on ikkagi paigast nihkunud ja sama kujuga auk jälle.  Ja seekord on töökojas ka vulkaniseerimiseks vajalikud riistad. Aega läheb palju kuna voolukatkestused ei lase vulkaniseerida. Hea on see et ka rehvi sees olev lõhe saab seekord vulkaniseeritud lapi peale.

Siselohvil ei ole enam tervet kohta. Ja hoolimata sellest et paikade varu oli korralik on need nüüd peaaegu otsas. 3tk on veel.

Õhtuks jõuame pealinnast ca 15km lõuna poole, Kepepeo (tõlgituna liblikas) randa. See oli ka eesmärk ja paariks päevaks jääme nüüd paikseks. Linn nagu iga teine lõunamaa linn. Ei läinud heeblit vaja. Meenutab Kagu-Aasia suurlinnu, kuigi Dar ei paista eriti suur olevat. Aga üldiselt on Aasia/ Araabia linnadega sarnasus olemas. Tänavatoit, igasugused teenused otse tee serval jne.

Lõpuks ometi India ookean, valge liiv ja helesinine läbipaistev vesi!!!

 

3 Replies to “Livingstonia müsteerium, teekond Dar-i ja pisut tehnilist.”

    • Ehk enda ja ratta võimete poolest isegi oleks, kuigi kukkumise risk oleks päris suur. Aga ma ei kujuta ette kelle sinna taha selleks tõusuks istuma leiaks… 🙂
      Matkavarustuses üksi ei ole probleem, mõnes mõttes raskes lastis tagumine ratas veabki paremini.

    • Kusjuures pidurianum toimib siiani tõrgeteta. Paar ndlat juba möödas ja mõned tuhanded km-d, mitte ainust tilka ei ole lekkinud.

Leave a Reply